Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

ravi.

      3. Haiguse dünaamilisi põhjuseid, mis mõjutavad kõiki inimese reaktiivseid võimeid, on väga palju: need võivad olla emotsionaalsed, keskkonnast tingitud, elektromagnetilised, kiiritusest või atmosfäärist tingitud; neid võib leida toitumisest, nakkusest, hügieenipuudusest, infektsioonist, allergilisest eelsoodumusest, kõikide tugevatoimeliste uimastite ja ravimite kasutamisest ja väärkasutamisest; või on need tulenenud eelmisest konstitutsioonilisest vastupanust, mil keha püüdis seista vastu teatud mikroorganismidest erituvate mürkainete patogeensetele mõjudele.Mis puudutab mikroorganisme, siis on homöopaatia laialt tuntud kui väga tõhus ravimeetod, mis ravib “tõsiseid” haigusi, mida seostatakse vastupanuga bakteritele, algloomadele ja viirustele. Statistikat on kogutud suurte epideemiate puhul, mil on olnud võimalik võrrelda homöopaatilist mittehomöopaatiliste lähenemistega.

      Siinkohal pane tähele, et Close’i jaoks viitab termin dünaamiline haigustele, mille puhkemine ja sümptomipilt vastavad kõige enam tavapärasele “põletikulisele haigusele.” Hahnemanni soovi kohaselt peaksime uskuma, et haigust põhjustab katkestus meie elujõus, mitte lihtsalt need haigused, mida liigitame tavaliselt nakkushaigusteks. Kuid Close annab meile haiguse õppimisel kaalumiseks mõned lüngad ja mõned sõnad, millega lünki täita. Samas kinnitavad need lüngad Hahnemanni esialgseid leide. Kuigi vastab kindlasti tõele, et oleme kõik füüsilise trauma suhtes haavatavad – meid võidakse peksta, tulistada või pussitada – ja peame trauma tagajärgedega võitlema, ning igaüht meist võivad aeglaselt või kiirelt mürgitada kas toidus või keskkonnas leiduvad ained, on kõige olulisemaks tõeks see, et kõik muud haigused on olemuslikult energeetilised ja need on seotud meie enda elujõu olemasolu ja selle tõkestamisega. Samuti on inimorganismi reaktsioon isegi füüsilise trauma ja kõiksuguste mürgituste korral täpselt samasugune kui nakkushaiguse puhul. Mürgistuse ja füüsilise trauma korral on haiguse vallandajaks lihtsalt mürkaine vaenulikkus või mõju, mitte seesmiselt arenenud elujõu tõke, kuid vallandaja tekitab organismis ikkagi seisundi, mida tunneme haigusena. Seetõttu tuleb meeles pidada, et Hahnemanni jaoks järgiks peksa saanud või mürgitatud inimese ravi siiski sama üldist homöopaatilise ravimeetodi mustrit: lastes sarnasel ravida sarnast ja haigele, keda on pekstud või mürgitatud, antaks ikkagi ainet, mis tekitaks samasuguse sümptomipildi, mida me haige juures juba näeme.

      Seetõttu peame haigusele mõeldes mõtlema elujõust, kuna Hahnemann ise oli “vitalist” ja uskus sügavalt nähtamatusse jõudu, mis peitub kõikides elusolendites – kõiges, mis on meie planeedil loomupärane. Seega ilmneb haigus kehas vaid pärast elujõu katkestust, kuid mida katkestus võib tähendada, alates mürgisest keskkonnast kuni negatiivsete mõteteni, jääb endiselt selgusetuks.

      Aine ja “kunstlik haigus”

      Hahnemanni ning tema meetodite ja tegevuse mõistmisel tuleb meeles pidada tema filosoofia kaht olulist aspekti. Hahnemann oli vitalist, veelgi enam aga empiirik.

      Kuigi vitalistide liikumist ja vitalismi üldiselt on lähemalt käsitletud minu eelmises raamatus, on oluline siinkohal märkida, et Hahnemann oli vitalismi filosoofia kindel pooldaja. Ta uskus, et kõigis meis on vitaalne jõud ja see nähtamatu, tabamatu energia hingestab meie kehasid ning ühendab mõistust ja keha meie elupäevade jooksul.

      Lisaks arvavad vitalistid, et haigus saab alguse segadusest vitaalse jõu tasandil. Kuigi igal vitalistil on oma filosoofiline mudel selle kohta, kuidas ja kus segadus aset leiab, siis nõustuvad kõik, et haigus algab elujõust enesest, ning seda tuleb ravida samal energiatasandil.

      Viimaks on vitalistid arvamusel, et kõik looduslik siin maakeral ja maailma loomisel on vitaalne; et kõikidel elus- ja näiliselt elututel objektidel on sama vitaalne jõud; ning et ainese – loomse, taimse, mineraalse – vitaalse jõu harmoniseerimine meie enda omaga toob kaasa energiatasemete tervenemise.

      Seetõttu usume homöopaatias, et ainete valmistamise käigus, mürgiste ainete lahjendamisel mikrodoosideks, eemaldame samal ajal nii mürkained kui vabastame vitaalse jõu ehk aine puhta energiamustri. Nii muudame selle meie energia ravimisel kasulikumaks, kui ta oleks eales olnud oma loomulikus olekus.

      Kuid Hahnemann oli ühtlasi ka empiirik. Ta uskus meditsiini, mis põhines inimmeelte tasandil tuntavast; seetõttu defineeris ta haigust tasandil, mida nägid ja mõistsid patsient, arst ja patsiendi lähedased.

      Hahnemann paigutas haiguse ja tervenemise kogemuse tajumismeelte valdusse. Seetõttu katsetas ta enne homöopaatia arendamist ja homöopaatilise aine loomist oma ravimeid inimestel, nende peal, kes said meditsiiniuuringute tulemuste tunnistajatena teda aktiivselt ja otseselt abistada.

      Siiski ei piirdu empiiriline meditsiin vaid homöopaatiaga. Tegemist on hoopis ravimeetodiga, mida tehnoloogiline meditsiin on tänapäeval mõnevõrra välja tõrjunud, kuid sellest hoolimata on empiirilisel meditsiinil kindel metodoloogia, mida järgida.

      Kui empiirikutel oli kindel filosoofia ning tervise ja haiguse suhtes tugev seisukoht, puudus neil siiski arvamus ravimite toime kohta. Õieti puudus pikka aega igasuguse meditsiini praktiseerimisel tegelik seisukoht selle kohta, mis on ravim ja mida see teeb.

      Keskaja väljapaistev ja ekstsentriline ravitseja Paracelsus arvas, et “kõik on mürk” ja kõigel on võime tekitada organismile kahju, oleneb vaid aine kogusest. Ta leidis isegi, et on võimalik tarbida liiga palju vett ning on olemas piir, mille ületamisel võib liigne veekogus tekitada meie kehale kahju.

      Klassikalised homöopaadid on öelnud ka, et “mida tugevam on mürk, seda tugevam on ravi” ning täiustavad sellega Paracelsuse arvamust. Seegaon kõik mürk, mistõttu on kõike võimalik ka ravivahendina kasutada. Kõik sõltub sellest, mida ja kuidas ravimisprotsessis kasutada ning millist kogust on parasjagu tarvis.

      Tõepoolest tuleneb iga arvatava ravimi kasulikkus selle võimest kutsuda inimkehas esile muutusi. Seega puudub tegelikkuses mürgi ja ravimi vahel erinevus, või pigem sõltub erinevus rohkem mürgi või ravimi kasutamisega seonduvast ja mitte niivõrd ainest enesest. Kas aine, mis tekitab inimkehas kõhulahtisust on mürk või ravim, sõltub sellest, kas ravimi manustaja kannatab kõhukinnisuse või kõhulahtisuse all. (Loomulikult ka sellest, kas praktiseerite homöopaatiat või allopaatiat.)

      Kõik haigused ja kõik ravimid on lihtsalt esilekutsumise ja reageerimise kulg. Tuleb meeles pidada, et pisik ei ole haigus. Külmetusviiruse olemasolu teie kehas ei põhjusta tilkuvat nina ega vesiseid silmi. Tegemist on hoopis teie enda immuunsüsteemiga, mis püüab pisikut välja peletada ning põhjustab sellega haiguse sümptomeid. Pisik on esilekutsuja, haigus on reaktsioon.

      Samal viisil kasutatakse esilekutsujana ka ravimit, mis loodetavasti (kui kasutada seda homöopaatiliselt) tekitab inimkehas tervendavat reaktsiooni. See on ka põhjus, miks ravimina võib määratleda kõike, mis tekitab tugeva reaktsiooni ja on tugev esilekutsuja.

      Hahnemann kirjeldab seda printsiipi teose “Organon” paragrahvis number 19:

      Kuna haigused pole muu kui vaid tervete inimeste seisundi muutused, mis väljendavad end haigusnähtudena ja kuna ravi on sarnaselt võimalik vaid patsiendi tervise seisundi muutumise läbi, siis on lihtne märgata, et ainetel poleks mingil juhul võimalik ravida, kui neil puuduks jõud häälestada inimese seisundit, mis on seotud tunnete ja talitlustega. Tõepoolest on ilmne, et ainete raviv võime peab tuginema ainuüksi nende võimele muuta inimese seisundit.

      Hahnemann ei ole nõus piirama aine võimet muutust esile kutsuda. Ta ei väida, et selline muutus on puhtalt füüsiline. Ta toonitab, et see võib olla ka funktsionaalne ja emotsionaalne. Seega võib esilekutsujat pidada teatud tüüpi kaemuseks – patsient näeb esilekutsuja kaudu mõnd olulist tõsiasja, mille mõistmine ja äratundmine lubab tervenemisel aset leida.

      Hahnemann laiendab seda arusaama ka hinge valdkonda ja naaseb oma epiiriliste juurte juurde paragrahvis number 20:

      See varjatud hingesarnane jõud ravimite sisemises wesen’is, mis muudab inimese seisundit ja seega ravib haigusi, pole iseenesest puhta intellektuaalse ponnistusega eristatav. Me tajume seda selgelt ainult kogemusega, vaid selle ilmnemise kaudu kokkupõrkes inimese seisundiga.

      Eriti meeldib mulle termini wesen