Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

balletisaali käsipuuga varem kokku puutunud. Homöopaatia tähelepanu keskpunkt erineb allopaatia omast. Allopaatiline meditsiin on kohaspetsiifiline. Sellest lähtuvalt peame sihikule võtma ühes piirkonnas paikneva kindla sümptomi või rühma sümptomeid, mida nimetame haiguseks ja töötama sümptomite kadumise suunas. Usutakse, et kui suudame need sümptomid eemaldada ja kõik muu rahule jätta, saab patsient terveks.

      Homöopaat on õppinud vaatama inimest tervikuna, inimest koos sümptomitega ja siduma kokku kõik sümptomid üheks suureks üldpildiks. Tegemist on palju keerukama lähenemisega, kui lihtsalt sümptomitele keskendumine. Kui uskuda, et valulikud sümptomid on osa tervikust, mitte miski võõras, ei saa lihtsalt sümptomitele vastu töötada ja eeldada, et nad kaovad, avaldamata muutusi – ja tihti negatiivseid muutusi – kogu organismile. Selle asemel töötab homöopaat tervikuga, määrates aine, mis põhineb sümptomite terviklikkusel. Ta usub, et inimese organism ravib end ise, kui talle selleks võimalus anda.

      Seega on homöopaatiline aine vaid säde. Tervendav säde. Vallandaja, mis võib suunata inimest – ja mitte ainult tema sümptomeid – tervenemise poole. Seetõttu ei eemalda homöopaatiline ravi ainult sümptomeid (ainus, mida kõige edukam allopaatiline ravi suudab pakkuda), vaid inimene on tegelikult tugevam ja tervem kui varem. Selline mõju tuleneb asjaolust, et homöopaatia käsitleb ja ravib inimest tervikuna ning keeldub võtma sihikule vaid mõnda üksikut valitud sümptomit. Esiteks mõistetakse homöopaatias, et sümptomid on tekkinud põhjusega, ning teiseks, et meditsiin ei toimi vaid ühes kehaosas või ühtede sümptomite puhul ilma tervikut mõjutamata. Samas tervikut käsitledes saab olemasolevaid sümptomeid olulisel määral parandada.

      Tean, et see kõlab kummaliselt. Ühtlasi ka ebapraktiliselt, vähemalt sel juhul, kui praktiline tähendab lihtsat. Või kui praktiline tähendab ühtmoodi sümptomite puhul iga kord sama ravimi määramist. Antihistamiinide igakordne kasutamine allergiate ravimisel võib olla “praktiline” lähenemine meditsiinile, kuid see pole tõhus. “Ebapraktilise” lähenemise kohaselt tuleb kõigepealt teadvustada, et iga inimene on ainulaadne ja vajab ainet, mis on näidustatud just talle. Homöopaadi ülesandeks on see aine leida. Kuigi tunnistan, et nii on meditsiinile läheneda mõnevõrra ebapraktiline – visata iga uue juhtumi puhul kaart minema ja püüda haige organismi kõnnumaal teed leida – kuid näib, et tegemist on ainsa meetodiga, mis teid kuhugi juhatab.

      Homöopaatilise meetodi abil suunab homöopaat inimese end avastama, sest usutakse, et olukorra lahendus leidub patsiendis, mitte ei tule homöopaadilt. Homöopaat vaid aitab teabe kättesaamisega, sest inimene ise ei pruugi olla selle olemasolust isegi teadlik, ning veel vähem oskaks ta sellega midagi ette võtta. Seetõttu kohtuvad homöopaat ja inimene esimesest korrast alates kui võrdsed ja meeskonnakaaslased, mitte nagu ekspert ja ohver.

      Homöopaatilise meetodi kohaselt peab selle praktiseerija teadma ja tundma täies ulatuses tuhandetest ainetest koosnevat homöopaatia apteeki. Selles mõttes on allopaatia küllaltki lihtne – kui teil on sellised sümptomid, siis võtke mingit kindlat ravimit. Arst peab end uute ravimitega lihtsalt kursis hoidma. Kuna homöopaatias ei saa isegi eeldada, et kaks külmetusega haiget vajavad sama ainet, või et üldse on “külmetuse ravim”, on ülesanne palju keerulisem – ja seetõttu palju ebapraktilisem.

      Aga kui mõtleme praktilisuse all seda, kas homöopaatia on haige tervendamisel tõhus? Või tasub end rahaliselt ära? Või on koduste hädaolukordade puhul ohutu eneseravi meetod? Vastused on jah, jah ning jah.

      Õigesti rakendatud homöopaatia on osutunud ohutuks ja tõhusaks igapäevaseks raviviisiks minu koduriigis ja üle kogu maailma. Sajad tuhanded inimesed kasutavad homöopaatiat igasuguste seisundite ravimiseks, alates köhast ja külmetushaigusest – mille puhul homöopaatiliste ainete leidmine on lihtne, ning need on palju tõhusamad kui nende allopaatilised vasted – kuni HIVi ja vähini. Lisaks on homöopaatia palju taskukohasem kui allopaatiline meditsiin. Peamine erinevus peitub tehnoloogias. Kui allopaadid investeerivad kirglikult kõige uuemasse tehnikasse, siis homöopaadid loevad endiselt oma raamatuid, materia medica’t ja repertooriumi.

      Lõpuks pole väiksemate hädaolukordade puhul iseenda ravimiseks vast ohutumat, lihtsamat ega tõhusamat viisi kui homöopaatia. Homöopaat või kodukasutaja kes õpib selgeks homöopaatilise filosoofia ja praktika põhitõed, võib olla endale ja oma lähedastele väga kasulik.

      Usun, et pikas perspektiivis küsiski too õpilane just seda: kas see teave võib minu jaoks kunagi tõeliselt kasulikuks osutuda? Inimesed tahavad teada, kas neil õnnestub üldse kunagi homöopaatia selgeks õppida ja kas nad on tulevikus võimelised valima hädaolukorras õige aine.

      Siinkohal on minu vastus: jah, kindlasti. See nõuab vaid veidi tööd ning tahet vaadata olukordi mõnevõrra erineva nurga alt, kui seda teeks allopaatiline arst. Kuid iga inimese jaoks on jõukohane ja teostatav õppida nii palju homöopaatiat, et teada, mida teha kõikides kodudes ettetulevate kergemate hädajuhtude korral.

      See ongi kogu käesoleva teose eesmärk. Püüdsin luua raamatu, mille puhul olin alati lootnud, et selle kirjutab keegi teine – ühe teose, mis annaks ülevaate homöopaatilisest filosoofiast ja plaani, kuidas järgida homöopaatia praktikat; mis annaks homöopaatia praktikaks ka kindlad aine määramise vahendid ja võtme enimkasutatavate akuutsete ainete kohta koos nende dooside ja potentsidega. Kirjutasin käesoleva teose selleks, et täita koduseravi teatmike tühimikku, nii et Samuel Hahnemanni pärandatud homöopaatia filosoofia võiks võtta koha homöopaatiliste põhiainete ja nende kasutuse kõrval. Just see muudab “Praktilise homöopaatia” praktiliseks.

      Mis aga kõige olulisem – kirjutasin käesoleva teose seepärast, et usun homöopaatiasse, nii selle filosoofiasse kui praktikasse. Samuti oli põhjuseks lihtne reaalsus: valudes olles ei otsi ma praktilist meditsiini; ma tahan imepärast meditsiini. Ma tahan meditsiini, mille põhifilosoofia kohaselt on tervenemine alati võimalik ning ühtlasi minu olemuse kaasasündinud osa.

      Minu jaoks on selleks meditsiiniks homöopaatia. Kõige praktilisem arstiteadus.

      Autori märkus

      Käesolevas raamatus kasutatud paragrahvid pärinevad Samuel Hahnemanni teosest “The Organon of the Medical Art”, mille on inglise keelde uuesti tõlkinud Steven Decker ning toimetanud ja annoteerinud Wenda Brewster O’Reilly. Minu teadmiste kohaselt on see parim inglise keelde tõlgitud versioon Hahnemanni kirjutisest. Kõigile, kes peavad end homöopaatia tõsisteks õppijateks, peaks see materjal olema põhiline õppematerjal.

      Uues tõlkes kinnitatakse, et kui tahame muuta homöopaatia praktiliseks ja mõista selle filosoofia ja praktika keerukusi, peame kinni pidama ladinakeelsest motost aude sapere. Peame “söandama olla arukad”.

      Akuutsete haiguste korral sageli kasutatavad homöopaatilised ained (koos allikatega)

      Kuigi homöopaatia apteek koosneb sõna otseses mõttes tuhandetest loomsetest, taimsetest ja mineraalsetest raviainetest, esinevad siiski mõned homöopaatilised ained, mida kasutatakse teistest sagedamini. Osa on suuremaks abiks ägedate ehk akuutsete haiguste puhul ning teised krooniliste seisundite korral.

      Siin loetletud aineid käsitletakse kogu teose vältel. Nad moodustavad käesoleva teksti selgroo selles mõttes, et tegemist on ainetega, mida minu teadmiste kohaselt kasutatakse akuutsete juhtumite puhul kõige sagedamini ja mis on tõenäoliselt, jällegi minu arvates, kodukasutaja jaoks esmatähtsad. Nende hulka kuuluvad mõned kõige tähtsamad homöopaatilised ained.

      Mõningaid siinnimetatud aineid kutsuvad homöopaadid polükrestideks ehk aineteks, mis sobivad paljude erinevate sümptomite puhul ja millel on seetõttu lai kasutusala. Teisi, nagu Spongia tosta, kutsutakse väheesinevateks aineteks ehk aineteks, millel on kindel piiritletud mõjuala ja mis sobivad väheste sümptomite korral. Siinloetletud nimekirjas on kõik põhiained, mis on akuutsete haiguste korral hädavajalikud.

      Kuna igaüks meist on erinev, leiame, et mõned ained toimivad meie jaoks paremini kui teised. Igale lugejale saab aja jooksul selgeks, millised siin loetletud ainetest on tema ja tema lähedaste jaoks kõige tähtsamad. Mõned ained aitavad väga hästi, teised ei pruugi mõjuda mitte ühegi kogetava sümptomi puhul. Samamoodi võib teie