Vana-Rooma inimene. Andrea Giardina

kes maksid makse ja osalesid kõigis otsustes ja ettevõtmistes, seega üksnes täiskasvanud mehi. Ülejäänud elanikkond moodustas vaid nende „vajalike inimeste” tausta, mis aitas neid paremini määratleda. Peale nime, mis väljendas küllalt selgesti kodaniku päritolu ja seisundit, olid olulised veel muudki näitajad: vanus, regionaalne või perekondlik päritolu, teened, eelkõige aga päritud varandus ehk teiste sõnadega jõukus. Nende kriteeriumite põhjal (mis ei väljendanud midagi muud kui vaid kõigi üldist arvamust üksikisiku kohta) paigutasid census’t teostavad ametnikud kõik kodanikud süsteemi (ratio), mis andis igale kodanikule täpse koha ühiskonna ranges ja hierarhilises ülesehituses. See koht oli aga eluliselt tähtis. Igaüks pidi seda teadma ja endale taotlema, sest nimelt see määras ära täpse rolli, mida igal kodanikul tuli ühiskondliku elu teatris mängida: tema seisundi ja kohustused sõjaväes, põhiliste maksude suuruse, ning (ja see on tüüpiline just Roomale) tema õigused osaleda poliitiliste otsuste langetamises ja juurdepääsu erinevatele linnriigi ametitele. Eeltoodust nähtub, et see koht määras ära iga üksikisiku konkreetsed elutingimused seisuste, klasside, triibuste ja tsentuuriate tohutus süsteemis.

      Kui kõige üldisemal tasandil tegi riigielus osalemine looduslapsest vastastikuse õiguse subjekti (civis tähendab ka kaaskodanikku) ja puhus talle sisse omalaadse abstraktse õigusliku eluhinguse, siis toimus see alles perioodiliste census’te tulemusel. Nende kaudu omandas kodanik tõelise elu ning omandas selle ametliku teadaande kaudu, mis ühendas ta kogu linnriigiga. Niisugune klassideks jaotamine tõi mõnedele kodanikele kaasa laituse või kiituse: ametnikul oli kodanike karistamiseks või autasustamiseks õigus muuta faktilisi andmeid ning inimesi esile tõsta või tagandada. Rollid olid juba ette kindlaks määratud, kuid avaliku arvamuse, s.t riigi asi oli need välja jagada ja mängu tuua.

      Kodanikud võtsid need rollid omaks, jagunedes vahegruppidesse (linna allüksustesse), kus avaldus ühise elu tõeline solidaarsus. Üksteisele järgnevate arengukihistustena omandasid need allüksused nii ühiskondlikus kui ka poliitilises organisatsioonis ülimalt tähtsa rolli. Nende osalusel ja tasemel etendati „riigiteatrit”; nemad seevastu määratlesid ja kujundasid iga üksikisiku staatust (condicio, dignitas). Erinevate majanduslike ja sotsiaalsete süsteemide kaudu püsis see läbinisti riiklik ja riigi jaoks loodud struktuur kõigile muutustele vaatamata kuni keisririigi lõpuni. Rooma ühiskond oli ja jäi poliitiliseks ühiskonnaks.

      Kuid pole mõtet rääkida üksnes hierarhiast – millestki, mis eeldab esimeste ja viimaste, valitsejate ja valitsetavate olemasolu; tuleks mõista ka seda, millel hierarhia rajaneb. Kui Cicero, Dionysios Halikarnassosest ja Livius kirjeldasid (kuigi anakronistlikult ja idealiseerivalt) Servius Tulliuse tsensussüsteemi, mis näis neile nende endi kaasajal veel kehtivat, tegid nad sellest kõige täiuslikuma filosoofilise „geomeetrilise võrdsuse” põhimõtte näite. Sellega mõõdetakse parimal võimalikul viisil (nagu kaubavahetuse ideaaljuhtumil) iga kodaniku koormised ja hüved, arvestades seejuures kõiki teda iseloomustavaid faktoreid: tema „rassi” (s.t perekonna) vabadust ja „puhtust”, tema vanust, füüsilisi ja moraalseid omadusi, omandit ja varandust ning viimaks ka tema järglasi.

      Arvepidamisega tegeldi linna triibustes, mis olid nii territoriaalsed (inimese omandus võis asuda ühes kindlas triibuses) kui ka personaalsed üksused, sest indiviidid ja perekonnad jagunesid nende vahel oma päritolu järgi või vastavalt seadusandja või ametniku tahtele. Tsensuseklasside ülesandeks oli koondada kõik ühesuguse jõukusastmega inimesed vastavatesse gruppidesse. Klasside sees (need olid vägagi erineva suurusega, sest vaeseid oli tunduvalt rohkem kui rikkaid) jaotati mehed vanuse järgi tsentuuriatesse (ld k ‘sadakondadesse’). Peale selle sõltus tsensuseklassist (lõpuks jäi neid kokku viis) igaühe relvastus ning järelikult ka tema koht ja roll lahinguväljal. Niisugust funktsiooni täitsid klassid veel kuni teise Puunia sõja lõpuni 146. a eKr. Näiteks rikastest kõige rikkamatel („parimatel”) oli kohustus teenida ratsaväes: 18 ratsaväe tsentuuria kohta oli 175 jalaväelaste („tööliste”) tsentuuriat. Mingil ajal oli nende 193 tsentuuria ja sõjaväe tõelise jõu (legio) vahel ilmselt kindel seos. Kuid see ei kestnud kaua. Moodustusid üksused, mis kandsid küll samu nimetusi, kuid olid väga erineva suurusega: Cicero järgi kuulus kõige viimasesse tsentuuriasse, mille liikmed olid kõige vaesemad, väljaspool varandusklasse asuvad inimesed (proletarii), tegelikult enam kui pool rahvastikust – ometi moodustas see 1/193 kõigist tsentuuriatest!

      Süsteem jääb täiesti arusaamatuks seni, kuni ei arvestata sellega, et tegelikkuses toimetati nende üksuste raames nii värbamist, maksude kogumist kui ka hääletamist. Ning just sellepärast oli tsentuuriatel ebavõrdne suurus – eesmärgiks polnud ju mitte algolukorra, vaid lõpptulemuse võrdsus. Iga tsentuuria pidi kokkuvõttes välja panema võrdse arvu mehi, maksma võrdse osa maksudest ning moodustama hääletusüksuse, mis loeti „üheks hääleks”. Kuna rikaste tsentuuriad olid tunduvalt väiksemad kui vaeste omad, oli nende tribuut (nii vere kui maksudena) automaatselt suurem ja sagedamini tasutav. Teisest küljest oli tsentuuriate süsteem poliitiline hääletussüsteem ning jäi selleks väga pikaks ajaks. Selles suhtes oli rikaste tsentuuriaid rohkem kui vaeste omi: esimene tsensusklass ja ratsanikud moodustasid enamuse – 98 tsentuuriat 193-st (2. sajandi muudetud kujul 88). Nagu näeme, oli see kõik – roomlaste silmis imetlusväärselt – korraldatud nii, et sõjalised ja rahalised koormised langesid kõige raskemalt nende õlgadele, kes olid rikkad, võimsad ja kõrgest soost. Tegelikkuses olid kõige paremad sõdurid ja kõige lojaalsemad maksumaksjad just need, kellel oli linnas midagi kaitsta. Vastutasuks (muidu oleks olukord liialt pingestunud) oli rahvakoosolekutel (valimistel, seaduste vastuvõtmisel või kohtuotsuste langetamisel) rikastel vaieldamatult suurem mõjuvõim. Põhimõtteliselt ei jäetud kedagi ilma kohustuste ega tuludeta: kuigi rikkaid võeti sõjaväkke sagedamini ja meelsamini, võidi ülimas hädaolukorras kasutada ka viimase klassi liikmeid (proletarii) ja, nagu juhtus Teise Puunia sõja ajal, isegi riigile kuuluvaid orje, kes teenisid vabatahtlikult ja lasti hiljem vabaks, või vange. Samuti olid vaesed de facto, kuigi mitte de jure, maksudest vabastatud; seda võib jälgida veel Puunia sõdade ajal. Hääletamisel oli ühe proletarii tsentuuria osalus vaid põhimõtteline: „Mitte keegi ei ole seaduslikult hääleõigusest ilma,” ütles Cicero (De re publica, 2, 40), muidu oleks tegemist türanniaga. Kuid „massil” polnud mingit reaalset mõjuvõimu, sest see olnuks ohtlik.

      Nii palju siis põhimõtetest. Praktika, mille lõplik väljakujunemine võttis aega sajandeid, oli üsnagi erinev. Kõik kiiruga tehtud üldistused (või, kui soovite, siis „tüüpilise Rooma kodaniku” portreevisandid) on kahekordselt ohtlikud. Esiteks arvestagem aja jooksul toimunud muutusi ning teoreetilise süsteemi allakäiku ja lagunemist 2.–1. sajandil eKr, mille tagajärjel asendus lõpuks vabariik keisririigiga. Teiseks oli ka süsteem ise, nagu nägime, eristav ja ebavõrdne, sest see võimaldas ühtedele vähem koormisi ja hüvesid kui teistele, kuni „rahvalikud” institutsioonid seda ebavõrdsust mingil määral vähendasid.

      Meenutame sellest vaatepunktist lähtudes kiiresti kodaniku elu kolme põhilist valdkonda.

      Sõjavägi. Algselt (kuni 2. sajandi lõpuni eKr) oli Rooma armee vaid kodanikest koosnev miilits, mis värvati igal aastal mingi kindla sõjakäigu jaoks ja selle lõppedes saadeti võimaluse korral laiali. Sõdur sai tasu, kuid see ei olnud palk, vaid kompensatsioon, mis saadi kokku kõigilt sõjaväekohuslastelt (mõistagi rikkamatelt) kogutavast varandusemaksust (tributum’ist). Seegi maks sõltus asjaoludest, oli ajutine ja maksti tagasi (kui sõjasaak seda võimaldas). Süsteem oli väga lihtne, hästi korraldatud ja ökonoomne. Meenutagem taas, et sõjaväkke kutsuti üldjuhul vaid kõige rikkamaid.

      Esimeseks löögiks niisugusele süsteemile oli sõda Hannibaliga. Sõja hukatuslikul algusel ning seejärel rasketel sõjakäikudel Roomast kaugele oli eelkõige demograafiline tagajärg, mida ei saa kuidagi alahinnata: mobiliseeriti 13 % kogu elanikkonnast, sõjas langes 20 % täiskasvanud meestest. Siit sai kahtlemata alguse meeste puudus ja alalised raskused järgmise sajandi jooksul; ning ilmselt ka võimukandjate ees seisev probleem – vajadus alandada pidevalt tsensust, mille alusel mehi sõjaväkke kutsuti. Hiljem peeti sõda juba väljaspool Itaaliat ning nii tekkisid tegevteenistuse pikenedes alalised sõjaväed – algul Hispaanias, pärast Aafrikas – ning tendents kutsuda