Vana-Rooma inimene. Andrea Giardina

Filosoofid nagu Platon omistasid (ja nende jaoks ei olnud siin mingit paradoksi) riigikorraldusele kõrgema eesmärgi – muuta iga „ühinenu” sellesama ühinemise kaudu mitte üksnes „õnnelikumaks” (paremini kaitstuks või rikkamaks), vaid ka „paremaks”. Teisiti öeldes pidi algsest ühiskondlikust ja poliitilisest „lepingust” sündima inimeste „moraalne” loomus, sest nüüd tuli vähemalt vaikimisi kokku leppida teatud eesmärkide ja vahendite hierarhias. Seega ei tohiks sundus, mida linnriik (= ühiskond) oma liikmete suhtes paratamatult rakendab, seisneda üksnes toores vägivallas, vaid peaks arvestama ka igaühe seesmist jõudu ja enesevalitsust. Selles on mõistagi sügav tõde. Ent enamik kodanikest elas iga päev sootuks teistsugust ühiskondlikku elu. Kõige rohkem avaldasid neile muljet kogukonna pakutavad hüved: pidev kaitse, mida igaühele ja kõigile tagasid seadused ja institutsioonid, üksikisiku ja tema vara turvalisus (Cicero, De officiis, 2, 73); rikkuste ja mugavuste akumulatsioon, mille tagasid kaubandussuhted, organiseeritud turud, pidustused ja laadad ning sadamad. Seejuures kuulus „ühiskonna omand” – sillad, akveduktid, rannik, karjamaad, kaevandused – kõigile, ja selle mõistlikust kasutamisest saadavad tulud pidid katma ühiskondliku organisatsiooni kulutusi: kindlustama religioosse kultuse, võimaldama rajada ühiskondlikke ehitisi, tagama valitsus-, rahandus- ja muude ametkondade töö, ametnike vajadused ja palgad. Lõppude lõpuks pürgis tavaline linnriik väga lihtsa ideaali poole. Antiikajal tähendas „soov elada kogukonnas” eelkõige „soovi elada paremini”, rahulikus tasakaalus.

      Need olid ühiskondliku elu hüved, mille tunnistajaks kodanik iga päev oli ning mida tal oli õigus nõuda. Utilitaristlikust vaatepunktist lähtudes on ühiskondlik elu ju loomulik ühendus, sarnanedes perekonnale, mis seob enam-vähem sarnase päritoluga inimesi, ja äriühingule (societas), milles ühiste reeglitega reguleeritakse igaühe arveid ja panuseid. Tegelikult paiknevad kõik linnriigid kusagil nende kahe kontseptsiooni vahel, mida pole sugugi lihtne lepitada. Ühel pool on instinktiivne solidaarsus (sageli petlik), mis tuleneb „ühisest päritolust” (see on eriti tähtis kreeklaste juures, kes vastandasid end oma müütilise „autohtoonsusega” kõigile teistele); teisal aga iga liikme väiklane egoism, mis arvestab ühiskonnaelus osaledes igapäevaseid hüvesid ja ebamugavusi ning jätab endale alati võimaluse lepingut murda (kui sellest kinnipidamine muutub kahjulikuks) emigreerudes, lahku lüües või isegi alustades „revolutsiooni” (stasis) ehk kodusõda, mis ähvardab rikkuda vägivaldselt tasakaalu.

      On selge, et ühiskondliku elu suured hüved nõuavad ka suuri ohvreid – „koormisi” või kohustusi. Niisugust arusaama ei kohta me üksnes riigi üle teoretiseerinud filosoofide töödes (eelkõige Platonil, seejärel Aristotelesel ja Cicerol); ladinakeelseid termineid, millega neid mõisteid väljendati – utilitas, commoda, munus, honores, officia –, näeme pidevalt ka kõnedes ja ametlikes dokumentides ning need olid igapäevaelu osaks. Vastutasuks kõige selle eest, mida ta sai, pidi iga kodanik vajaduse korral kuuletuma ühiskonna kutsele, et kogukonda kaitsta ja „kõikide asju” säilitada. Järelikult oli ta kodanikuna alaliselt ja a priori võlglane ning seda kolmes põhilises aspektis: ta võlgnes kõigile teistele teeneid (nagu meie allikad seda sageli mainivad), mis puudutasid tema isikut ja varandust; kuid ta võlgnes ka midagi kaudsemat, kuigi sugugi mitte vähemtähtsat: oma „hea nõu” ja „erapooletud seisukohad”. Siit on näha, et need aspektid vastavad suurel määral sõjaväekohustusele, maksukohustusele ja viimaks poliitilisele nõuandele ja teenistusele mõnes riigiametis.

      Lühidalt, kodanik oli ühiskonna jaoks mobiliseeritav sõdur, maksumaksja, valija ning viimaks ka kandidaat avalikesse ametitesse. Need kodaniku kolm olemuslikku funktsiooni on tegelikult omavahel tihedalt seotud ning kuigi kogukond nõudis nende täitmist vaid perioodiliselt, võis see teoreetiliselt juhtuda igal ajal. Nende kohustuste õigustamiseks või põhjendamiseks polnud vaja mingit seadusandlikku akti või kokkulepet, need tekkisid linnriigiga ühel ajal. Kodanikud täitsid neid funktsioone seetõttu, et nad kuulusid sellesse linnriiki – kui nad olid jõudnud teatud vanusesse või, välismaalaste puhul, kui nad olid saanud kodakondsuse. Linnriik oli nagu elusorganism: kui ähvardas oht väljast, tuli seda kaitsta; kui tal olid mingid vajadused, tuli neid täita; kui ta tegi teatavaks oma tahte, tuli seda ühiselt arvestada; kui ta pidi tegutsema, vajas ta mehi, kes räägiksid, käsutaksid, teeksid arvestusi, korraldaksid, hoiaksid alal kultust ja kuuletuksid. Iga kodanik pidi „nii palju kui sai ja nii palju kui vaja” ühiskonda abistama; täitma käsku, kui järjekord temani jõudis. Sellest pääses ta ainult siis, kui läks välja ülimale riskile – emigreerudes või lahku lüües, nagu oleme juba rääkinud. Hetkel märkigem vaid seda, et suuremas osas linnriikidest ja kindlasti vabariiklikus Roomas nõuti kõigilt kodanikelt vähemalt põhimõtteliselt nende erinevate rollide täitmist. Ei tehtud vahet neil, kes valasid oma verd ja kes andsid raha või viimaks neil, kes käskisid ja kes kuuletusid; vastavalt olukorrale oli igaüks sõdur, maksumaksja, valija või ametnik; igaüks pidi suutma (nagu ütlesid Cicero ja Livius) samal ajal nii kuuletuda kui ka käskida. Kõik pidid osalema kõikides otsustes, sest need puudutasid „rahvast”, üldsust. Põhimõtteliselt ei olnud Roomas (ega ka enamikus linnriikides) mingit ametkondlikku spetsialiseerumist, strukturaalset (ja päritavat) ebavõrdsust sõdurite ja tootjate, preestrite ja juhatajate, maksumaksjate ja privilegeeritute, „aktiivsete” ja „passiivsete” kodanike vahel; vaid vastupidi, nõudlik – vahel nimetatakse seda ka totalitaarseks – ühiskondliku elu ühtsuse kontseptsioon, mis kohustas kõiki aeg-ajalt ülalmainitud rolle täitma. Rooma ajalooline ja poliitiline kirjandus (Cato ja Tacitus, jättes kõrvale Cicero ja Liviuse) rõhutab pidevalt linnriigi suurt tähtsust kõigile tema kodanikele. Cincinnatus nimetati sõjakäigul diktaatoriks; väejuht Decius Mus ohverdas end oma sõjaväe eest; Spurius Ligustinus (Livius, 42, 32–35) näitas sõdurite värbamisel üles pimedat kuulekust ning loobus omandatud eesõigustest; senaatorid ja ratsanikud võistlesid Hannibali sõja ajal kokkukuivava riigikassa toetamise pärast; Cicero kutsus hääletusel läbikukkunud kandidaate tagasihoidlikkusele ja leppimisele – kõik need näited räägivad isamaa-armastusest, „ühiskonna huvidele alistumisest”, ilma milleta ei saa riik eksisteerida. Niisugune sidus struktuur oli eriti tugev Roomas (Polybios, VI, 54).

      Kuid „totalitaarne” linnriik, mis nõuab vahet tegemata kõigilt kõike, ei ole klooster ega demokraatia. Antiikaja inimesed – vähemasti roomlased – olid veendunud, et füüsilise või moraalse sundusega ei saavuta kõike. Olles küll nõudlik, poleks linnriik saanud alati kõigilt kõike – kuni äärmise ohverduseni – muidu, kui läbi mõistliku kokkuleppe, mis arvestas igaühe huve. Ühiskondlikul elul on küll suured eelised, kuid samuti toob see endaga kaasa ebamugavusi, hädaohte ja kohustusi. Nii nagu eraõiguses mõistsid Kreeka ja Rooma juristid hukka nn „lõvi lepingu”, milles ühel poolel on kõik eelised ja teine pool kannab kõik kahjud; nõnda oli taoline leping välistatud ka linnriigi puhul, mis pidi kodanikesse sisendama juba lapsepõlves kodanikuvaimu, ohvrimeelsust ja leplikkust, sest kui koorem on liiga raske ja eelkõige, kui see on halvasti jaotatud, võib ühendus katkeda. Seega oli linnriigi kõige olulisemaks probleemiks koormiste ja hüvede jaotamine. Jagamisel tuli silmas pidada järgmist: esiteks pidid hüved olema üldjuhul suuremad kui koormised; teiseks ajalist jaotust – kohustused ja hüved pidid vahelduma (eriti koormised ei tohtinud olla lõplikud ja kestvad); ning viimaks kodanikevahelist jaotust – mitte alati ühed ja samad kodanikud, ning mitte nii, et ühtedele ainult koormised ja teistele ainult hüved.

      Need realistlikud põhimõtted kehtisid kõigi linnriikide jaoks. Platon, Aristoteles, Theophrastos ja Dikaiarchos, kes nende üle teoretiseerisid ja vaidlesid, panid aluse „üldisele arvamusele”, mida võib kohata dekreetide ja raidkirjade keelekasutuses. Kuid Roomas ilmneb see teooria selgemalt kui kusagil mujal. Roomlased – kes säilitasid arhailised institutsioonid kauem kui enamik Kreeka linnriike – teadsid, et neil on väga sidus ja struktureeritud kodanike organisatsiooni süsteem, mille eesmärgiks on saavutada hüvede ja kahjude, koormiste ja autasude võimalikult võrdne jaotus. See süsteem rajanes rahvaloendusel ja kodanike varandusliku seisu ülesmärkimisel (discriptio), mida linn regulaarselt korraldas ning mida nimetati census’eks (‘hindamine’). Kordame veel: kõik antiikaja linnriigid, kaasa arvatud kõige „demokraatlikumad”, tundsid census’t (kr k, timema) ning olid rohkem või vähem tsensitaarsed või timokraatlikud. Kuid üksnes