100 nõuannet, kuidas elada 100-aastaseks. Roger Henderson

uneapnoele (OSA). Olles meestel sagedam kui naistel (selle all kannatab umbes 4 % keskealistest meestest), kaldub ta saavutavat haripunkti umbes 50. eluaastal. Selle tervisehäire puhul sulguvad hingamisteed öö jooksul korduvalt ja inimene ärkab aeg-ajalt neid vabastamaks, kuigi ta ise ei märka oma ärkamist. Et niisugusel juhul pole üldse võimalik magada sügavalt ja rahulikult, võtab võimust unisus päevasel ajal, mis on eriti tuntav monotoonse töö sooritamisel või auto juhtimisel. Mõned inimesed kalduvad sellele üksnes oma ülemiste hingamisteede ehituse tõttu, kuid enamik on ülekaalulised ja õhtuti suitsetavad või alkoholi tarbivad isikud. Muude riskitegurite hulka kuuluvad lihasnõrkust põhjustavad haigused ja unerohtude kasutamine.

      Norskamine on selles suhtes oluline tegur diagnoosimisel, sest tema puudumisel on peaaegu võimatu väita, et inimesel esineb uneapnoe. Norskamine võib ulatuda vägilaslike mõõtmeteni, sundides partnerit kas mujal magama või lamama unetult, kuulatades murelikult pikki vaikusepause, mida äkki katkestavad tugevad norsked või hingeldused. See probleem kujutab endast hoopis rohkemat kui estraadinalja. Olen näinud, kuidas ta purustab hulga abielusid ja see on osalt ka põhjus, miks on tihti nii tähtis spetsialisti hinnang uneapnoe keskustes.

      Lihtsad abinõud võivad osutuda piisavateks, et vähendada seda probleemi peaaegu nullini. Põhiline on kehakaalu langetamine, kuid olulised on ka suitsetamisest ja alkoholi pruukimisest loobumine, rahustite kasutamise vähendamine ja seljal magamise vältimine. Ravi rakendatakse individuaalselt ning see põhineb “uneuuringutel”, kus patsienti jälgitakse magamise ajal. Levinumad lahendused on ööseks “hambakilbi” paigaldamine, operatsioon ja pidev hapniku manustamine öösel, et hoida ära apnoehooge.

      Vaatamata sellele, et Ühendkuningriigis ja teistes arenenud maades suureneb, kuigi aeglaselt, OSA spetsialistide, samuti selle probleemiga tegelevate haiglate arv, ei tea patsiendid tihti midagi seosest nende norskamise ja kroonilise väsimustunde vahel ega pöördu sellepärast kunagi nõu küsimiseks arsti poole. Eelkirjeldatu on juhtum, kus võib kannatada kuidas tahes, kuid mitte vaikides.

      Norskamine pole nali, kui pead seda kuulama, kuid norskaja riskid võivad olla suuremad kui oskad oletada ja seisneda mitte üksnes partneri une häirimises. Uneapnoe tapab inimesi. Kui norskad kõvasti ja kipud päeval või autot juhtides alatasa tukastama, siis pöördu arsti poole.

      Käi kontrollimas

      On vaja vaid kainet mõistust taipamaks, et ennast uurides ja regulaarselt arstlikul kontrollil käies ei aita sa kaasa mitte ainult haiguse varajasele avastamisele, vaid suurendad samuti võimalust täielikuks paranemiseks igasugusest avastatud haigusest. Kuid paljud inimesed ei tee seda ka sellepärast, et nad ei tea, mida otsida või siis valivad fatalistlikuma juhtmõtte: “Ootan ja vaatan, kas see minuga juhtub”. Kuigi aeg-ajalt kontrollil käimine on lihtne asi, veedame kahjuks arvatavasti rohkem aega kaalutledes, mis numbriga loteriipiletit võtta kui mõeldes tervise regulaarsele kontrollimisele.

      Nii mehed kui naised peaksid järjekindlalt kontrollima oma nahka selliste uute moodustiste suhtes nagu vermed, mis ei parane või sünnimärgid, mille suurus, kuju või värvus on muutunud. Selliste hoiatavate märkide leidmisel tuleb kohe arsti poole pöörduda.

      Ära unusta ka hambaarsti, kellel peaksid laskma oma suhu vaadata samuti regulaarselt. Nende visiitide vahepeal vaata peeglit kasutades, kas on muutusi huulte, igemete, keele või põskede sisepinna värvuses, kas seal leidub kärni, lõhesid, haavandeid, valgeid laike, turset või veritsust. Kui esineb mingi selline sümptom, siis vajab see uurimist – eriti juhul, kui suitsetad intensiivselt, tarbid rohkesti alkoholi või oled vanem kui 50 aastat.

      Meestel tuleb alati valvel olla eesnäärmeprobleemide suhtes ning nad peaksid ideaaljuhul laskma pärasoolt kindlate ajavahemike järel digitaalselt uurida, et kindlaks teha kõvad või kämbulised piirkonnad eesnäärmes. Paraku on see küsimus vaidlusalune ja Ameerikas palju intensiivsemalt organiseeritud kui Ühendkuningriigis, kuid osana üldisest “terve mehe” kontrollsüsteemist peaks seda alati arutama ja sobivuse korral rakendama.

      Kui eesnäärmevähk valdab keskealiste ja vanemate meeste seas, tekib munandivähk sageli vanuses 15 kuni 32 eluaastat. Enamiku nendest vähkidest leiavad kas mehed ise munandite enesevaatluse käigus või nende partnerid seksimise ajal. Kui avastad seal mingi “tüki” või märkad mingit muud muutust, näiteks raskustunnet, turset, ebaharilikku hellust või valu, peaksid pöörduma arsti poole.

      Naiste kohta on selles raamatus eespool kõneldud rinnanäärmete sõeluuringutest, kuid tasub korrata, et mida varem rinnavähk avastatakse, seda laiem valik on naisel ravivõimalusi ja seda suuremad on tal täieliku paranemise väljavaated. Seepärast on oluline, et see haigus avastataks nii varakult kui võimalik. Naine peab sel teemal arstiga rääkima – eriti siis, kui perekonnas on esinenud rinnavähki –, esitama küsimusi tähelepanu väärivate sümptomite kohta ja kokku leppima aja kontroll-läbivaatuseks. Ta peaks küsima ka mammogrammide (rinnanäärmete röntgenuuringute), “terve naise” kontrollsüsteemi ja rinnanäärmete enesekontrolli kohta. Viimast rakendades saab naine teada, mis tundub ja näeb tema rindades välja normaalsena ning nii on tõenäolisem märgata igasugust muutust. Õnneks pole suurem osa “tükke” rinnanäärmetes küll mitte vähk, aga alati on tähtis lasta selliseid moodustisi uurida nii kiiresti kui võimalik.

      Regulaarsed äigeuuringud on mõeldud emakakaelavähi varajaseks avastamiseks ja selle tegemiseks kogutakse tupe ülaosast ning emakakaelast väikese harja või lameda puupulga abil materjali rakkude mikroskoopiliseks uurimiseks. See koematerjal asetatakse alusklaasile ning vaadatakse läbi mikroskoobi, kas leidub vähi- või muid ebanormaalseid rakke. Äigepreparaate peaksid naised hakkama tegema 18-aastaseks saamisel või seksuaalselt aktiivseks muutumisel ning kuigi emakakaela sõeluuringud ei hoia iial ära kõiki emakakaelavähi juhte, on tõestatud, et ainuüksi Ühendkuningriigis päästavad need 1000 kuni 2000 elu aastas.

      Regulaarsed kontrollid ei ole vabad eksimustest, kuna nad kujutavad endast vaid hetkvõtet sellest, kuidas on kellegagi lugu ühel konkreetsel päeval. Ometi on palju parem olla valvel varajase haiguse olemasolu suhtes kui seda mitte olla – küsige vaid mu patsientidelt, kelle potentsiaalselt tõsised probleemid avastati varakult just sel moel.

      Tee kindlaks, missugune enesevaatlus on kasulik ja kui tihti seda rakendada. Selles suhtes aitab sind perearst või tema õde. Ja kuigi regulaarsed kontrollkäigud arsti juurde võivad olla “ebatäpne teadus”, on see palju parem kui üldse mitte midagi.

      Jätka tablettide võtmist

      Vahetevahel saan ma tööl kõvasti naerda. Üks viimaseid selliseid juhtumeid oli järgmine. Keegi väga meeldiva olekuga noormees tuli mu juurde tagasi, kurtes, et ma polnud talle välja kirjutanud tema tavalisi tablette. Vaatasin arvutist järele ja leidsin, et kuigi hankija oli vahetunud, polnud muutunud välja kirjutatud tablettide toime. Küsisin, miks ta arvab, et nii on juhtunud. “Noh,” vastas ta, “eelmine portsjon vajus alati põhja, kui ma selle kempsus alla lasin, see aga jäi vee peale ujuma”.

      Alati ei ole asi nii äärmuslik, ent mittenõustumine arsti ettekirjutustega ravi suhtes on suur probleem ja üks põhjusi, miks arstid alati annavad patsiendile korralduse “ravikuur lõpetada”. Kuigi endastmõistetavatel põhjustel on veidi keeruline hankida kindlaid fakte, on siiski kindlaks tehtud, et vähemalt 50 % patsiente keeldub ravimeid võtmast krooniliste haiguste korral ja mul pole mingit põhjust kahelda selle arvu tõepärasuses. Arsti soovituste halb omaksvõtmine on kahtlemata peamine põhjus, miks haigus ei allu määratud ravile ja ilmselt on see ka ohtlik, kutsudes esile märkimisväärsel hulgal tüsistus- ja surmajuhtumeid. Vestlustes teiste perearstidega olen leidnud, et ravi suhtes peetakse võimalikuks “kolmandiku reegli” eksisteerimist. Üks kolmandik inimesi võib-olla võtab ravimeid kohusetundlikult, teine kolmandik algul võtab ja unustab siis jätkata ja viimane kolmandik ei viitsi isegi retseptiga apteeki minna või kui lähebki, ei hakka kodus rohtusid võtma. Seda teades püüan koduvisiite tehes tihtipeale vaadata patsiendi vannitoa kapikesse ja olen tavaliselt rabatud sealt põrandale langevatest, kuude kaupa avamata ravimikarbikestest.

      Ameerikas, kus andmed niisuguse probleemi kohta on veidi kättesaadavamad, kutsutakse seda maailma “teiseks ravimiprobleemiks”, mis