Küll hunt hunti tunneb…. Kate Kessler

selle eest, mida nad olid koos läbi elanud.

      Justkui suudaks mis tahes vahemaa nende tegu muuta.

      Audrey oli ta päästnud. Ja olgu Maggie neetud, kui ta tollele litale selle andeks annab.

      Ta pühkis käeseljaga põske. Kurat. Ta nuttis. Hale. Ta peaks koju minema, voodisse heitma ja magama, aga Gideon käitus nõmedalt. Mees ei tahtnud, et Bailey – tema tütar, mitte Maggie oma – teda sellisena näeks. Nagu oleks Bailey mõni kergesti haavatav idioot. Ta armastas Maggiet ja Maggie armastas teda.

      Vähemalt niivõrd, kuivõrd ta üldse suudab kedagi armastada. Ta polnud selles kunagi eriti hea olnud. Ta näis alati neid, keda ta kõige rohkem armastas, eemale tõukavat.

      Maggie peatus ja tõstis pilgu. Kuu ujus tema kohal fookusesse ja sealt välja, ümbritsetuna ookeanitäiest tähtedest. Tõus oli taandumas, jättes siledatele kividele läikiva sädeluse ja õhku soolalõhna. See rand oli ta pelgupaik, oli alati olnud. Lastena tulid nad Audreyga võimalusel igal hommikul siia ja veetsid siin terve päeva, ujusid ja mängisid Jake’i ja teiste kohalike lastega – või ka nendega, kes peatusid puhkekülas. Nad kaks olid pähkelpruunid, juuksed soolakoorikuga kaetud ja päikesest pleekinud.

      Selja taga kuulis ta taldade krudinat liival. Arvatavasti Gideon. Talle ei meeldinud, kui naine üksi uitama läks, eriti kui ta purjuspäi rooli istus. Kontrollihimuline sitapea. Kui poleks olnud Baileyt, oleks ta mehe juba ammu maha jätnud. Ta oli nii igav. Selles mehes puudus igasugune tuli. Maggie polnud kordagi kartnud, et mees võiks talle midagi õelat öelda või teda lüüa. Taevake, ta ei muutunud elu sees isegi seksides jõhkraks.

      „Mida sa tahad?” käratas ta ringi pöörates. Liiga järsk liigutus lõi maailma ta silme ees kõikuma. Tema ees tuikus inimese hägune siluett.

      Maggie kissitas silmi, kuni suutis näojooni eristada. „Kas sa jälitasid mind?”

      Järgnesid kiired ja peadpööritavad liigutused. Maggie peas plahvatas valu. Ta langes põlvili, kuriseva oige saatel, mis ta enda kõrvus vastu kajas. Ta tõstis pilgu, kui soe veri mööda ta nägu alla voolas. Ta vaatas otse oma ründaja külmadesse silmadesse.

      „Anna andeks,” sosistas ta, pisarad silmis kipitamas. Ta tõstis anuvalt käed. „Mul on nii kahju.”

      Aga siis virutati uuesti. Maggie kolju raksatas pooleks ja siis polnud enam midagi.

      KOLMAS PEATÜKK

      Kui Audrey poolteist tundi hiljem koju jõudis, vedeles isa endiselt ukse ees. Ta oli tundnud kiusatust minna randa või ehk laagriplatsile, aga see oleks tähendanud sõitmist tagasi Trippi neemele, mööda Gracie vanast majast. Seda teekonda polnud ta veel valmis ette võtma. Nii oligi ta sõitnud seljaku juurde ja parkinud jõe ääres, kuni viha temast välja voolas. Nüüd oli ta lihtsalt rampväsinud.

      Ta ronis autost välja ja lähenes isale. „Oi perse!” Ta kattis nina käega. Isa oli end käis lasknud. Vana litapoeg. Audrey oleks talle jalaga neerudesse virutanud, kui poleks arvanud, et isa end seepeale veel rohkem täis teeb.

      Audrey heitis pilgu autovõtmetele ja ohkas. Uuesti minema jooksmine ei muudaks midagi, ja kui isa üksi ärkaks, tuigerdaks ta arvatavasti majja ja vajuks diivanile või voodisse – rikkudes ühe või teise oma kirbete eritistega ära. Ja ega isa poleks see, kes seda pärast koristama peab.

      Ta kükitas isa kõrvale, lehast vaevu välja tehes, nüüd, mil ta sellega arvestada oskas – nina ei unusta ealeski käraka, higi ja kuse lehka, seda unikaalset lõhnabuketti. Tuttav. Peaaegu kodune.

      Isa ilastas oma varrukale, nägu vastu käsivart surutud. Ta võiks isa voolikuga üle kasta, aga too hakkas arvatavasti röökima ja ärataks üles ema – ja naabrid. Mis sellest, et nende ja lähima maja vahele jäi terve põld ja ait.

      Esituled läbistasid ööd ja valgustasid naist oma pimestava pilguga. Kui Audrey silmade varjamiseks käe tõstis, sõitis sissesõiduteele mahtuniversaal. Naine tõusis aeglaselt püsti ja pilgutas eemale silme ette kerkinud sädelust, mis oma värelevate värvidega talle alati bensiinilaiku meenutas.

      Mahtuniversaal parkis Cooperi kõrvale. Kui autojuht ukse avas, läks laetuli põlema.

      Jessica ja Greg.

      Oh põrgut! See õhtu muutub aina paremaks. Vahest astub Maggie ka läbi ja räägib talle üksikasjalikult, kuidas oli Jake’i enda sees tunda. See oleks kirss tordil.

      „Tšau, Audrey!” ütles esimesena väljunud õemees. Ta vaatas Audreyt alati, nagu oleks too kutsikas, kes võib tema välja sirutatud kätt hammustada, kuid on otsustanud siiski riskida. „Tere tulemast koju! Kõik kombes?”

      Enne kui Audrey jõudis vastata, löödi kõrvalistujapoolne uks kinni ja sõiduki tagant ilmus nähtavale Jessica. Ta oli lasknud juuksed lõigata armsasse lõuani ulatuvasse soengusse, mida tal viimastel ema e-postiga saadetud perefotodel veel ei olnud. Ta kortsutas kulmu, aga selles polnud midagi üllatavat. „Miks isa maas on?”

      „Sind on ka tore näha, Jess.” Audrey võitles tungiga käed rinnale vaheliti asetada. See on kaitsepoos ja ta ei kavatse vanema õe ees nõrkust välja näidata. „Ta on maas, sest ta kustus oma kuseloiku ära.”

      Jessica kulmukortsutus muutus põrnitsemiseks. „Kavatsesid ta sinna jättagi, jah?”

      „Ei,” valetas Audrey. „Üritasin just välja mõelda, kuidas ta tuppa saada. Tuletõrjuja kombel seljas ma teda vist ei tassi.” Lisaks oli mõte tema kusest läbiimbunud keha oma õlgadele tõmbamisest rohkem kui tülgastav.

      „Ma aitan sind,” pakkus Greg välja. Jessica oli teda hästi treeninud.

      „Ta on maani täis ja haiseb,” hoiatas Audrey. „Sa ei taha ennast sellega määrida.”

      Mees naeratas, siniste silmade nurkades naerukurrud. Jessica viha oma õe vastu ei tundunud kunagi Gregi suhtumist mõjutavat. „Ega ma ei kavatse talle sületantsu teha.”

      „Siis küll. Ma võtan jalgadest.”

      Tema õde hoidis ust lahti. Ta kirtsutas nina, kui Audrey – käed isa põlvede ümber – mööda tuigerdas.

      „Minu peale kirtsutad või tema?” küsis Audrey.

      Siniste silmade jahe pilk kinnitus temale. „Sina oled meil psühhiaatri paberitega – nuputad ehk ise välja?”

      „Kraadiga. Mul on doktorikraad, mitte „paberid”.”

      Jahe pilk muutus täiesti jäiseks. „Jah, ma tean. Seda meenutatakse mulle iga kord, kui keegi küsib emalt, kuidas sul läheb.”

      Tema kohta küsitakse? „Ahah.”

      Jessical oli Audrey hariduse pärast alati okas hinges olnud. Erinevalt oma nooremast õest polnud Jessicat õnnistatud sponsoriga. Sellise hariduse omandamine polnud lihtne – Audrey oli võtnud kooliaasta vältel nii palju kursuseid, kui sai, lisaks veel suveseminarid. Ta käis kõikvõimalikes kohtades vabatahtlikuks ja toppis oma ahnesse ajju nii palju teadmisi ja kogemusi kui võimalik. Teadmised võrdusid vabadusega ja vabadus tähendas, et ta ei pea enam Edgeporti tagasi minema, kui seda just ise ei taha.

      Või kui teda selleks emotsionaalse väljapressimisega ei sunnita. Ta võiks praegu Los Angeleses olla ja oma voodis magada. Mitte tarida seda peeretavat sitakotti mööda treppi majja, kus ta oli liiga ruttu üles kasvanud, vanem õde sabas – arvatavasti valmis Audreyle nuga selga lööma.

      „Oh helde taevas!” hüüatas Anne Harte, kui tema abikaasa pooleldi tassides, pooleldi lohistades kööki toodi. Ta ruttas neile vastu ja peatus mõne sammu kaugusel, nägu hetkelisest vastikusest moondumas. See ei kestnud kunagi kaua. „Viige ta hommikupoolsele verandale.”

      Muidugi pidi ta valima köögist kõige kaugemal asuva toa. Miks ei võinud tal köögis diivanit olla nagu Audrey vanaemal? Tal hakkas isa vedamine juba õlgade peale, aga kui see tehtud saab, õnnestub tal loodetavasti end jälle veidi vabamalt tunda.

      „Toon talle puhtad riided,” pakkus Jessica.

      Olgu parem valmis neid talle selga ka