Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

elumuutustega võrreldes oli minu muutus aeglane ja vaikne. Seega sel hetkel ei mõelnud ma selle kohta muud, kui et tegemist on huvitava artikliga. Nüüd aga usun, et kui artikliga nõustuda ja pidada selles sisalduvat teavet tõeks, muudab see tõde kõike.

      Artikli sõnul leidsid aine väikseimaid osakesi, mikroskoopiliste osakeste kõige väiksemaid osakesi uurivad teadlased, et osakesed muudavad oma käitumist, kui teavad, et neid jälgitakse. Seda lugedes mõtlesin, et tegemist on tüüpilise olukorraga – järjekordse tõestusega, et olenemata väiksusest tahavad kõik kaamerapildile jääda.

      Kuid aastate jooksul on see omandanud minu jaoks palju suurema tähenduse: see tähendab, et kõikide osakeste vahel, mis maailmas eksisteerivad, on olemas üksteisega side ja võimalik, et isegi intelligentsus. Ning eksisteeriva osakese käitumine – reeglid, mille kohaselt see ülejäänud looduga käitub ja suhtleb – võib olla oma loomult teisenev. Kogu loodu ise võib muuta oma struktuuri ja käitumist vastavalt vaataja tajule ning tahtele.

      Võiksin minna selle mõttega mitmesse erinevasse suunda ning kindlasti peitub selles vihjeid haiguste tekkimise kohta (näiteks kui osakesed poleks muutuvad, on minu meelest täiesti tõenäoline, et meil puuduks võime terveneda ning selle asemel peaksime käte murdumise korral need oma keha külge tagasi liimima, nagu tegid Goldie Hawn ja Meryl Streep filmis “Surm sobib talle”), kuid vaatame, mida tähendab see homöopaatia jaoks.

      Klassi ees armastan rääkida lugu Paracelsusest. Mulle meeldib jagada tema seisukohta tervenemisest. Ta lausus, et kui külmetav inimene vajab kaminasse tuld, ei seisa ta endamisi mõtiskledes “kui palju energiat täpselt on tarvis neile puuhalgudele rakendada, et nad süttiks?” Ei, ta lihtsalt tekitab sädeme ja astub eemale, kui puu tuld võtab.

      Paracelsuse sõnul on tervenemine säde. Elutähtis säde. Ning ravimi õige kasutamine sütitab igaühes peituva loomuomase tervenemismehhanismi. Paracelsuse sõnul on ravitseja rolliks seejärel eest ära astuda ja lasta tulel võimust võtta. Selle käigus joonduvad ja korrastavad pisikesed aineosakesed end kogu kehas uuesti, taastades selle tervisliku seisundi. Tegemist on meie isikliku universumi reeglite ümberkirjutamisega.

      Teoses “The Organon” kirjutab isegi Hahnemann, et haigus on kontseptuaalne ning olemuselt pole see midagi rohkemat kui meie pisikeste isikliku universumi osakeste reaktsioon mõnele vallandajale. Elame oma elu väikestes kaasaskantavates universumites ning meid piiravad pidevad vallandajad, millele me kas reageerime või mitte. Reageerime tervenemise või haigusega.

      Niisiis eemaldas Hahnemann ravimeid lahustades takistuse, mida aine võrrandis põhjustab. Muutes aines reaktsiooni vallandaja tugevamaks, astus ta eluenergiale lähemale. Tema suunaks oli liikuda täielikult energia tasandile. Ainete lahjendamisega kasutas ta enesele teadmata ainete elavat energiat. Kõik see toimus ilma Einsteinita, kes oleks lausunud, et aine on energia ning ainet ei saa hävitada, vaid see muutub oma vallandajatega kokku puutudes lõputult. Seega koosnevad energiast need pisikesed osad (osakesed ja lained), mis käituvad neid jälgides teisiti, ning energiast koosnevad ka homöopaatilised ained. See energia suhtleb tervendava reaktsiooni tekitamisel meie enese energiaga.

      Homöopaatia kõige põnevamaks osaks on vast asjaolu, et isegi tänapäeval puudub meil selle mõju tõeliseks mõõtmiseks tehnoloogia. Kui meie oskused näha ja mõõta oma kehasid, oma olemust, muutub nii kõrgetasemeliseks, et suudame mõõta inimest kui energeetilist olevust, suudame lõpuks näha homöopaatilise aine täpset toimet inimorganismile. Kuni selle päevani tuleb meil Hahnemanniga sarnaselt jälgida hoolikalt organismis – kehas, meeles ja hinges – toimuvaid muutusi, mida oleme võimelised nägema ja mõõtma. Sel viisil oleme loodetavasti võimelised kasutama aineid järjest paremini, jäädes samal ajal Hahnemanni avastuste juurde.

      Seega tuleks Hahnemanni näha kui silda Hippokratese iidse ühiskonna ja Einsteini kaasaegse maailma vahel. Ta kasutas ära antiikajast pärinevaid mõisteid ning aimas aatomiaja ideid.

      Niisiis oleme hetkel tegelikult sama piiratud kui Hahnemann ise. Temaga sarnaselt saame olla vaid kindlad empiirikud ning kasutada homöopaatia loomuse ja praktika kindlaksmääramisel vaid enda kliinilist kogemust. Küsimus pole selles, et homöopaatia ei toimi, vaid pigem selles, et meil puuduvad selle tõestamiseks tehnoloogilised vahendid.

      Vaid meie kliiniline kogemus võib meile teed juhatada. Ning homöopaatia õppimisel peame õppima nii, nagu tegid seda Hahnemann ja talle järgnenud suurepärased praktiseerijad: kasutades oma silmi ja kõrvu, oma mõistust ja intuitsiooni.

      Järgnevatel lehekülgedel olen püüdnud luua selleks otstarbeks võimalikult praktilise juhendi, mis asendaks homöopaatia õppimist alustava inimese jaoks raamatuid täis riiulit. Püüdsin luua teose, mille juurde pöörduda koduste hädaolukordade tekkimisel üha uuesti.

      Käesolevale sissejuhatusele järgnev osa annab ülevaate homöopaatia filosoofiast, mis on läbi põimunud ravitseja tegeliku rolliga meie ühiskonnas. Minu jaoks on see vast kõige olulisem osa sellest raamatust, sest homöopaatilise ravi taga peituvate põhimõtete selgitamiseks on kasutatud Hahnemanni enda sõnu teosest “The Organon of Medicine.”

      Sellele lisaks olen kogunud kokku suure hulga sümptomeid, mis annavad õige aine määramiseks mitmeid vihjeid igas olukorras. Sain säärase idee Hiina meditsiinist ehk ravikunstist, mis kasutab põhilisemaid vahendeid – nende hulgas pulsi ja keele lugemist – selleks, et anda ravitsejale teguviisi valimiseks kaart, mida järgida. Arvasin, et viis, mis toimib nõelravi või Hiina ravimtaimede puhul, toimib ka homöopaatiliste ainete puhul. Aastaid pärast selle mõtte tekkimist olen leidnud, et see vastab tõele. Kui suudate selgeks õppida homöopaatiliste ainete põhilised sümptomid, on tihti võimalik liikuda väga kiiresti aine valimise juurde.

      Sümptomitele järgneb pikk osa homöopaatiliste ainete kasutamisest kergete hädajuhtumite korral. Nii nagu sajand tagasi oli ühel keskmisel New Englandi koduperenaisel homöopaatiliste ainete komplekt, mida kasutati igapäevaste vaevuste korral, peaks see olema ka tänapäeval. Antud peatükk annab soovitusi ainete kohta, mis on koduse esmaabi andmisel asjakohased.

      Sellele järgneb materia medica kuuekümne peamise homöopaatilise ainega, mida kasutatakse kodudes kõige enam. Iga peatükk annab ülevaate ainest ja selle toimetest, kõige tavapärasemalt kasutatavast dooseerimisest ja potentsidest.

      Käesoleva juhendi koostamisel ei ole minu eesmärgiks julgustada harjutama homöopaatilise raviviisi praktiseerimist enda või teiste peal ilma õige koolituse ja õigusliku positsioonita. Teos on mõeldud juhisena neile, kes soovivad koduses keskkonnas kergemaid haiguseid ise ravida. Usun, et sellisel tasandil on tegemist tasakaalustatud juhendiga, mis pakub lugejale homöopaatia alal esmast teavet.

– Vinton McCabeJuuni, 1999

      Ravitseja roll

Sissejuhatus

      Kõik sai alguse Hippokratesest. Tema lõi filosoofia, mille järgi määratletakse haigust, ning meetodid, mille järgi seda ravida.

      Haiguste ravimisel oli Hippokratese meetod mitmel viisil ideaalseks näiteks nähtusest, mida hakati hiljem kutsuma “eklektiliseks meditsiiniks” (kui seda praktiseeris Ameerika homöopaat J. T. Kent) ja mis sarnanes tänapäeva loodusraviga. Meditsiin, mida Hippokrates praktiseeris Kosi saarel, keskendus pigem meetoditele, mis soodustasid loomulike tervenemisprotsesside toimumist, kui meetodile, mis lükkas loomulikud protsessid kõrvale või hävitas need. Kuna Hippokratese jaoks oli toitumine, treeningud või nende puudumine ja emotsionaalne keskkond võtmeks hea tervise juurde, muretses ta väga oma patsientide elustiili ja harjumuste pärast. Niisiis oli tema mureks nii füüsiline kui emotsionaalne keskkond, milles haige igapäevaselt elas ja tegutses. Seega raviti patsienti kui tervikut ning kõikidele terviku osadele pöörati võrdset tähelepanu.

      Hippokrates kiindus terminisse physis ehk füüsis (v-kreeka k. loodus). Sellega tähistas ta inimkehas toimuvaid loomulikke protsesse, mis aitavad kehal end ise tervendada ja uuendada. Hippokrates uskus, et ravija ülesandeks on töötada füüsisega – jällegi tihti pigem passiivsel teel, nagu uue toitumis- või treeningplaani arendamisel, või kuulates, kuidas haige räägib oma unenägudest ja isiklikest arhetüüpidest – et kutsuda esile tervenemine. Seega oleks Hippokrates kohkunud