Vahimehed. Jon Steele

liipas kitsal rõdul loodetorni juurde. Temast ühele poole jäid kõrged kivipiilarid ja kaared, mille alt oli näha õhtutaevas, teisel pool olid kellatorni keskel jämedad tugipostid ja kaared. Torni sees oli tohutu siksakitav puitsõrestik, mida oli kuue korruse jagu kokku sobitatud nagu mõne hiiglase mängupuslet. Rochat sirutas käe sõrestiku vahele, puudutas raudnaelu ja puitnaagleid, mis hoidsid palke koos.

      „En garde, mes amis. Ma tean, et olete väga vanad, aga täna peame seisma väga sirgelt. See on meie kohus.”

      Ta liipas põhjapoolsel rõdul edasi, kontrollides, kas vanalinnas on kõik korras. Ta läks kirdetornikesest kummargil läbi idapoolsele rõdule. Katedraali kaugemas otsas püsis nelitistorn tuule käes kindlalt ja selle tipus näitas tuulelipp, et Rochat’l oli õigus. Tuuled Mont Blanci poolt, talv ründas.

      Ta tundis seljal emalikku pilku. Ta pöördus aeglaselt sõrestiku ja seitsmetonnise kella poole, mis rippus üksi puust puuris. Rochat võttis mütsi peast ja tegi elegantse kummarduse.

      „Bonsoir, madame Madeleine, ça va?”

      Kell ei vastanud.

      „Oh, arusaadav. Madame on täna tujukas.”

      Rochat kargas puittalale, et kontrollida rasket raudhaamrit pronksist kellakupli serva juures. Ta sikutas mootorvintsiga ühendatud terastrosse, et uurida, kas kõik on korras ja valmis.

      „Või äkki madame magab, hm?”

      Rochat koputas talle sõrmenukkidega ja kummardus lähemale. Ta kuulis kumedat heli külma pronksi sees kõmisemas.

      „Kuidas-kuidas? Madame ei maga kunagi, madame ainult puhkab? Jah, loomulikult. Kuidas ma küll võisin nii ebaviisakas olla ja midagi muud arvata?”

      Ta pani mütsi uuesti pähe ja liipas tagasi lõunapoolsele rõdule, jäädes seisma kitsukese puust ukse ees kahe kivipiilari vahel. Ta tõmbas ukse kõrval rippuvast ketist, süttis väike tuluke. Tuvid põgenesid ülemistelt taladelt tiibade sahinal, nagu jookseks keegi minema.

      „Vabandust tülitamise pärast, pagana kakamasinad, aga see on mu kohus.”

      Ta tegi ukse lahti, astus kambrisse – väiksesse puuseintega tuppa siksakitavate palkide vahel –, mille laius oli poolteist meetrit ja pikkus kuus meetrit. Ja selleks, et laudadest kaldlae kõige madalamat kohta puudutada, tuleks tal seista iseenda õlgadel kahe kehapikkuse jagu. Läänepoolsest seinast ulatus välja väike laud ja kaks trepiastet moodustasid toa põhjaotsas kitsa voodi. Rochat pani põlema seitse küünalt ja paigutas need kambris laiali. Ta avas kapiukse ja võttis ettevaatlikult välja vana messingust laterna. Selle sees turritas poolenisti sulanud küünal. Ta arvutas, kui kaua see veel põleks.

      „Natukene veel, arvan ma.” Ta võttis sahtlist uue küünla ja pistis selle mantlitaskusse. „Ikkagi en garde.”

      Ta avas läänepoolses seinas otse laua kohal väikse nelinurkse akna. Ta pistis pea aknast välja, et näha teist üksikut kella, kes palkidelt alla rippus.

      „Bonsoir, madame Clémence! Kas täna põletati tuleriidal mõni ketser? Ei? Kehv lugu. Jajah, ma tean, need pole enam vanad head ajad. See teeb küll kurvaks.”

      Ta lõi akna pauguga kinni ja mahtus end vaevu ümber pöörama, et idapoolses seinas väike aken avada. Otse selle taga oli Marie-Madeleine. Rochat arvas, et võiks teda korraks luuaga torkida, et kontrollida, kas ta on tõesti üleval. Aga just siis hakkas kogu sõrestik ägisema, nagu haigutaks mõni väga vana proua ja ringutaks väga vanas voodis.

      „Oui, madame on üleval.”

      Ta kuulis, kuidas vints terastrosse sikutas, kuidas terashaamer tahapoole liikus ja …

      põmm! põmm! põmm!

      Palke läbistasid värinad ja tuba rappus. Ta tõmbas tikku, pani laterna põlema.

      põmm! põmm! põmm!

      Ta liipas uksest välja, kiirustas läbi tornikese idapoolsele rõdule. Ta seisis rauast piirde ääres, otse Marie-Madeleine’i ees.

      põmm! põmm! põmm!

      Ta püsis täiesti vagusi, oodates, kuni Marie-Madeleine’i hääl oli peaaegu vaibunud. Siis tõstis ta laterna pimedas üles.

      „C’est le guet! Il a sonné l’heure! Il a sonné l’heure!”

      Kaks

      See oli jälle seal.

      Ta nägi seda läbi vihma.

      Kellatornis liikus valgus ringi.

      Ta märkas seda esimest korda, kui oli eelmisel suvel korterisse sisse kolinud, toona liikus see samamoodi nagu praegu. Siis oli ta istunud tualettlaua taga, kamminud harjaga juukseid, seadnud end valmis ööks linna peal. Talle tuli meelde, kuidas tema pilk oli saatnud akna taga lendlevaid pääsukesi. Lausanne’i katedraal seisis õhtutaeva viimase kuma taustal.

      Kena, mõtles ta, „Addamsite perekonna” moodi kena. Just siis nägi ta tornis valgust, mida viibutati tema poole. Siis kadus see vaateväljast ja ilmus järve pool uuesti välja. Seda viibutati veel ühe korra, vuhh, ja kadunud see oligi.

      Taskulambiga öövaht, arvas ta.

      Aga kui ta oli seda veel paar korda näinud, sai ta aru, et öövaht ilmus välja ainult siis, kui katedraali kellad olid täistundi löönud. Öövaht alustas alati kell üheksa õhtul, liikus tornis alati vastupäeva. Ida, põhi, lääs, lõuna. Siis sai ta aru, et öövahil ei olnudki käes taskulamp, vaid latern. Ja jäi mulje, nagu ta hüüaks igal rõdul midagi.

      Ühel õhtul läks ta just enne kella üheksat rõdule ja ootas. Kellad lõid üheksa korda ja nagu imeväel, seal see öövaht oligi. Ja jumala eest, ta hüüdis midagi. Aga öövahi häält ei olnud Pont Bessières’i liiklusmüras kuulda. Ta haaras mobiili, et saata õele Los Angelesse sõnum.

      anny sa ei usuks seda. nad on siia kellatorni hullu kinni pand. tal on latern ja ta l6ugab 88siti. ma n2en teda just praegu!

      kat, ole ettevaatlik. frankenstein oli shveitsist

      minu arust saxamaalt

      too oli hitler

      tres kahtlane. musi kõigile☺

      tule koju ja anna ise. vanemate komplekt ikka lylib t2iega. lapsed nutavad, pean minema

      Enne tänast õhtut oli ta kellatornist paistva valguse unustanud.

      Üheksased kellad ja kuku-kuku-kuku.

      Ta lõpetas juuste harjamise, vaatas peeglisse. Kahekümnekuuene ja mitte ainsatki kortsu. Veidi lauvärvi, silmapliiats, õrn ripsmetušš. Midagi pole rohkem vaja. Ülejäänu jäi tema pähkelpruunide silmade hooleks. Asi oli vasaku silma defektis – iirise sees väänles üks hõbedane jooneke. Mehed märkasid seda, siis jäid seda vahtima, siis olid nad sõltuvuses.

      Tänane õnnelik saak oli keegi kahe nimega britt. Vanemosanik Londoni suurimas advokaadifirmas. Mees oli palunud, et ta jätaks juuksed lahtiselt õlgadele nagu fotodel. Kõigile klientidele meeldis ta just sellisena nagu fotodel. Nagu Playboy UCLA tüdrukute numbris.

      Napilt täisealine Katherine Taylor oli esikaane staar. Foto pealkiri oli: „Cool nagu Jean Seberg, ilus nagu ingel”. Kui ajakiri lahti lüüa, siis sai näha tema alasti väljasirutatud keha pangakeldris rahakuhja otsas, mis viitas tema peaerialale – rahvusvahelisele majandusele –, mis ei olnud tõsi, aga keda perset see huvitas? Järgmisel fotol ratsutas ta baaritoolil, peas ainult prantslaslik barett, mis viitas tema kõrvalerialale – prantsuse filoloogiale –, mis oli tõsi, aga keda see jällegi huvitas? See oli ajuvaba, lihtsalt julgustükk. Aga pärast nädala jagu proovipildistamist valiti ta välja. Korraga sai sellest ajuvabadus, mille eest maksti viiskümmend tuhat dollarit. Playboys kutsuti seda õppestipendiumiks. Naera ribadeks, mõtles ta. Miljon tüüpi peksavad pihku ja kujutlevad, et nad ei pressi endalt ise pauku