Vana-Rooma inimene. Andrea Giardina

poliitika. Siin polnud veel tegemist palgasõdurite armeega – Rooma kasutas küll mitteroomlasi, kuid need olid liitlased, keda ei „ostetud” Rooma sõjaväkke; kuni keisririigini jäi Rooma sõjavägi kodanike armeeks. See polnud õigupoolest ka „elukutseliste” sõjavägi – niisugune tekkis ametlikult alles keisririigi ajal. Kuni Augustuseni toimusid massilised mobilisatsioonid vaid kriisiperioodidel ja kodusõdade ajal (aastal 44 eKr oli sõjaväes 25 % kuni 46-aastastest kodanikest (juniores)). Ka rahulikel aegadel ei jagunenud kogu sõjaväeteenistuse raskus kõigile võrdselt: mõned ühiskonnakihid võisid sellest pääseda. Ideoloogia ei käinud ajaga kaasas ning kummalisel kombel räägiti vabariigi lõpus ja keisririigi ajal sageli militaarse mudeli edasikestmisest, kuigi see vastas üha vähem tegelikele vajadustele. „Poliitiline klass” jäi enamasti sellele mudelile ustavaks, sest neile, kes tahtsid läbi teha cursus honorum’i,44 oli ohvitserina teenimine kohustuslik.

      Majandus. Mitte vähem märkimisväärne polnud rahaline ebavõrdsus, mida need muutused põhjustasid. Seda oli kahte liiki. Eelkõige võimaldas välispoliitiline edu alates aastast 167 eKr otsese maksu sissenõudmisest loobuda – seda juriidiliselt tühistamata. Nii anti kõigile Rooma kodanikele maksuprivileeg ning ilmselgelt olid nad huvitatud vallutuste jätkumisest. Tegelikeks võitjateks olid siin rikkad (kes olid ainsana ka tegelikud maksumaksjad): nad võitlesid harvem ja maksid vähem. Vaesed olid aga üha enam lausa sunnitud sõjaväkke minema, kuid tributum’i kaotamisest ei saanud nad mingit kasu. Kummalisel kombel jäi sõduri tasu selle perioodi jooksul muutumatuks; see üksi ei võinud ilmselt relvateenistust soodustada, sest kahtlemata ei ületanud sõjamehe tasu kuigivõrd töö-orja palka. Neis tingimustes pole üllatav, et ühel või teisel kujul ilmusid välja mitmesugused kompensatsioonivormid (mis vastasid tsensussüsteemi loogikale). Olukorda parandas kõigepealt Tiberius Gracchuse maaseadus (lex agraria) 133. a eKr. Jätame siin kõrvale küsimuse, kes sellest täpselt kasu said – kas endised või tulevased sõdurid –, kuid seaduse side sõjaväe probleemidega on vaieldamatu. Teiseks Gaius Gracchuse (ettevaatlikult) kehtestatud teraviljaseadus (lex frumentaria) 123. a eKr. Sellega kindlustati kodanikule lihtne võimalus osta fikseeritud (ja tugevalt alandatud) hinna eest kindel kogus teravilja riigikassa arvelt. Ka siin kerkivad esile mitmed probleemid, eelkõige küsimus, kas see eesõigus puudutas – de jure või de facto – ainult Rooma linna elanikke. Kolmveerand sajandit hiljem, aastal 58 eKr kehtestatud lex Clodia puhul oli see juba kindlasti nii; ka vabakslastutel lubati tasuta viljajagamisest osa saada, kuid üksnes juhul, kui nad olid täiesti maksujõuetud. Meie käsutuses on järgmised arvud: sellest hüvest said osa 320 000 inimest – see on kolmandik või neljandik täiskasvanud meessoost kodanikest ning võib-olla pool või kolmandik kogu linna elanikkonnast; ja Cicero järgi, kui me teda õigesti mõistame, kulus sellele viiendik riigi maksutuludest… Arvude täpsus pole antud juhul kuigi tähtis, nende tähendus seisneb vaid suuruses. Igal juhul ei ilmne ka siit selget seost sõjaväe proletariseerumisega. Selleks ajaks olid „riigikassa arvelt kasusaajateks”, nagu neid nimetab Florus, just mittesõdurid, kes ei läinud sõjaväkke ja keda selleks ei sunnitudki.

      Neid sõdureid, kes tol ajal reaalselt sõjaväes teenisid, innustasid pigem teistsugused mehhanismid. Esiteks – sõjasaagi individuaalne jaotamine (kas siis sõjakäigul või triumfipäeval). Teiseks – veteranidele maade jagamine. Viimane „institutsioon”, mis esines peaaegu ühe sajandi jooksul ajavahemikus 103–13 eKr, kujunes riigi vähkkasvajaks ning oli üks Rooma allakäiku põhjustanud faktoreid. Ühelt poolt vähenes pidevalt jaotatavate riigimaade hulk, teisalt eiras senat sageli oma sõdurite huve silmas pidavate väejuhtide palveid või lasi neil kaua oodata. Siin peitusidki ilmselt kodusõdade põhjused: haarata endale maid (mis kuulusid tapetutele, väljasaadetutele või võidetutele) ja jaotada need võitja sõduritele (või sõpradele). Niisugused suurejoonelised omanduse ülevõtmised said kahtlemata üheks Rooma „revolutsioonide” põhijooneks: sel viisil maasaajate arv algab kümnetest tuhandetest Sulla veteranidest kuni triumvirite proskriptsioonideni45 aastal 43 eKr. Valduste võõrandamise hädaohu mälestus erutas meeli veel 15 aastat pärast printsipaadi rajamist. Kui aastal 13 eKr otsustas Augustus jagada sõduritele maade asemel raha, tähistas see ühe ajajärgu lõppu: oli sündinud imperiaalne (keisririigi) süsteem.

      Poliitika. Sõduri ja maksumaksjana (selleks kohustati teda põhimõtteliselt kuni keisririigi alguseni) polnud Rooma kodanik siiski passiivne alam, kes alistus vasturääkimata oma valitsejatele; ta oli ka autonoomse ja algatusvõimelise kogukonna, populus Romanus’e liige. Pidevalt räägitakse Rooma rahva „vabadusest”, kuid samuti tema „suveräänsusest” (maiestas) ning vahel isegi tema „autoriteedist”. Ent nagu nägime, pole rahvas midagi muud, kui kõiki kodanikke hõlmav kogukond. Rahva tahe pidi väljenduma formaalsel, ühemõttelisel ja konkreetsel viisil. Kaasaegses parlamentaarses demokraatias võib seda kodakondsuse aspekti väljendada kokkuvõtliku terminiga „valija”. Roomas olid aga asjad palju keerulisemad.

      Antiikaja linnriik oli lihtne ja praktiline organism. Kui taheti teada rahva tahet, siis ei kujutatud (peaaegu kunagi) ette mingit muud vahendit, kui inimeste käest otse küsida ja nende vastuseid kuulata. „Rahvaesindajate süsteemi” ei tuntud. Seega oli lausa hädavajalik koguda kodanikud rahvakoosolekule. Rahva tahteavaldus ei sarnanenud tänapäeva valimistele, mis kujutavad endast pelka abstraktsiooni, vaid oli väga konkreetne ja proosaline reaalsus: koosolek toimus ühes kindlas kohas ning sellel osalesid kõik, kellel oli selleks õigus. Põhimõtteliselt tuli igaüks kohale, kuulas ja rääkis. Selline oli üldjoontes nõuandva ja otsustava instantsi mudel, mis andis „demokraatliku” korralduse nii väikestele Kreeka linnriikidele kui ka Ateena-sugustele suurtele. Lihtsa, kuid samas hapra võimalusena põrkus niisugune otsene, „lahtise taeva all” praktiseeritav demokraatia, mis nõudis ikka ja jälle kõigi kohusetundlikku osalust, suurtele praktilistele ja psühholoogilistele raskustele niipea, kui linnad muutusid suuremaks või majanduslikud ja sotsiaalsed suhted keerukamaks.

      Nii nagu kõigis linnriikides, oli ka Roomas rahvakoosolek. Tegelikult – ja see on Rooma arhailine eripära – oli neid seal rohkem kui üks (neil osalesid küll põhimõtteliselt ühed ja samad kodanikud, kes kutsuti aga kokku ja jaotati erineval viisil, sõltuvalt konkreetse koosoleku laadist ja eesmärgist). Rooma rahvakoosolekuid iseloomustab see, et hääletuse tulemust ei määranud mitte suvaline kokkutulnud üksikisikute hulk, vaid piiratud ja täpne väljavalitud üksuste arv. Iga üksikisik avaldas oma arvamust vastava üksuse raames, kuid arvesse läks vaid kõigi vastavasse üksusesse kuulujate ühine seisukoht. Seetõttu on sõna „rahvakoosolek” ladina keeles mitmuses – comitia. Tegu on üksustega, millega oleme juba varasemast tuttavad ja mida kasutati mobilisatsioonil ja maksude kogumisel – tsensussüsteemi klassid, tsentuuriad ja triibused, mis toimisid nüüd komiitside süsteemi raames. Taas olid otsustajateks 35 triibust ja 193 tsentuuriat, mitte aga indiviidid, kellest need üksused koosnesid. Ning otsekohe on selge, et antud juhul toimis see süsteem vastupidi kui maksu- ja sõjaväekohustuse korral. Vaestel, keda oli rikastest tunduvalt rohkem ning keda mobilisatsioon ja otsesed maksud puudutasid tunduvalt vähem, ei olnud nüüd praktiliselt mingit mõjuvõimu, sest enamuse määrasid ära triibused ja tsentuuriad, mitte indiviidid. Seda väidet tuleb aga korrigeerida vastavalt kokkukutsutava koosoleku liigile ja eesmärgile. Timokraatlik printsiip väljendus täielikult üksnes tsentuuriate koosolekul: ratsanikud (kelle tsensuse alammäär oli 400 000 sestertsi) ja esimene tsensusklass moodustasid kokku enamuse ning võisid üksmeele korral oma otsuse läbi suruda. Triibuste koosolekul jaotati kodanikke seevastu nende päritolu ja elukoha järgi. Kuid niisugusel koosolekul polnud hääletamine sugugi võrdsem, sest maapiirkondade triibuste arv (31) ületas tunduvalt linnatriibuste arvu (4), kuigi Rooma linna elanikkond oli kuni aastani 89 eKr kahtlemata suurem. Pealegi polnud triibuste suurus ja mõjuvõim (mis sõltus tsensoritest ja senatist) kaugeltki mitte võrdne. Oli väikesi triibuseid, kus igal valijal oli kaalukas sõna, ja palju suurema liikmeskonnaga triibuseid, kus üksikud hääled ei omanud kuigi suurt tähtsust.

      Milleks oli vaja niivõrd keerulist korraldust ja kahte liiki rahvakoosolekuid? Vastus ei jäta ruumi vähimakski kahtluseks – niisuguse korra olid kehtestanud esivanemad (Cicero, Pro Flacco,

44

Rooma riigimeeste karjääriredel. – Tlk.

45

Kodaniku avalik põlustamine ja pagendamine kodusõdade ajastul. Proskriptsiooninimekirja kantud isiku tapmise või väljaandmise eest oli ette nähtud tasu, hukatu varandus konfiskeeriti. Proskriptsioone kasutasid oma poliitiliste vastaste hävitamiseks ja nende vara omastamiseks 82–81 eKr Sulla ja 43 eKr II triumviraadi liikmed. – Toim.