Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

physis on meie õpingutes kesksel kohal, sest Hippokrates ja tema järgijad nägid end füsioloogidena. Nii sündis termin füsioloog ehk ravitseja.

      Niisiis määrab termin “ravitseja” selle inimese rolli, kellele termin omistatakse. Ravitseja töötab organismiga, selle loomuliku tervenemisvõimega ja teeb seda viisil, mis soodustab tervenemisprotsessi. Termin “ravitseja” ei viita mingile kindlale koolitusele, litsentsile või oskuste tasemele. Selle asemel viitab see filosoofiale, mõtlemis- ja töötamisviisile, mis on tänapäeval sama tõene, kui see oli Hippokratese päevil.

      Seetõttu on oluline märkida, et ravitseja on iga ainet määrav inimene, olgu ta kogenud homöopaat või uustulnuk, kes avab esimest korda kodus ainete komplekti ja tegutseb heas lootuses. Seega ravitseja rolli võtmisel on kõige olulisem mõista enda kanda võetud tööd ning teada, kuidas ja miks tervenemine aset leiab.

      Homöopaatia isa ning Hippokratese ravipõhimõtete järgija Samuel Hahnemann jättis endast maha kirjalikke ülestähendusi nii oma filosoofiast kui ka praktikast. Tema teos “The Organon of Medicine” arenes aastate jooksul kirjutamise ja uuesti kirjutamise näol kuues väljaandes. Teoses selgitab Hahnemann, mida püüame teha – tööd, mille võtame enda kanda. Tema jaoks oli vajadus arstiteaduse praktika ja praktiseerija defineerimise järele nii suur, et see oli “The Organoni” esimese lõigu teemaks. Esimene lõik tervikuna ütleb:

      Ravitseja kõrgeim ja ainus kutsumus on haigeid tervendada – ravida, nagu öeldakse.

      See on ühtaegu lihtne ja väljapaistev väide. Valides termini “ravitseja” – ja ma usun, et tegemist oli vägagi teadliku valikuga mehelt, kes teadis selle sõna kaudset ja otsest tähendust –, ütleb Hahnemann kohe ära, et töötada tuleb loomulikul viisil. Inimese elujõudu või eluenergiat tuleb pigem suurendada, mitte töötada haiguse eemaldamisel olemusele vastu. Viide “kõrgeimale” kutsumusele tuletab meile meelde, et antud ravimeetod seda just ongi: kutsumus. Hahnemann uskus, et inimesed, kes töötasid haiguse ravimisel teiste kõrval, vabastades end haiguse piiridest, olid Jumala poolt määratud.

      Hahnemanni sõnade täielikuks mõistmiseks peame aga vaatama teksti jäetud joonealust märkust. Selles selgitab Hahnemann, mida ravitseja kutsumus endast ei kujuta: “mõelda välja nii-öelda süsteeme, mis põhinevad tühjal kuulsusjanul /…/ ja näevad haiguse algeid organismi nähtamatus sisemuses” või “selgitada lugematu arv kordi haiguse ilminguid ja nende lähimaid põhjuseid /…/ kui haiged ohkavad asjatult abi järele.” Nii lõpetab ta oma teksti: “On viimane aeg, et kõik, kes kutsuvad end ravitsejateks, lõpetaksid igaveseks kannatava inimkonna petmise tühja jutuga ja hakkaksid tegutsema tegeliku aitamise ja ravimise eesmärgil.”

      Mõtisklesin mõnda aega, mida tähendab, et ravimine (cure) on kõrgeim kutsumus. Mulle näis, et selle väljendi kasutamine pärssis kogu väite tähendust. Mulle näis, et ravitseja peaks tahtma “tervendada” mitte “ravida.” Kuid siis sain aru, et kuna Hahnemann mõistis nii selgelt, et tervenemisprotsess on sisemine ja seda võib ainult soodustada või takistada, kuid mitte kunagi kontrollida, ning ükski väline reaktsiooni vallandaja ei saa seda tõeliselt algatada ega peatada, sai Hahnemann ravitseja rolli selgitades kirjutadada vaid haiguse ravimisest. Ravitsejal pole võimu tervendada; tõepoolest, see on osa sellest, mis muudab tema töö nii tõhusaks. Arst, kes pole ravitseja, võib uskuda, et on võimeline haiget tervendama. Arukas ravitseja, kes teab, et iga ravi lõpptulemust võib vaid loota ja mitte kunagi ette aimata ega kontrollida, teab ühtlasi, et ta töötab mõnevõrra silmapaistmatumal ravimise tasandil. Ta võib tervise parandamiseks vaid pinna ette valmistada ja loota seejärel parimaid võimalikke tulemusi.

      Üldiselt esitatakse ravitseja roll detailselt neljas esimeses “The Organoni” lõigus. Teine lõik on kirjutatud järgmiselt:

      Ravi kõrgeim ideaal on kiire, leebe ja püsiv tervise taastamine; see tähendab haiguse täielikku eemaldamist ja põrmustamist kõige lühemal, usaldusväärsemal ja soodsamal viisil ning selgelt teostatavate põhimõtete järgi.

      Taaskord on tegemist väljapaistva, kuigi lühida väitega. Selles antakse meile kolm märksõna, mis peaksid olema kõikide tervendamiste puhul ühised: kiire, leebe ja püsiv. Teisisõnu tuleb ravitsejal leida loomulik meetod, millega alustada muutust ja kutsuda esile muutust vallandav reaktsioon. Muutus peab parandama ja tõstma haige tervist. Muutus ei pea aset leidma ainult konkreetse valu või vaevuse puhul, mille tõttu haige üldse ravi otsima asus, vaid peab parandama kogu tema olemust. Seega ei ole tegemist kordaläinud raviga, kui teie patsient vabaneb kõrvainfektsioonis, mille tõttu ta teie jutule tuli, kuid põeb nüüd ravi avaldatud mõjude tagajärjel astmat. Samuti pole hea, kui teie patsient taastub lõpuks haigusest ja selle ravist, kuid seejuures on küsitav, kumb pani tema organismi rohkem proovile, kas haigus või selle ravi. Lõpuks pole kordaläinud raviga tegemist ka sel juhul, kui ravi tagajärjel kõrvainfektsioon küll kaob, kuid selle asemele saabub mõne nädala jooksul järgmine.

      Kui tahame olla tõelised ravitsejad, peab patsiendi seisund olema pärast ravi parem kui enne seda.

      Hahnemann teeb selle meile selgeks, kirjutades, et tegeleme “haiguse täieliku eemaldamise ja põrmustamisega.” Haigus peaks igaveseks kaduma. Ta jätkab, et täielik ravi tuleb ette võtta “kõige kiiremal, usaldusväärsemal ja vähemkahjustaval viisil.” Teisisõnu “esiteks, ärge tehke kahju.”

      Oma filosoofia ja praktika poolest oli Hahnemann väga konservatiive ravitseja. Ta soovitas ravitsejal mitte lasta end tõmmata haiguse “draamasse”. Ta lihtsalt jälgis – muidugi kaastundlikult –, kuid säilitas seejuures emotsionaalse distantsi, et näha, mil viisil võiks tervenemise teekond kulgeda võimalikult lühidalt ja kergelt. Ikka ja jälle tuletas ta endale meelde sõna leebe. Mitte miski tema metoodikas ei vahetaks leebet ravi mõne sellise vastu, mis vastab kahele ülejäänud kriteeriumile: kiire või püsiv. Seetõttu peame olema valmis töötama aeglasemalt või päev päeva järel, saavutades sel viisil nii palju edu kui võimalik, et teekond täieliku terviseni oleks lõppkokkuvõttes võimalikult lühike. Nii püsiv, kui elu seda lubab, kuid igal hetkel võimalikult leebe ja hell.

      Hahnemann lõpetab teise lõigu lühikese fraasiga. Ta kirjutab, et ravi tuleb läbi viia “selgelt teostatavate põhimõtete järgi.” Teisisõnu peab meil olema filosoofia, mida järgida. Meil peab olema plaan. Kõige olulisem on aga see: Hahnemanni kirjutatu kohaselt ei pea iga ravitseja olema homöopaat, kuid ta peab järgima organiseeritud tegevuskava. Hahnemann väitis et on olemas mitmeid ravimise kirjeldusi ja kaks põhilist ravimeetodit. Esiteks allopaatiline, mis töötab sümptomite vastu, määrates ravimeid, mis avaldavad loomulikele sümptomitele vastumõju. Teiseks homöopaatiline, mis töötab koos sümptomitega, uskudes, et need omavad tähendust, ja määrates aineid, mis tekitaksid tervel inimesel neid sümptomeid, mida haige organism juba põeb.

      Hahnemann nõuab, et iga ravitseja võtaks vastu otsuse – ratsionaalse ja hästi läbi mõeldud otsuse –, kuidas ja miks hakkab ta patsienti ravima. Kuigi Hahnemann oleks tugevalt allopaatilise praktika vastu, austaks ta palju rohkem kiiret allopaati, kes on oma filosoofia ja praktika läbi mõelnud ja asub seejärel oma ravimeetodi juurde. Tal puuduks austus igasuguse praktiseerija vastu, kes ravib lihtsalt viisil, mida talle on õpetatud, ilma, et näeks vaeva oma isikliku praktika ja ravifilosoofia kujundamisega.

      Samas joones kirjutab Hahnemann, et ravitseja ei saa laskuda “reageerija” rolli, reageerides alati haiguse vapustustele ja selle all kannataja valu-le. Selle asemel peab ravitseja pidama silmas oma positsiooni ning teadmisi ja oskusi, et hoida oma patsient tervenemise teel.

      “The Organoni” kolmas lõik jagab rohkem selgitusi ravitsejale tarvilike teadmiste ja oskuste kohta. Hahnemann kirjutab:

      Selleks, et olla ravikunsti tõeline praktiseerija, peab ravitseja:

      1. Selgelt mõistma, mida haiguste puhul, see tähendab iga üksiku haigusjuhtumi puhul, ravida (haiguse mõistmine, näitaja).

      2. Selgelt mõistma ainete toimeid, see tähendab iga konkreetse aine toimeid (teadmised ainete jõust).

      3. Olema teadlik, kuidas kohandada aine toime