Vahimehed. Jon Steele

non?”

      „Monsieur, lõhn on väga hea.”

      Järgmisena tuli kotist välja fooliumiga kaetud kauss. Monsieur Buhlmann tõmbas fooliumi servast lahti, nuusutas kaua.

      „Ja keedetud kartulid sibula ja küüslauguga. Lasin oma napakal naisel need just praegu keeta, nii et täiesti värsked. Kus on grill?”

      „See elab koos teiste asjadega Marie kõrval vintsikuuris.”

      „Hea kuulda, et see ei ole ära jooksnud. Mis tuletab mulle meelde, et ma põrkasin kokku tolle hullu viinamarjakasvatajaga Grandaux’st, J. P. Riccardiga. Ta kandis ikka veel sama põlle ja saapaid kui viimase lõikuse ajal. Andis mulle kaks pudelit oma Villette’i. Sel aastal kuldmedal. Ma tean, et sul on ainult üks klaas, nii et ma joon sinu ka osa ära. Sul pole midagi selle vastu, ega ju?”

      „Monsieur, see oleks päris palju veini.”

      „Mitte nii palju, kui ma vanasti jõin, Marc. Kui ma noor olin, suutsin iga päev ühe vaadi tühjaks juua.”

      Joomisega sai monsieur Buhlmann tõesti hakkama, mõtles Rochat. Ta oli selle poolest kuulus. Rochat’le meenus, kuidas vana mees hakkas ühel ööl kellatornist Wilhelm Telli ballaadi etlema. Lausanne’i elanikud sattusid segadusse ja kutsusid politsei. Politsei tormas kohale asja uurima, monsieur Buhlmann kutsus nad üles klaasikest võtma. Rochat tuli appi ja lasi vanal mehel voodis magada sel ajal, kui ta ise öösel täistundi kuulutas.

      „Marc, ma pean kusema. Järjekordne vanade inimeste piin. Kui me noored olime, ootasime veelaskmisega nagu täismehed. Kui saame vanaks, laseme end täis nagu titad. Kus ööpott on?”

      „Ukse taga tööriistakapis.”

      Monsieur Buhlmann tõusis ja tegi kapi lahti. Ta võttis Eviani vee plastpudeli, mille kael oli ära lõigatud. Ta keeras selja, tegi püksid eest lahti, seisis täiesti liikumatult.

      „Ja see, see on jumala halbadest naljadest kõige jõhkram.”

      „Monsieur?”

      „Et tuleb oodata, kuni su vana väsinud riist kusema hakkab.”

      Pärast põgusa vaikse hetke möödumist kuulis Rochat kerget nirinat. Monsieur Buhlmann kergitas pudelit, et selle sisu uurida.

      „Nii palju vaeva nii hädise kuse pärast.” Ta tõstis põrandalt vett täis Chianti kannu ja suundus uksest välja. „Tule, Marc. Ajame asja korda ja toome grilli.”

      Rochat võttis võtmed ja läks vana mehe järel ümber torni põhjapoolsele rõdule, mille piirdest vaid kümme meetrit allpool olid katedraali katusekivid. Nende all oli kallakul vihmaveetoru. Monsieur Buhlmann tühjendas sinna ööpoti, loputas seda puhta veega ja pesi käsi. Rochat jäi mõtlema. Kõik need tornis töötanud mehed, sadade aastate jooksul katusele tühjendatud ööpotid.

      „Monsieur, kas katedraali peale tohib kust valada?”

      „Noh, kui need pagana tuvid võivad katedraali katuse vabalt täis sittuda nagu auhinna võitnud lehmad Palais Beaulieus, siis ma arvan, et looja vilistab tibakese sinu- ja minusuguste kuse peale.”

      „Oh.”

      Monsieur Buhlmann vaatas sõrestiku tippu, et näha ülemisi kelli.

      „Kellad tunduvad väga õnnelikud, Marc. Sa hoolitsed nende eest hästi.”

      „Teen kõike, mida sa mulle näitasid.”

      „Kuidas Marie sind kohtleb?”

      „Mitte liiga valjult, kui ma magada püüan.”

      „Ja Clémence, muudkui tujutseb?”

      „Ta räägib, et igatseb vanu häid aegu.”

      „Ikka seesama joru. Nii, mina tõmban kambrist elektrijuhtme, sina too grill.”

      Rochat ronis palkide vahele ja surus end Marie-Madeleine’i pruuni kupli kõrvalt läbi. Ta tegi vintsikuuri lukust lahti, tõstis seal asju ümber ja tammus välja koos grilliga – veidra välimusega seadeldisega, mille monsieur Buhlmann oli ise ehitanud. Metallkandik madalate jalgadega laual, selle küljes metallkronsteinid ja reguleeritavad klambrid juustutüki hoidmiseks, külje peal võimas soojenduslamp juustu sulatamiseks. Monsieur Buhlmann oli grilli üle väga uhke. Rochat lükkas seadeldise Marie-Madeleine’i alt läbi, tõstis selle palkide vahelt läbi ja kandis lõunapoolsele rõdule, kus Clémence’i juures ootas kaare all monsieur Buhlmann, elektrijuhe käes.

      „Marc, rakletti küpsetame siin. Clémence’ile ütleme, et põletame tuleriidal nõida. See teeb tal tuju heaks.”

      „See meeldiks talle väga.”

      Alt Place de la Palud’lt kostsid raekoja kellade kolm nõrka lööki. Monsieur Buhlmann naeratas.

      „Kolmveerand viis, Marc. Parajalt aega, et lipata kambrisse ja võtta klaasike või isegi kaks, kui kiirustame. Kus on korgits?”

      „Monsieur, seal, kuhu sa selle pensionile minnes jätsid.”

      Monsieur Buhlmann leidis korgitsa kambrist laua alt rippumas. Ta avas pudeli, kallas suutäie jagu klaasi. Ta nuusutas ja võttis lonksu.

      „Marc, ära lase kunagi kellelgi endale öelda, et maailmas on paremat vin blanc’i kui Lavaux’ Villette. See maitseb nagu esimene suudlus. Mitte mõni suvaline suudlus, vaid esimene suudlus tüdrukult, keda sa armastad. Mis tuletab mulle meelde, et kui ma lüpsivõistlust vaatasin, sai mulle selgeks, et sulle tuleb tüdruk leida.”

      „Monsieur?”

      „Nojah, ma tean küll, et olen vanamoodne ja kurdan paljude asjade üle, aga see on tähtis. Peame sulle tüdruku leidma, Marc. Kellegi, kes sinu eest hoolitseks, kui minu ja monsieur Gübeli sugused on läinud. Kellegi, kelle eest sina saaksid ka hoolitseda. Mis sa arvad?”

      „Arvaksin, et oled veini joonud juba varavalgest saati.”

      „Ainult pool pudelit. Lõuna kõrvale. Ja veel kaks koos nõbu ja tema sõpradega. Ja liitri õlut. Võib-olla kusagil veel paar klaasi. Aga veinis peitub tõde ja mina olen leidnud tõe.”

      „Mille kohta?”

      „Tüdruku.”

      „Tüdruku?”

      „Jah, sinu tüdruku. Écoute, Palais’s oli üks mu nõbu maakast naaber, kellel oli tütar kaasas. Ta on üheksateist … see tähendab neli, ei, kaks aastat sinust noorem. Imearmas tüdruk, ta võitis lüpsivõistluse. Ja ta on kenake, aga mitte liiga kena. Tugeva Šveitsi kondiga ja mitte liiga pikk. Sa lonkad, nii et ta ei tohiks liiga pikk olla. Ja ta on tagasihoidlik nagu sina.”

      „Sa tahad öelda, et mitte tark.”

      Monsieur Buhlmann jõi veini, kallas uuesti välja.

      „Kuula mind, Marc. Kogu linn, kogu riik, kogu maailm on täis tarku inimesi ja sa vaata vaid ümberringi. Mitte kunagi pole asjad nii kehvas seisus olnud. Targad inimesed ei hooli kellest kuradistki peale iseenda. Kogu aeg kulub tark olemisele. Maailmas ei ole vaja rohkem tarku inimesi. Vaja on elutarku inimesi.”

      „Ma ei tea, mida see tähendab.”

      „See tähendab neid, kes on küllalt targad, et napsavad endale tüdruku, kes oskab lehma lüpsta.”

      Rochat mõtles järele.

      „Monsieur, oled sa kindel, et jõid lõuna kõrvale ainult pool pudelit?”

      „Võib-olla terve. Aga ma räägin tõtt! Sinust on saanud noor mees, sinu ellu on vaja tüdrukut. Nüüd kuula. Ma lähen oma nõbu poole jõululõunale. Mina ja mu napakas naine. Ja sina tuled kaasa. Ma toon su õigel ajal kella üheksasteks kelladeks tagasi, ära muretse. Mu nõbu naaber on seal koos tütrega. Siis saad temaga tuttavaks. Tema nimi on Emeline. Kas pole tüdruku kohta imearmas nimi?”

      Just siis hakkasid palgid krigisema.

      „Aga mida ma ütleksin Marie-Madeleine’ile?