Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

Tema mõtetel peab olema raamistik. Teatud tasakaalustaval viisil peab ta olema võimeline nägema, millist ravi aine suudab pakkuda, ning sobitama selle eksimatult juba olemasoleva haiguse loomusega. Taaskord vajab ravitseja teed, mida järgida, töömeetodit, mille toimimine on kliiniliselt tõestatud. Meetodit, mis on ajaproovile vastu pidanud.

      On väga oluline, et kolmandas lõigus pole Hahnemann veel ühelgi viisil väitnud, et homöopaatiline meetod on parem kui allopaatiline. Selle asemel nõuab ta, et igal ravitsejal oleks arusaam ravitsemise põhifilosoofiast ning ta töömeetodid tuleneksid otseselt sellest filosoofiast. Sel moel selgitab Hahnemann ravitseja, mitte homöopaadi rolli (ning kahjuks on täiesti võimalik, et on homöopaate, kes ei täida ravitseja rolli, nii nagu on ravitsejaid, kes ei tea midagi homöopaatiast. Pigem eelistaksin alati tõelist ravitsejat, kellel puudub arusaam homöopaatiast kui homöopaatia teadmistega praktiseerijat, kes pole mingil viisil tõeline ravitseja. Esimesele saan vajaduse korral jagada teadmisi homöopaatiast, kuid teise puhul saan ma vaid tema ravi all kannatada).

      Paragrahvis number 3 jätkab Hahnemann:

      Selleks, et sobitada aine toime patsiendi haigusega, peab ravitseja olema võimeline:

      1. Sobitama kõige kohasema toimega aine käsiloleva juhtumiga (näidustatud aine valimine).

      2. Valmistama aine täpselt nõuetekohaselt.

      3. Andma ainet täpselt õiges koguses (õige doos).

      4. Ajastama dooside kordamist õigesti.

      5. Lõpuks peab ravitseja teadma iga juhtumi puhul tekkivaid raskusi ja olema teadlik, kuidas neid eemaldada selleks, et tervise taastumine oleks püsiv.

      6. Kui ravitsejal on see arusaam, tajumisvõime, teadmised ja teadlikkus, mõistab ta, kuidas tegutseda otstarbekalt ja põhjalikult ning tegemist on tõelise ravikunsti praktiseerijaga.

      Jällegi pole Hahnemanni seatud ülesanne lihtne. Tema sõnul peab ravitseja tundma oma ravimeid, olenemata praktiseeritavast meditsiinivormist. Ta peab hoidma end kursis; omama põhjalikke teadmisi. Ta seab kõrgeimale kohale teadmised olemasolevast raviraamatust, mida homöopaadid kutsuvad materia medica’ks. Te ei saa olla ravitseja, kui teil puuduvad põhjalikud teadmised teile kättesaadavatest ravimitest – reaktsiooni vallandajatest, mis alustavad tervenemist. Minu jaoks tähendab see järgmist: kui sa ei tunne oma materia medica’t ning kui sa pole praeguseks mõistnud homöopaatia filosoofiat (või mõne muu meditsiinivormi filosoofiat), ei peaks sa aineid määrama. Kuigi see peaks olema ilmselge, olen ikka ja jälle näinud inimesi, kes tahavad kiirustada ning osta homöopaatiliste ainete komplekti ja alustada selle kasutamist enne, kui nad on vaevunud lugema ühtki raamatut või osalema ühelgi kursusel. Nad tahavad võtta endale ravitseja rolli enne, kui mõistavad, mida see endast üldse kujutab.

      Seega peab ravitseja tundma oma apteeki. Ta peab teadma, milliste ainetega tal tuleb töötada ning milline on igaühe kasutus ning valesti kasutamise tagajärg. Samuti peab ta teadma, kuidas neid aineid valmistatakse. Tean, et homöopaadilt ei saa enam oodata, et ta valmistaks oma aineid ise, samamoodi nagu ei saa oodata allopaadilt, et too teeks kusagil tagaruumis valmis partii antidepressante, kuid Hahnemanni sõnul peavad nii allopaat kui homöopaat mõistma, kuidas ravimit valmistatakse ning miks just sellisel viisil.

      Järgmisena peab Hahnemanni sõnul ravitseja teadma, kuidas anda oma aineid õige potentsi ja doosiga. Tean, et tegemist on lahendamatu mõistatusega: aine potentsi ja doosi saab teada vaid sel juhul, kui olete seda kunagi kasutanud ja teil on mõningane isiklik kogemus, mille põhjal tegutseda, kuid teooria kohaselt peaksite aineid andma vaid siis, kui teate, kuidas seda teha. Keeruline. Jällegi peame pöörduma filosoofia poole, eriti just algajatena – kas siis tavainimeste või homöopaatiaga tutvuvate arstiteadlastena. Materia medica õppimine annab meile juhiseid ainete sobivate potentside ja dooside kohta. Kunagiste õpetlaste kirjapandu annab meile kasutusjuhiseid, kuniks arendame välja enda omad. (Parima rusikareeglina tuleb meeles pidada, et Hahnemann oli ainete kasutamisel konservatiivne. Ta alustas alati ühest doosist ja jälgis, kuidas see toimib. Samuti valis ta ainele kõige madalama potentsi, mis võis tema arvates juhtumile mingit mõju avaldada.)

      Lõpuks selgitas Hahnemann ravitseja rolli sügavamaid arusaamu. Tema sõnul “peab ravitseja teadma iga juhtumi puhul tekkivaid raskusi ja olema teadlik, kuidas neid eemaldada, et tervise taastumine oleks püsiv”.

      Hippokratese järgi on ravitseja rolliks töötada loomuliku tervenemismehhanismiga ja soodustada tervenemist. Ravitseja on reaktsiooni vallandaja, kes tekitab haige elus mingeid muutusi, mis lasevad haigel tõelisttervenemisprotsessi vähemalt alustada. Muutuse mõiste on tervenemisprotsessi mõistmisel ülioluline.

      Tervenemine on muutusega läbi ja lõhki seotud. Kui meil puuduks vajadus muutuda, kui me poleks mõnel tasandil – füüsilisel, vaimsel või emotsionaalsel – ummikusse jooksnud, poleks meil tarvis terveneda. Me oleksime täie tervise juures. Kuid seda me ei ole, me pole valudest ja vaevustest täielikult vabad ja isegi parima ravi korral ei saa me igaveseks vabaks oma valudest ja vaevustest, oma piiratusest ja kahtlustest, kui just ravitseja ei suuda sütitada meid alustama oma elu ja loomuse muutmist. Muutus võib olla lihtne, nagu keldrikorterist teisele korrusele kolimine (Hahnemanni arusaama säärasest muutusest leiad “The Organoni” paragrahvist number 77) või sügav, nagu taasleitud soov olla terve. Aga muutus peab toimuma. Hahnemanni sõnul on osa ravitseja rollist tajuda, kus peab muutus aset leidma.

      Paragrahvis number 4 kirjutab Hahnemann:

      Ravitseja on ka tervise alalhoidja, kui ta teab asjaolusid, mis tervist häirivad ning haigust esile kutsuvad ja seda toetavad, ning on ühtlasi teadlik, kuidas neid nähtusi tervetelt inimestelt eemaldada.

      Seega ei piisa vaid ravitseja võimest tunda ära haigusi ja neid ravida, vaid Hahnemanni sõnul peab tal olema metodoloogia, mis lubab tervist säilitada, kui selleni on jõutud. Sellest lähtuvalt on tervenemine kestev protsess ja mitte haigeoleku, vaid elusoleku ülesanne.

      Ravitsejal peab olema toimiv filosoofia ehk ravimeetod, mis on ühtaegu praktiline ja filosoofiliselt põhjendatud. Ta peab teadma, mida ravida ja kuidas seda teha. Veelgi enam peab ta teadma, millised muutused peavad aset leidma, et haige saaks terveks ja jääks terveks. See pole lihtne ülesanne.

      Meie ühiskonnas on läinud segamini terminid ravitseja ja arst. Arst viitab ametlikule haridustasemele. Termin ise peaks tähendama lugupidamisavaldust. Terminiga eraldame neid, kes on teinud tööd ja ära teeninud lugupidamise, kuid see ei märgi mingil viisil, kas tiitli ära teeninud inimesed mõistavad tõeliselt tervenemist või ravimist. See vaid eeldab, et nad mõistavad haigust ja võib-olla teevad nad seda kõige algelisemal füüsilisel tasandil.

      Termin ravitseja eeldab aga enamat. See eeldab kõike, mida Hahnemann tungivalt väidab. Kuid see ei eelda meditsiinilitsentsi ega kindlat õiguslikku seisundit. Selle asemel eeldab see hoopis sügavamat arusaama, isegi teatud pöördepunkti, mis annab praktiseerijale, tavainimesele või arstiteadlasele töömeetodi, tekitades keskkonna, kus tervenemine saab aset leida. Selline on ravitseja roll, olgu selleks ravitsejaks ema, kes kiigutab kogu öö oma haigestunud imikut, või arstiteadlane, kellel on kõiki teenuseid osutav kliinik ja garaažis BMW. Ravitseja rolli täitmisel ja teiste abistamisel seavad nii Hahnemann kui talle eelnenud Hippokrates mõlemale võrdsed nõudmised.

      Haigus

      Enamik inimesi arvab, et pole tarvis sekundikski kaaluda, mida kujutab endast “haiguseks” kutsutava seisundi olemus. Tõenäoliselt lausuvad nad, et ei teagi täpselt, mis haigus on või mis seda põhjustab, kuid tunnevad selle olemasolu, just nagu inimene, kes ütleb: “Ma ei pruugi eristada head kunsti halvast, kuid ma tean, mis mulle meeldib.”

      Kuid ravitseja rolliga maadelnud Hahnemanni sõnul on meil tarvis peatuda ja haiguse olemuse üle järele mõelda, sest kui me ei mõista, mis on haigus ja kust see inimese organismi jõuab, ei suuda me kunagi leida selle ravimiseks rahuldavat meetodit.

      “The Organoni” paragrahvidest number 4 ja 5 leiame Hahnemanni arusaamad haiguse olemusest. Eriti hästi käsitlevad need akuutsete haiguste aspekte, millele keskendub käesolev teos.

      Paragrahvis number 4