Vahimehed. Jon Steele

oli selle mõtlemiseks nii kaua aega kulunud.

      „Asi on teie käitumises. Selles, kuidas te üle eikellegimaa tulite.”

      „Praegu pole vaja midagi karta. Mul õnnestus siin sektoris kogu hirm hävitada.”

      Aga Edwardil tekkisid kahtlused.

      „Sõdur, öelge oma kompanii ja pataljoni nimi.”

      „Tähendab, mis sellest veel alles on. Pool kompaniid sai d’Elville’ metsas hukka.”

      „Mul on kahju.”

      „Mis seal ikka, töö on selline. Minu kompanii ei kuulu ühegi pataljoni juurde. D’Elville’ metsas olime lõuna-aafriklastega. Siin alustasime kanadalastega, nüüd oleme koos brittidega. Me oleme pigem nagu sahkermahker-tüüpi. Teeme oma tööd salaja.”

      „Nugadega.”

      „Jah.”

      „Te olete palgamõrvar.”

      Sõdur naeratas.

      „Mind on hullemate nimedega kutsutud.”

      „Miks te siia tulite?”

      „Ma ju ütlesin, mulle anti käsk teid üles otsida.”

      „Milleks?”

      „Et teid kaitsta.”

      „Kes selliseid käske annab?”

      „Käskude poolest oleme ühes paadis. Pole aimugi, kust nad tulevad, pole valikut nende täitmisel. Aga nii palju, kui ma aru saan, on Saksa poolel üks sõdur, kes tahab teid tappa.”

      „Kogu Saksa sõjavägi tahab mind tappa, ja teid ka, meid kõiki. Miks ma peaksin ühte sõdurit teistest rohkem kartma?”

      „Sest see sõdur on teistsugune, leitnant, ta on hingede õgija. Ja ta ei ole siin üksi, neid on tuhandeid. Sel ajal, kui meie vaikselt puhkame, seatakse lahinguväljal mõlema poole sõdureid tapatalguteks valmis. Rääkimata tsiviilisikutest, kes ette jäävad. Selles kuradi sõjas, mis pidi lõpetama kõik kuradi sõjad, on seni surma saanud kolmteist miljonit. Mida mehaanilisemalt tapatalgud käivad, seda rohkem vaenlane sigib. Ja raisk, siin kandis on vaenlasest tapatalgute alal saanud juba väga kõva käsi.”

      Edward vaatas sõdurile silma, tolle pilk oli peaaegu hüpnotiseeriv. Sõdur oli hull. Edward oli kuulnud, et kaevikutes juhtub selliseid asju. Hingemattev õudus, lõputu surm ajasid viimsegi mõistuseraasu minema. Ta vaatas uuesti sõduri nuga ja vormiriideid ja tundis, kuidas hirm tallegi ligi tükkis. Need, mida tema pidas mudapritsmeteks, olid hoopis kuivanud verenired.

      „Ei, leitnant, ma võin küll kahtlane tunduda, aga ma ei ole hull. Te peate minu sõnu uskuma. Ma olen teie poolel, ma tõin sõnumi.”

      „Mis sõnumi?”

      Sõduri pilk läks ekslema.

      „Teelolnud pole saanud magusamat und kui tema siis, kui käes kahe elu vahel videviku viiv, kui öö esimene valgus ja varjud matavad kaduviku, häid, armsaid, kalleid asju, mis eales tulevad või olnud.”

      Edward nägi ennast kahe aasta eest. Inglismaal, kirjutuslaua taga, sõnu otsimas. Tema naine istus sealsamas kolde ääres, luges Keatsi.

      „Ma ei saa aru, need on minu sõnad. Mul on meeles, kui need kirjutasin.”

      „Jah, ma tean kõiki teie luuletusi.”

      „Peale paari üksiku pole minu luuletusi avaldatud ja ma …”

      „… avaldasite need Edward Eastaway nime all, sest ei tahtnud oma proosakirjaniku nime kasutada. Aga tegelikult kartsite, et neid ei võeta äkki hästi vastu. Kartsite, et satute jälle meeleheite küüsi, mis on teid terve elu painanud.”

      Ta vahtis sõdurit, kes teadis Edward Thomase kõige salajasemaid mõtteid.

      „Kuidas te selliseid asju teate?”

      „Sest ma tean, et te ei mäletanud oma nime enne seda, kui ma selle teile ütlesin. Sest ma tean, miks siin on jäänud nii vaikseks ja miks kõik tundub paigal seisvat. Sest ma tean neid sõnu, mida te püüdsite enne minu tulekut meelde tuletada, neid päeviku viimastele lehtedele kirjutatud ridu. Sest ma tean, et eile oleksite siinsamas peaaegu surma saanud, aga mulle ei antud siis käsku teid üles otsida, sest teie aeg ei olnud veel käes.”

      Edward nägi end mäe otsas.

      Eile, lihavõtete esimesel pühal.

      Ere päike, soe päev.

      Saksa suurtükkide hajus tuli meie poole pihta.

      Nad korrastasid patareid, seadsid tehnikat rünnakuks paika. Liinist ainult pooleteise kilomeetri kaugusel tulistati Achicourti küla lõuna ajal kõvasti. Vaikusehetkedel märkas ta, et talve lume ja külma vihma järel olid linnud ja taimed ja lilled siia luupainajalikule maastikule tagasi tulnud. Pärastlõunal paigutas ta valveposte kaitseliinile ja kõndis eelposti juurde, kus tulistas kolm korda, et Saksa suurtükkide laskeulatust täpsustada.

      Ta kuulis, kuidas mürsk lendas müdinal tema poole.

      Ta nägi end kukkumas, pead kätte alla peitmas ja silmi sulgemas. Ta tundis, kuidas mürsk maasse kaevus, ta teadis, et plahvatus rebib tema keha tükkideks … Midagi ei juhtunud. Ta võttis käed silme eest ja nägi Saksa mürsu otsa maa seest välja turritamas nagu mingit tobedat asjandust. Praak, kämbude hiiglaslik mürsukobakas oli praak.

      Kui õhtul ohvitseride sööklas öeldi, et eesootava rünnaku ajal läheb ta samale eelpostile, siis möirgasid kõik naerda. Nad patsutasid talle selga ja õnnitlesid teda. Talle tuli meelde, et keegi oli teinud nalja: „Kui korra juba niimoodi vedas, siis ei juhtu temaga kusagil midagi.”

      Ja ta nägi end uuesti mäe otsas, enne koitu, lihavõtete teisel pühal, 1917. aastal. Heki taga, binokkel ees, otsimas üle eikellegimaa paistvaid vastutule sähvatusi.

      Oli kuulda häält, vihast ja vihisevat häält.

      … siiapoole …

      Siis oli kõik vaikne.

      Miski ei liikunud.

      „Kas ma … ma olen surnud?”

      „Te olete teinud oma viimse hingetõmbe, leitnant, ja teie elu hakkab ununema. Te püüate asju meelde tuletada, et sellest kinni hoida. Te võitlete väga-väga kõvasti, et kinni hoida, aga see elu on teie jaoks läbi. Teil tuleb lahti lasta, sellepärast ma siia tulingi.”

      Edward nägi end pikali maas. Haavu ega verd ei olnud, surmast polnud jälgegi.

      „Äkki ma lihtsalt kaotasin kukkudes teadvuse ja näen praegu ainult und.”

      Sõdur näitas peaga kraatri poole, kus maapind oli äsja segi pööratud.

      „Juhuslik mürsk kukkus sinna seitse läbi kolmkümmend kuus minutit ja kaksteist sekundit. Plahvatus tekitas lööklaine, mis teid tabas. See põhjustas kopsuarteris emboolia, mis jõudis südameni ja seiskas selle.”

      „Ma ei ole kunagi varem sellist juttu kuulnud.”

      „Siin kandis ei ole keegi sellist juttu kuulnud, veel mitte. Küll nad varsti mõtlevad selle jaoks eraldi nime välja. Kas pole hämmastav, kuidas inimesed inspireerivad üksteist tapma, nägemata selleks isegi vaeva, mis te arvate?”

      Edward ei teadnud, mida arvata.

      Ta vaatas oma uuri.

      See näitas sama hetke, seitse läbi kolmkümmend kuus minutit ja kaksteist sekundit.

      „Tundub, et mu kell jäi ka sellest seisma.”

      Sõdur võttis kiivri maast üles ja pani selle põntsuga pähe.

      „Tegelikult tegin seda mina.”

      „Vabandust?”

      Sõdur puudutas oma verise noa käepidet.

      „Ma sulgesin selle lahinguvälja osa ülejäänud õgijate eest, mul oli vaja aega tolle tapmiseks, kes teie verd ihkas. Kuradi raisal oli terve salk kaasas. Igatahes siin sees on kell endiselt seitse läbi kolmkümmend