100 nõuannet, kuidas elada 100-aastaseks. Roger Henderson

on liiga palju suhkrut, mida põhjustab organismi võimetus toota piisavalt insuliini, suhkrusisaldust kontrollivat hormooni. Mõlemad diabeedi vormid, 1. ja 2. tüüp, võivad elu lühendada.

      1. tüüpi ehk insuliinist sõltuv diabeet pole nii sage, moodustades 10 % kõigist diabeedijuhtudest ning algab lapse- või noorukieas, jäädes kestma kogu eluks. 2. tüübi diabeet, mida põeb enamik mu diabeetikutest patsiente, on tavalisem keskealistel ja vanematel inimestel ning seda saab paremini kontrolli all hoida dieedi ja tablettidega kui insuliini süstimisega. Väike erinevus diabeeditüüpide vahel seisneb selles, et 2. tüübi puhul pole probleem mitte insuliinipuuduses, vaid keha kudede võimetuses insuliini õigesti töödelda.

      Üks põhjustest, miks on nii palju inimesi diagnoosimata diabeediga (kusjuures Ühendkuningriigis diagnoositakse uus juhtum iga kümne minuti järel), peitub selles, et haigussümptomeid ei tarvitse üldse olla või esineb haigel üksnes väsimus ja üldine halb enesetunne. Klassikaliste sümptomite hulka kuuluvad kaalulangus, väsimus, suurenenud janutunne, joomine ja uriinieritus. Võivad esineda ka visad paised või infektsioonid, mis jonnakalt keelduvad möödumast. Kõik need sümptomid kalduvad väljenduma agressiivsemalt 1. tüübi diabeedi puhul, nii et ka diagnoos pannakse siin kiiremini. 2. tüübi diabeedi korral võivad sümptomid piirduda kiire väsimisega ja seetõttu saada kantud “kõrge ea” või “vananemise” arvele, mis on väga kahetsusväärne, kuna kulub ju vaid minut, et määrata patsiendi uriini suhkrusisaldus. Kui vastus on positiivne, kinnitab diagnoosi tavaliselt vereanalüüs.

      1. tüübi diabeeti ravitakse insuliini süstimisega kogu elu jooksul, kusjuures võib vaja minna ka lühikest viibimist haiglas või spetsialisti hinnangut täpselt sobivate annuste leidmiseks. 2. tüübi diabeedi korral seisneb esmane ravi harilikult dieedis, tablette ja süstimist kasutatakse vaid sel juhul, kui mõne aja pärast pole saavutatud paranemist. Mõlema tüübi puhul on eluliselt oluline tarvitada toitu, milles poleks liiga palju suhkrut või rasva ning kinni pidada regulaarsetest toidukordadest. Väga tähtis on hoida diabeet kindla kontrolli all, kuna enamik 2. tüübi diabeetikutest sureb kaasneva südamehaiguse tagajärjel, millele sageli eelnevad insuldid, kõrgvererõhutõbi ja impotentsus.

      Söömise suhtes peaks alati soovitama kasutada vähem suhkrut ja praetud toitu, rohkem grillitud tooteid, koreaineid ja köögivilja. Paljud inimesed unustavad, kui palju kaloreid on alkoholis, muutes niimoodi liigse joomisega ainuüksi ühe õhtu jooksul olematuks kogu oma senise tubli töö. “Hüpo”atakkide tõttu, mil vere suhkrusisaldus langeb liiga madalale kas vahelejäänud söögikorra või ravimi üledoseerimise tagajärjel, on mõistlik kanda endaga kaasas hädajuhtumiteks glükoositablette, et hoida ära teadvusekadu. Kui seda tuleb ette, peaksid võtma ühendust oma arstiga, sest ilmselt on tegemist ebapiisava kontrolliga veresuhkru taseme üle. Ära katkesta halva enesetunde korral insuliini süstimist – seda viga tehakse tihti – ja kui põed mingit infektsiooni, siis pea meeles, et see mõjub diabeedile ebasoodsalt.

      Küllaltki kõhedusttekitav tendents diabeedijuhtude ilmselt lakkamatus kasvus on olnud hiljutine 2. tüübi diabeedi ilmsikstulek teismeliste seas. Kuigi seda oli täheldatud juba Ameerikas, polnud seda kunagi enne nähtud Ühendkuningriigis ja kahtlemata peegeldab see tänapäeva laste ja teismeliste rasvarohket, süsivesikurikast ning vähese liikuvusega elustiili võrreldes ajaga 50 aastat tagasi. Aplus võib sellistel juhtudel osutuda tõepoolest surmapatuks. Vältige sattumist sellesse lõksu.

      Diabeet on sagedamaid elu lühenemise põhjusi arenenud maades. Ole ettevaatlik ohu sümptomite suhtes ja kahtluse korral lase kontrollida oma veresuhkru taset. Selles asjas on tõesti parem kindel olla kui kahetseda.

      Mõõda oma vererõhku

      Teatavad näitajad moodustavad hea tervise aluse ja üks nendest on normaalne vererõhk. Inimesed soovivad tihti teada, kas vererõhk on korras isegi siis, kui neil pole selget põhjust muretsemiseks. Põhimõtteliselt on vererõhk südame rõhk, mis ajab verd kehas ringi. See rõhk pole konstantne, vaid muutub ööpäeva jooksul, olles kõige madalam uue päeva algustundidel, mil magame sügavat und ning tõustes järsult esimeste tundide jooksul pärast ärkamist. Kui vererõhk on püsivalt normist kõrgem nii päeval kui ööl, on tegemist hüpertensiooni ehk hüpertooniaga.

      Kuna vererõhk on nii muutlik (ja tõuseb sageli üksnes sellest, et minnakse arsti juurde seda mõõtma), ei pea ma patsienti hüpertensiivseks enne, kui olen teinud terve seeria mõõtmisi, sest ühekordsed andmed on ebapiisavad. Mõnigi, kes leitakse kannatavat kõrge vererõhu käes, on tihtipeale üllatunud, sest kui näitajad pole just väga kõrged, ei ilmne enamasti mingeid sümptomeid. Siis küsitakse mult harilikult: “Miks nii?”, kuid 90 % juhtudel pole täpset vastust. See juhtub, ilma et kaasneks selget meditsiinilist probleemi ning seda nimetatakse primaarseks ehk essentsiaalseks hüpertensiooniks. Ülejäänud juhtudel võib põhjus peituda neeruprobleemides, diabeedis või mingite ravimite tarvitamises, kuid iga juhtum on ainukordne ning vajab objektiivset uurimist.

      Enamasti on nii, et kui esineb kõrge vererõhk ja pole mingeid muid haigusi, siis tuleb kõigepealt muuta eluviisi. Sellesse kuulub alati suitsetamisest loobumine, kaalu langetamine (kui oled ülekaaluline) ja füüsilise koormuse suurendamine. Tihti unustatakse, et võtmed vererõhu alandamiseks peituvad toidu soolasisalduse tunduvas vähendamises, värske puuvilja ja köögivilja söömises vähemalt viis korda päevas ja alkoholi tarbimise hoidmises mõõdukal tasemel. Ja lõpuks see, mis on sageli kõige raskem – tempo mahavõtmine ja sagedasem puhkamine.

      Pole kahtlust, et hüpertensiooni ravi medikamentidega on viimasel kümnendil läbi teinud põhjaliku pöörde ja nüüd seisneb vererõhu normaliseerimine tihti mitme ravimi väikeste annuste kasutamises üheainsa ravimi suurte dooside asemel. See vähendab kõrvalmõjusid ja ravi valikut peaks arutama oma arstiga. Hiljutised ulatuslikud uurimised on näidanud, et eksisteerib vähe järjekindlaid või olulisi erinevusi praegusajal kättesaadavate erinevate ravimeetodite vahel efektiivsuses, kõrvaltoimes või elukvaliteedis. Hea enesetunde puhul võib inimestel olla raske meeles pidada pidevalt võtta tablette, kuid on väga tähtis seda teha, sest pikaajaline vererõhu kontrolli all hoidmine toob suurt kasu, vähendades insuldi, südameinfarkti ja neeruhaiguste tekkimise riski.

      Kui vererõhk on hästi reguleeritud, peaks käima arsti juures tervist kontrollimas iga kolme kuni kuue kuu tagant, kuid Ameerika Südameassotsiatsioon lisas siia hiljuti veel ühe huvitava fakti. Nüüd on selgunud, et niisugused stressipuhangud, mida kutsuvad esile “maanteeraevu” hood või muud agressiivsed pursked, võivad suurendada kõrge vererõhu ja südameinfarktide riski kolm korda võrreldes inimestega, kes on muretumad ja tasakaalukamad. Seepärast ei suudagi kogu meditsiinitehnoloogia võistelda külmaverelikkuse ja lõõgastumisega meie meeletus maailmas!

      Kõrge vererõhk on olulisimaid tegureid halva tervise kujunemisel pikaks ajaks. Tee kindlaks oma vererõhk ja astu samme selle alandamiseks, kui ta on liiga kõrge. Nii talitades lisad aastaid elule ja elu aastatele.

      Mõtle luudele, mõtle osteoporoosile

      Huvitun suhteliselt kasutust statistikast ja andmed, millele hiljuti sattusin, näitasid, et iga kolme minuti tagant murrab keegi Ühendkuningriigis luu osteoporoosi tõttu. Luude habrastumine on vananemise lahutamatu osa, ent kui see muutub ülemääraseks, nimetatakse seda osteoporoosiks ja niisugused luud kalduvad vigastamisel kergemini murduma. Naistel muutuvad luud hapraks keskmiselt kolm korda kiiremini kui meestel ja see süveneb alati pärast menopausi, mil kaitsva hormooni, östrogeeni tase langeb. 70. eluaastaks on paljud naised kaotanud kolmandiku oma luude massist ja kuigi osteoporoos võib tekkida igas vanuses, on umbes üks naine neljast ja üks kahekümnest mehest murdnud luu selle probleemi tõttu enne 65 aasta vanuseks saamist.

      Kuigi meil kõigil on potentsiaalne risk osteoporoosi tekkeks, leidub mitmeid inimeste rühmi, kellel see on tõenäolisem. Siia kuuluvad naised post-menopausis, kes ei kasuta hormoonasendusravi (eriti need, kelle menopaus tekkis vara või kellele tehti enne seda hüsterektoomia); pikka aega dieeti pidanud või spordi tegemisega ülepingutanud isikud; samuti kõik, kes on pidanud paljude aastate jooksul võtma suurtes annustes steroidravimeid. Peale nende on kõrge risk suitsetajatel, joodikutel, harvade menstruatsioonidega naistel (ükskõik, missugusel põhjusel) ja kõigil