Vahimehed. Jon Steele

ei tohi hiljaks jääda. Pea oma kohustusi meeles.”

      Ta vaatas arvet ja luges numbreid. Ta avas rahakoti, võttis Šveitsi franke hoolikalt ühekaupa välja. Ta kontrollis kõike kolm korda, et olla kindel, et ta ei arvutanud valesti.

      „Väga hea, Rochat. Numbrid võivad väga tobedad olla. Muudkui jooksevad ringi just siis, kui püüad neid lugeda.”

      Ta sidus musta salli kaela ja pani selga pika villase mantli ja lipsas läbi rahvast täis kohviku ukse poole. Püsikunded nihutasid oma toole, et ta pääseks läbi. Monsieur Dufaux hüüdis talle baarileti tagant järele:

      „Fais attention, Marc, kivid on vihmast libedad.”

      Rochat tundis seljal kõigi pilke, kõik vaatasid tema kohmakat lonkamist. Ta tõmbas taskust välja loppis villase mütsi, surus selle pähe.

      „Merci. Bonne soirée, mesdames et messieurs.”

      Ta liipas kardinate vahelt läbi, uksest välja, vihma kätte. Ta vaatas, kas munakividel on varje näha. Oli ainult tema enda kõverik vari, mis kasvas saabastest välja.

      „On y va, Rochat.”

      Ta liipas Escaliers du marché algusse. Üksteise kõrvale surutud kokkusobimatud kivid nägid järsul kallakul vihma käes libedad välja, täpselt nagu monsieur Dufaux oli hoiatanud. Rochat liipas puutrepi juurde, mille töölismehed olid keskaegadel ehitanud. Rochat ei teadnud, kes nad olid, aga tal oli väga hea meel, et nad olid seda teinud. Puust käsipuu pakkus kindlat tuge ja punaste kividega varikatus kaitses läbiligunemise eest. Ta võttis käsipuust kinni ja hakkas ronima.

      „Un, deux, trois …”

      Kõver parem jalg tümpsus kindlas rütmis.

      „… seize, dix-sept, dix-huit …”

      Mäe peal nägid vanad kivimajad välja, nagu oleksid need paika surunud samad käed, kes olid munakivitee ehitanud. Kitsad korterid värvitud aknaluukidega, akende taga tühjad lillekastid, alumisel korrusel pisikesed poed. Antikvariaat, juuksur, pagar Vaucher, relvameister, India restoran naljakate kujudega ukse ees ja Šveitsi politsei Place de la Palud’ büroo, mille politseinikud on õhtuks kinni pannud ja pärast seda koju läinud nagu kõik korralikud kodanikud.

      „… vingt et un, vingt-deux, vingt-trois …”

      Ta astus kiiremini, kuni kivimajad hakkasid silmanurgast vaadates moonduma ja ta sai kujutleda enneaega.

      „… quarante-sept, quarante-huit, quarante-neuf …”

      Ja veel üks munakivitee …

      „… cinquante, cinquante et un, cinquante-deux …”

      … ja veel üks kivimaja, mille taga on aed. Seal elas ta koos emaga esimesed kümme aastat oma elust. Seal õppis ta kõndima oma eri pikkusega jalgadel. Sealne maailm oli kõik, mida ta tundis, kuni võõrasmees uksele koputas. Võõrasmees oli pikk ja kiilas ja ilma sangadeta lugemisprillid püsisid tal napilt ninaotsal paigal. Rochat’ ema ütles, et tema isa oli võõra nende juurde saatnud. Rochat ei olnud kunagi isa näinud, ainult tema fotot. Kus ta seisis ühel suvepäeval emaga Saint Lawrence’i jõe kohal Abrahami lauskmaal. Emal oli seljas sinine kleit, ta nägi kena välja. Foto oli tehtud enne seda, kui ema muutus. Ta väsis ära ja jäi nõrgaks, ta sõi palju rohtusid. Siis langesid tal juuksed välja ja ta oli enamiku päevast voodis.

      „… soixante-quatre, soixante-cinq, soixante-six …”

      Uksele tulnud mees surus Rochat’ kätt.

      „Tere päevast, noorhärra Rochat. Mina olen monsieur Gübeli. Mul on au teiega tutvuda.”

      Ta tuli sisse ja istus köögilaua taha. Ta tegi portfelli lahti ja võttis sealt paar paberit, et ema neile alla kirjutaks. Ta aitas emal sulepead käes hoida. Siis näitas mees Rochat’le väikest punast raamatut, mille kaanel oli valge rist.

      „Isa hankis teile Šveitsi passi, noorhärra Rochat, et te saaksite Lausanne’i elama tulla.”

      Rochat hakkas värisema. Ema võttis tal käest kinni.

      „Ära karda, Marc. Ma pean varsti ära minema. Su isa on väga tore mees, ta hoolitseb sinu eest. Sa lähed väga toredasse kooli koos lastega, kes on samasugused kui sina.”

      „… septante, septante et un, septante-deux …”

      Köögist sai minna elutuppa ja seal seisis akna juures jala peal maailma gloobus.

      „Noorhärra Rochat, palun öelge, kas teile meeldib maakera uurida?”

      „Oui, Mamma näitab mulle kohti ja räägib neist.”

      „Kas ema on näidanud teile Šveitsi? Seda, kus teie isa elab, kus te hakkate koolis käima?”

      „Jah, see on kaugel.”

      „Pardonnez-moi?”

      Monsieur Gübeli ilme ajas Rochat’ naerma, ema naeris ka. Võõras võttis prillid ninalt ja pani need lauale. Ta läks elutuppa ja tuli koos gloobusega tagasi. Ta pani selle laua kõrvale seisma ja lükkas lääne suunas pöörlema.

      „Kogu see reisimine on mind natuke segadusse viinud. Ma ei saa täpselt aru, kus ma maailmas täpselt olen.”

      „See tuleb sellest, et te panite maailma tagurpidi käima, monsieur.”

      Võõras vaatas Rochat’d ja naeratas.

      „Väga hea, noorhärra Rochat. Äkki saate mulle näidata, kuidas õigesti aru saada, kus ma olen?”

      Rochat vaatas ema poole. Ema lükkas tal mustad juuksed lauba eest ära.

      „Lase käia, Marc. Sa saad sellega hakkama. Tuleta meelde, ma näitasin sulle, kuidas asjadest aru saada.”

      Rochat peatas valesuunalise maailma. Ta pööras seda aeglaselt ida poole ja otsis üles imepisikese täpi Saint Lawrence’i jõe ääres.

      „Monsieur, te olete siin, Québeci linnas.”

      Võõras pani prillid uuesti ette, et paremini näha, peaaegu puudutas oma pika ninaga gloobust.

      „Ja see jõgi gloobusel on seesama jõgi, mida ma näen siit elutoa aknast?”

      „Oui, monsieur.”

      „D’accord. Aga kuidas Šveitsi üles leida?”

      Rochat pööras gloobust uuesti ida suunas, kuni jõudis keset Euroopat kitsa järve ümber kaarduva väikse riigini.

      „Siin on Šveits, see punane.”

      Mees pani vasaku käe nimetissõrme Saint Lawrence’i jõe ääres olevale täpile ja parema käe nimetissõrme Šveitsi järvele. Ta uuris vahemaad hoolikalt.

      „Nüüd, noorhärra Rochat, näitan teile väikest saladust. Kas olete valmis?”

      „Oui.”

      Rochat vaatas, kuidas mees liigutas vasaku käe sõrme gloobusele kantud peenikest joont mööda. Québeci linnast üle Newfoundlandi ja Nova Scotia mereprovintside ja siis üle Atlandi ookeani. Siis läbi Prantsusmaa, kuni jõudis Šveitsi peal ootava parema käe sõrmeni.

      „Kas näete? Québeci linn ja Lausanne asuvad mõlemad planeet Maa neljakümne kuuendal laiuskraadil. Nii et meil tuleb ainult reisida siit mööda seda peenikest joont sinna. Eks ole, see pole üldse kaugel. Näete, ma saan neid mõlemat korraga ühe käega puudutada. Nii, nüüd proovige teie.”

      Rochat vaatas ema poole.

      „Lase käia, Marc, sa saad hakkama.”

      Rochat’ käsi oli väga väike ja ulatus ainult Atlandi ookeani keskele. Aga ta nägi seda peenikest joont gloobusel ja ei tundunud, et tema väikse sõrme otsast oleks väga palju maad sinna, kuhu ta läheb mõne päeva pärast, kui ta oli ära näinud, kuidas ema kirst Cimetière Saint-Charlesi talvisesse mulda sängitati.

      Ja tol päeval oli võõrasmees kohal,