Vahimehed. Jon Steele

olete te vales kohas.”

      Ta vaatas peeglisse baarileti kohal. Nägi üle kolmekümnest tüüpi villases pintsakus, lõdvalt seotud lips ees, istumas Lausanne’is stripiklubi baarileti taga. Nagu ta oleks seal ja ei oleks ka. Ta vaatas mujale.

      „Naljakas, et te nii arvate, mademoiselle.”

      Ta jõi joogi lõpuni, pani klaasi baariletile.

      „Kas võtate oodates veel ühe joogi?”

      „Inimtunnete vallas jõuab kunagi kätte ka see aeg.”

      „Excusez-moi?”

      „Võtaksin hea meelega.”

      Ta suitsetas, ootas järgmist klaasitäit. Prožektori all võttis laval koha sisse pikkade tumedate juustega karamellikarva naine. Ta kandis kuldset sari, mis sädeles prožektori valgel. Ta tõmbas sari õlalt lahti ja see voolas keha ümbert maha nagu vedelik. Valgussõõr tumenes ja ta hoidis sari enda ees, nii et alasti keha piirjooned oli tugevnevas sinises taustavalguses läbi riide näha. Ta vaatas, kuidas naine tõstis sari aeglaselt silmade kõrgusele, vaatas, kuidas naine teda vaatas. Võib-olla kutsus teda rääkima sellest, mida tähendab tunda iha. Mees pöördus tagasi baarileti poole, nägi end jälle peeglist. Nägi üle kolmekümnest tüüpi, kes ei mäletanud, millal ta viimati oli sellist asja tundnud nagu iha. Baaridaam oli joogiga valmis.

      „Loodan, et see maitseb, monsieur.”

      „Kui see on natukenegi eelmise moodi, siis kindlasti.”

      Ta kustutas suitsu tuhatoosi, vaatas uuesti lauad üle. Meest fotolt ei olnud ikka veel kusagil näha. Imelik paik kohtumiseks, aga too oli seda tahtnud. Mõnes kohvikus, mõnes kohas, kus nende juttu ei saa pealt kuulata. Liiga ohtlik, aega pole, pean midagi üle andma. Jättis meeleheitliku, isegi hullunud mulje.

      Ta rüüpas jooki.

      Veel tugevam viina maitse.

      Sellest tuleb karm öö.

      Lausanne’i jõudmisest saadik oli olnud iga kord ühtemoodi. Selles linnas ei saanud magada nagu Londoniski. Lihtsalt istud sohval. Jood, suitsetad, vaatad History kanalit igal ööl, kogu öö. Mitte niivõrd segikammimiseks, kuivõrd mälu asendamiseks kõige sellega, mida on võimalik teada inimkonna kahe ja poole miljoni aastase ajaloo kohta. Alates hetkest, mil humanoidne Homo ergaster hakkas kahel jalal kõndima, õppis tuld tegema ja kividest käsikirveid tahuma. Tiba vana head joomismängu enne, kui teeskled magamist. Kallad joogid välja ja kihutad kõrist alla iga kord, kui keegi ütleb telekas „sõda” või „inimkond”. Ta ajas need mõtted minema, pani uue suitsu ette, vaatas urkas ringi. Klubi täitus püsikundedega, kes kõik tahtsid paljaste naistega juttu ajada, aga nende seas polnud toda, keda ta ootas. Ta pöördus tagasi baarileti poole, klaas tühi. Punases siidis baaridaamil oli järgmine valmis.

      „Te loete mõtteid, mademoiselle.”

      Ta vaatas uuesti kella.

      Üksteist minutit üksteist läbi.

      Läks tagasi minevikku.

      Seitse nädalat tagasi.

      Siis kui ta viimati nägi kellaosuteid samas asendis.

      Ta mängis ühes kööktoas joomismängu. Telekas täitis hämara toa sinise virvendava valgusega. Pühad ristisõdijad raiusid ekraanil endale Jeesuse nimel verist teed Jeruusalemma. Tänavad verest üle ujutatud. Telefon heliseb. Ta jäi seda jõllitama. Ei suutnud meenutada, millal ta oli viimati telefonihelinat kuulnud, ei suutnud isegi meenutada, kus kurat ta oli. Ta tõusis kušetilt üles, tõmbas ruloo kõrvale. Teisel pool teed hiiglaslik kollane tellistest hoone. Selle kohal torn, kus kell näitas üksteist minutit üksteist läbi.

      „Kus põrgut ma olen?”

      Ta tõmbas ruloo jälle ette ja istus tagasi voodile. Lasi telefonil heliseda, arvas, et küll see raisk varem või hiljem järele jätab. Aga ei. Ta haaras puldi ja lülitas teleka välja. Tuba täiesti pime, ainult laternad kumasid läbi ruloo. Ta võttis telefonitoru, ei rääkinud, lihtsalt ootas. Vaikus. Kuni torust kostis mehehääl:

      „Tere õhtust, härra Harper.”

      „Kes?”

      „Jay Harper, Eustoni maanteel King’s Crossi jaama juures?”

      „King’s Cross?”

      „Jah, too kollane tellistest hoone, mis on otse akna taga. See, mis kella näitab.”

      Tema silmad uurisid voodit, põrandat. Viinapudelid eri tühjusastmes, rahakott, Briti pass, kustutatud konisid täis tuhatoos, paar suitsupakki. Ta sirutas käe passi järele. Sees foto nimega: Jay Michael Harper. Sündinud: London, 1971.

      „Kes kurat see on?”

      Hääl telefonitorust vastas, nagu oleks küsimus talle esitatud.

      „Guardian Services Ltd, härra Harper. Me esindame vabakutselisi turvaeksperte, teid nende hulgas. Oleme varem mitu korda teie teenuseid kasutanud.”

      Harperil polnud aimugi, millest hääl rääkis.

      „Oleks nagu kuradi hiljavõitu müügikõne jaoks?”

      „See ei ole müügikõne, härra Harper. Oleme püüdnud kolm päeva teid kätte saada.”

      Ta sügas kukalt, vaatas toas ringi. Raamatud, ajalehed, laiali visatud prügi. Ta raputas pead, püüdes pilti tagasi saada.

      „Selge.”

      „Teile pakutakse Lausanne’is tööd.”

      „Kus?”

      „Lausanne’is, Šveitsis.”

      „Lausanne’is.”

      Teda haaras nõrkusehoog, pea tuikas valust. Pildi tagasisaamine osutus raskeks.

      „Teate, mulle praegu tõesti ei sobi.”

      „Palun vabandust, et helistan nii hilja.”

      „Ei, asi pole … teate, mul pole praegu mingit tööd vaja, praegu mitte.”

      „Härra Harper, kas ma võin teilt küsida, et kas te tõesti saate valida?”

      „Valida?”

      „Meie andmetel olete juba mõnda aega tööta. Võiks arvata, et teile kuluks töö ära.”

      Hääl lasi tal järele mõelda. Ta haaras rahakoti ja avas selle. Kolmteist naelsterlingit, ei ühtegi penni. Ei ühtegi teist isikut tõendavat dokumenti, ei ühtegi krediit- ega pangakaarti. Nagu hääl oli öelnud, tal polnud valikut.

      „Millisest tööst siis jutt käib?”

      „Oh, tavaline värk.”

      Harperil polnud aimugi, mida perset see tähendas. Teiselt poolt aga kui valikut pole, siis pole.

      „Nii et mida ma siis nüüd teen?”

      Mine üle tänava homme hommikul kell kuus. Otsi King’s Crossi taga üles St Pancrase jaam. Eurostari kassas teie nimel teise klassi rongipiletid Pariisi. Platvormil üks tüüp ootab, käes silt „Guardian Services Ltd”. Ei tutvusta end, ei räägi sõnagi inglise keelt, pomiseb midagi prantsuse keeles. Kuidagi saab Harper temast aru. Metroo streik, vaja taksot Gare de Lyoni, juba jäädki hiljaks. Annab Lausanne’i sõitva Lyria TGV rongipileti, viib Harperi Rue de Dunkerque’il ootava takso juurde. Taksojuht kihutab liikluskeerisest läbi, räägib lakkamatult. Harper kuulab, kuidas tüüp latrab olukorrast maailmas. Très mal, monsieur, on marche complètement sur la tête … kuradi maailm on pea peale pööratud – ja seda halvas mõttes. Jõllitab taksojuhi kukalt, imestades: „Raisk, kus ma olen prantsuse keelt õppinud?” Jõuab napilt Lausanne’i rongile. Pärast nelja tundi ratataad ja tatataad oli Harper väikses toonitud aknaklaasidega kontoris, kust avanes vaade parkla kaldteele. Laual Šveitsi elamis- ja tööluba, mobiiltelefon ja lauaarvuti, talle adresseeritud kiri. Kirjas võetakse ta rõõmuga vastu, tuuakse ära tema käsutusse antava korteri aadress Chemin de Préville’l. Raamatupidamisest saab kätte võtmed koos viie tuhande Šveitsi frangiga kulude