.

ootas baarileti ääres. Baarimees pakkus talle jooki, mille oli saatnud keegi baaris istujatest, ta lükkas joogi eemale. Mõne minuti pärast seisis tema kõrval hästi riides tüüp, kes küsis, kas võiks teda oma bossile esitleda. Mees rääkis araabia aktsendiga.

      „Esitleda … sinu bossile. Las ma küsin sult midagi, poisu. Kas ma näen välja nagu mingi uus toode, mida esitletakse?”

      „Palun, preili, ma ei tahtnud teid solvata. Minu boss istub seal.”

      Katherine nägi kallis rätsepaülikonnas korralikku ärimeest omaette nurgas istumas. Talle pakkusid seltsi espresso ja klaas vett.

      „Nii et kes su boss on?”

      „Ta on prints Saudi Araabia kuninglikust perest. Ta soovis, et ma ütleksin teile, et ta imetles teie fotosid väga ja et tal oleks hea meel, kui te tema lauda tuleksite, palun.”

      „Prints. Ja sina kutsud teda „bossiks”. Kas „isand” ei oleks parem?”

      „Preili, need on üks ja seesama.”

      Katherine kehitas õlgu.

      „Nojah, ütle talle, et mul on teised plaanid.”

      Mees tundus olevat segaduses, kui ta läks läbi baari halba uudist edastama. Espressoga härra naeratas Katherine’ile. Pärast lühikest summutatud vestlust tuli tüüp tagasi.

      „Mu boss mõistab täielikult teie ajakavaga seonduvat probleemi, kuid ta soovib väga teiega koos õhtut veeta. Ta palub teil ümber mõelda.”

      Mees pani baariletile pikliku punase karbi. Katherine tegi selle lahti, nägi kuldketti, mille küljes rippus korraliku suurusega pärl. Ta lasi kaanel kinni plaksatada ja lükkas karbi eemale.

      „Ütle oma bossile, et ta ei ole minu maitse.”

      „Kuidas, palun?”

      „Ütle talle, et mulle meeldivad tüdrukud.”

      Mees jättis punase karbi baariletile, läks sama teed tagasi, et edastada veelgi halvem uudis. Järjekordne naeratus, veel summutatud häälel lausutud sõnu, ja juba ta tuligi tagasi. Seekord nägi ta välja, nagu hakkaks minestama.

      „Tema kuninglik kõrgeausus palus mul küsida, kas kakskümmend viis tuhat paneks teid ümber mõtlema seoses teie … maitsega.”

      „Kakskümmend viis tuhat, see tähendab dollarites?”

      „Jah, preili.”

      Katherine vaatas nurgas istuvat härrasmeest uuesti. Korralikult pügatud vuntsid, hoolitsetud näonahk, kerge sandlipuu aroom.

      „Kas ma sain õigesti aru? Me räägime kahekümne viiest tuhandest dollarist sulas ühe õhtu eest?”

      „Jah.”

      Katherine võttis punase karbi kätte ja tegi selle lahti, et selle sisu uuesti vaadata.

      „Ja see nipsasjake on loomulikult preemiaks?”

      „Loomulikult. See näitaks, kui kõrgelt teid hinnatakse. Teile võib huvi pakkuda tõsiasi, et prints võib tänutäheks olla ülimalt heldekäeline.”

      „Kas tõesti?”

      „Nii see on, preili. Kas ma võin tema kuninglikule kõrgeaususele hea uudise edastada?”

      Katherine lasi karbikaane klõpsuga kinni, andis selle tagasi.

      „Kõigepealt vii see oma printsist bossile tagasi ja küsi, mis tal veel on.”

      Nii lõppeski UCLAs käimine ja algasid järgmise taseme õpingud ropult rikaste klanitud meesterahvaste alal. Elegantsed mehed, kes tulid tema juurde „ühise tuttava” soovitusel. Tema meelest tähendas see tõenäoliselt viimast tüüpi, kellest ta oli raha eest üle käinud, aga keda see huvitas? Nad tulid koos kinkidega. Nelja aasta pärast kuulus talle Santa Monica elamukompleksis rannaäärne maja, tema garaažis oli Lexuse kabriolett, tal oli tuba täis kuulsate disainerite riideid ja kapp täis tapvalt ilusaid kingi. Lisaks ei olnud ta deklareerinud veidi üle neljasaja tuhande dollari, mida tuli maksuameti eest varjata. Siis saabuski maksuametist kiri, kus küsiti kogu selle deklareerimata raha kohta California Esimese Ühispanga arvelduskontol nr 2087956-2.

      Huulepulk. Tagasihoidlik punane. Kerge läige.

      Tolsamal õhtul sõi ta Ivy at the Shore’s õhtust ühe Šveitsi härrasmehega. Los Angeleses äriasjus viibiv erapankur, kes otsis diskreetset seltsilist. Mees oli võluv, ta andis nõu. Pärast 11. septembri terrorirünnakuid oli rahaliste vahendite kaitsmine raske, ütles ta, eriti ameeriklaste jaoks. Ameerika julgeolekuaparaat hoidis nüüd silma peal igal maailmas ringleval dollaril. Ja ameeriklased on teada-tuntud oma teataval määral uudishimuliku suhtumise poolest temasuguste erilist ametit pidavate daamide suhtes, eriti kui nad teenivad hästi. Kui aga mademoiselle kaaluks Lausanne’i kolimist, siis oleks võimalik asjad korda ajada. Näiteks likvideerida kogu vara Ameerikas, vahetada dollarid Šveitsi frankideks, mida saaks pesta maksuvaba konto kaudu Küprosel ja siis hoiustada mõne maineka panga harukontoris Lausanne’is. Loomulikult ei oleks tema rahaliste vahendite suurust arvestades mingit probleemi saada Šveitsis elamisluba. Ja mis kõige olulisem, tutvuda kellegagi, kes tunneks tema äriasjade ajamiseks sobivaid inimesi. Ta ise tundiski just ühte sobivat inimest. Laitmatu mainega prantslannat, kes elab praegu Genfis ja juhib diskreetset, aga eksklusiivset agentuuri. Kahesaja klubi, mis teenindab Euroopa rikkaid ja võimsaid.

      Täna siis pärlikee. Sobivad kõrvarõngastega.

      Šveitsi pankur teadis isegi üht suurepärast kohta, mida Lausanne’is müüdi. Nurgapealne ülemise korruse korter, mida ümbritses haljastatud rõdu. Kaunis vaade Prantsuse Alpidele ja Lac Lémanile. Ta saaks hüpoteegi korda ajada, loomulikult ilma mingisuguse sissemakseta. Tegelikult võiks ju kogu selle asja korraldada Kahesaja klubi kaudu. Muuseas, tolle naise nimi on madame Simone Badeaux. Pankur ajas täiesti juhuslikult tema rahaasju ja tal oli naise number BlackBerrys olemas.

      „Aga miks mitte helistada talle kohe ja juttu ajada?”

      Selleks ajaks, kui magustoit kohale toodi, oli Katherine’i elu ära korraldatud. Ja kui ta Lausanne’i kolis, teatas üks Saksa ravimifirma, et nad ostavad ära terve maja koos tema korteriga. Olematu rahalise investeeringu pealt kolmesajatuhandeline kasum. Ja tal ei tulnud ära kolida enne kahte aastat.

      Katherine Taylorile meeldis Lausanne.

      Seal voolas raha, mida oli kerge teenida.

      Ta tõusis püsti, lasi käterättidel keha ümbert maha kukkuda. Ta pihustas pea kohale pisikese Chaneli udupilve, lasi aroomil langeda juustele ja õlgadele. Ta avas riidekapi, otsis üles musta Versace, libistas selle Aubade’i pesukomplekti peale, mille kandmist temalt oodati. Täna õhtul paneb ta nood Prada kontsad esimest korda jalga. Need andsid tema 175 sentimeetrile veel üle seitsme juurde. Klient oli öelnud, et talle meeldivad pikapoolsed naised. Tema kasukas oli esiukse kõrval toolil. Kolmveerandpikkusega naaritsanahkne Fendi. Järjekordne näide kellegi kõrgest hinnangust. Seekord itaallasest vormel 1 juhilt tänutäheks vaikimise eest, kui üks Itaalia kõmuleht pakkus talle miljon eurot konfidentsiaalse info eest teatava Roomas veedetud häbitu nädalalõpu kohta, mil maailmameistri rase naine oli Milanos üksi kodus. Ropult rikkad mehed teadsid, kuidas selliseid tütarlapsi tänada, kes suutsid vajaduse korral suu pidada. Ta viskas naaritsa selga, keerutas end korra esikupeegli ees.

      „Tšau, musi.”

      Ta sõitis liftiga alla, et minna Rue Caroline’i ja Langallerie nurgal ootavasse taksosse.

      „Bonsoir, mademoiselle Taylor.”

      „Tere, Pascal. Ça va?”

      „Väga hästi, mademoiselle, tänan küsimast. Te näete täna väga kena välja.”

      „Tänan, Pascal. Sa ütled alati õigeid asju.”

      „Palace’i juurde, mademoiselle?”

      „Jah, palun.”

      Pascal ei öelnud kümneminutilise sõidu ajal midagi. Katherine hindas tema vaikimist kõrgelt. Sellepärast oligi tema number Katherine’i telefonis