Vana-Rooma inimene. Andrea Giardina

34 Kui Kreeka politeia (kodakondsus) tähendas integratsiooni suveräänsesse poliitilisse kogukonda, mille otsustes sai uus kogukonna liige osaleda, siis Rooma kodakondsus kujutas endast eelkõige õigusi tsiviilelus, sest üksikul tavakodanikul ei olnud väljaspool klienteeli suhteid mingit rolli. Gauthier kirjutab: „Arvestades kõiki linna seadusi, nende kaitset ning võimalust osaleda kohtus nii tunnistajana kui ka kaitsjana, oli Kreeka vabakslastu õiguslikult kodanikust veidi madalamal. Selles mõttes oli ta võrdne Rooma vabakslastuga. Poliitikas ei olnud tal mingit osa; kuid päeval, mil temast sai kodanik, anti talle kõik õigused. Rooma vabakslastu võeti otsekohe kodanike hulka; kuid sellel poliitilise värvinguga aktil oli tegelikult vaid sotsiaalne tähendus.”35 Seega olid Roomas kreekalikus mõttes täieõiguslikud kodanikud vaid senatiaristokraatia liikmed oma rikkuse, prestiiži ja klientidega.

      Üldise konteksti esiletoomine on alati väärtuslik, eriti antud juhul, kus peame pöörama tähelepanu mitmetele kategooriatele. Siiski seisneb Gauthier’ järelduste tähtsus pigem tema „formaalsetes” väidetes kui tähelepanu juhtimises vajadusele lähtuda konkreetsest ajaloolisest olukorrast. Paljud tänapäeva ajaloolased on tõepoolest eksiteel, järgides Philippos V-t, kes heidab Kreeka linnriikidele ette, et nad ei ole see, kes nad olla ei taha ega saagi – nagu Rooma –, ning tõsi on ka see, et Kreeka „ihnsuse” ja Rooma „suuremeelsuse” vastandamine on vaid kõrgelennuline ajalooline arutlus kahe erineva poliitilise saatusega maa sarnasusest või erinevusest. Antud juhul tuleb arvestada seda, et Rooma „polis” eksisteeris erakordselt pikka aega tänu oma võimele pidada vastu mitte üksnes väljastpoolt tulevatele katsumustele, vaid eelkõige sisemistele pingetele, ning tänu uuendustele (mõnel juhul ka ümberkorraldustele), milleni viisid sellised vapustused nagu kodusõjad ja poliitilised kriisid. Samuti tuleks silmas pidada, milline ideoloogiline – või pigem psühholoogiline – mõju oli sellel, et teoreetiliselt oli kõigil võimalus saavutada täieõiguslike kodanikena kõik poliitilised õigused ning seeläbi ka sotsiaalsed eelised, nagu pääs riigiametitesse.36 Poliitika ei tähenda üksnes kõigi poliitiliste õiguste kasutamist, mida on teoreetiliselt kõigil kodanikel võrdselt (mudel, mis pole puhtal kujul eksisteerinud mujal kui vaid kõige demokraatlikumates Kreeka linnriikides), vaid ka poliitilist üksmeelt ja üksmeele püsivust, emotsionaalset osalust, lootust. Kahtlemata põhineb Rooma edu paljuski just nendel psühholoogilistel komponentidel. Pole kuigi raske kujutleda Spartacuse ja tema järgijate meeleheidet ning mõista Rooma seadustes ettenähtud repressiivsete meetmete julmi tagajärgi (muljetavaldavaks näiteks on Senatus consultum Silanianum)37; sama kerge on aimata orja suhtumist, kes teadis, et üksnes oma isanda otsusega võib ta saada vabaduse ning koos sellega ka Rooma kodaniku ihaldusväärse tiitli – tõsiasi, millele on tuhandeid tõestusi. Miks mitte uskuda Tacitust, kes räägib vabakslastutest kui laiaulatuslikust ja segunenud kihist (late fusum corpus), kust pärinevad väga paljud senaatorid ja ratsanikud?38 Rooma ajalugu on tulvil näidetest vägivallavalitsuse ja paindlikkuse segunemisest, imperiumi sügavalt juurdunud ja kõikumatust tähendusest ning paindlike lahenduste leidmise võimalusest. Meenutagem vaid pater familias’e piiramatut võimu, üht Rooma ühiskonna alustuge: abstraktselt vaadelduna võib selles näha ranguse ja jäikuse faktorit; kuid samal ajal on pater familias39, kes võib ainuisikuliselt vabastada orja ja teha temast kodaniku, ka ühiskonna avatuse ja paindlikkuse näiteks. Siinkohal võiks tuua lõputul hulgal kitsalt ajaloolisi näiteid, kuid mainigem vaid kõige dramaatilisemaid sündmusi – kohutavaid liitlassõdu, mille tulemusena said lüüasaanud endale kõik, mille pärast nad olid võidelnud.40

      Ainus tee „Rooma inimese” mõistmiseks on püüda määratleda Rooma ajaloo „stiili”. Kuid ometi ei saa eitada, et ka siin on tegemist vaid ühe valikuvõimalusega, mille kõrval on mõeldavad mitmed teisedki.

KODANIK JA POLIITIKA

Claude Nicolet

      „Pärast roomlasi valitseb maailmas tühjus.” See Saint-Justi kurb mõtteavaldus väljendab omal moel nostalgiat, millest rääkis juba Rousseau – Sparta ja eelkõige „vabariiklik Rooma” olid ajaloos viimaseks ja võib-olla ainsaks näiteks kodanlikust riigikorrast. Pööranud selja kaasajale, püüdis Rousseau oma „Ühiskondlikus lepingus” määratleda igasuguse „tsiviilühiskonna” tingimusi ja neid põhjendada. Ühiskond realiseerub ja täiustub tema meelest poliitilises kokkuleppes, mis muudab iga inimese kodanikuks, ehk veelgi täpsemalt, defineerib inimlikkuse kodanikuks olemise kaudu; tõeline inimene on vaid see, kes on kodanik, nagu ka rahvas on vaid see, kes on vaba ja suveräänne. Rousseau arvates jäid aga need põhimõtted, mis oleksid pidanud saama tuleviku vundamendiks, kaugesse ja kaotatud minevikku: linnriigi kuldajastu on jäänud ammu seljataha, Eurotase ja Tiberi jõe kallastele.

      Mingis mõttes ei tehtud edaspidigi midagi muud, kui jätkati seda retrospektiivset nostalgiat. Rooma vabariik on võlunud jätkuvalt ajaloolasi ja kinnistunud kollektiivsesse alateadvusse. Eelkõige imetletakse Rooma edu: leegionäre, väejuhte, ametnikke ja koloniste, kes vallutasid, rahustasid ja ühendasid tohutu maa-ala – kolmandiku antiikajal tuntud maailmast –, mistõttu nende riiklikku mudelit võib pidada põhimõtteliselt kaasaegse Euroopa eelkäijaks. See on kujutluspilt „imperiaalse vabariigi” suurusest, mis peegeldus igas kodanikus. Kuid kas Rooma vabariigi suurus seisnes üksnes vallutustes? Uusaja inimeste jaoks avaldus see ka tõsiasjas, et Rooma rahva siseriiklik ajalugu kirjeldab näitlikul ja ainulaadsel viisil poliitika kõikvõimalikke esinemisvorme: kogukonna sündi, linnale vajaliku valitsuse organiseerimist, seda, kuidas rahvas saavutab „võimsatelt” endale võrdsed õigused, vabaduse nõudmist rõhumise asemele, ning mõistagi ka tähtsaid „sotsiaalseid” küsimusi (tol ajal neid küll nii ei nimetatud): vaesus, võlad, „agraarseadus” ja „riiklikud toetused”. Kui 18. sajandi lõpus tõstis vabaduse tärkamine kaasaegses maailmas esile taas need antiikaja suundumused, siis kardeti ikka veel Rooma mudeli kõrvalekaldeid: revolutsioonid on nagu kodusõjad. Robespierre nõustus Katariina II ennustusega: „Varsti peaks tulema Caesar.” Kokkuvõttes oli Rooma eeskujuks nii oma suuruse kui ka langusega, mida nii imetleti kui ka kardeti, sest see näitas inimkonnale kõiki kodaniku kuvandi voorusi ja puudusi.

      Kas niisuguses kinnismõttes on midagi imelikku? Meie esivanemad olid juba antiikaega tagasi ulatuva haridus- ja moraalitraditsiooni vabatahtlikud vangid. Oma ettekujutuse Kreekast ja Roomast said nad Cicerot, Liviust, Plutarchost ja eriti Tacitust lugedes. Need autorid (kelle teostest tsiteeriti enamasti küll vaid tuntumaid kohti) olid aga kõik „moraaliõpetajad”. Nad edastasid otseselt või kaudselt näitlikku ja kohati ilustatud kujutlust riigi parematest päevadest – maailmast, kus valitsesid kodaniku- ja sõjamehevoorused, mis avaldusid täiel määral vabariigi vallutuste kuldajal, või siis igatsusevalu selle järele rõhujatest valitsejate võimu all. Kodanikuvoorus – isegi oma negatiivsete joontega – on tuntav nii Tacituse kui ka Suetoniuse teostes.

      Põhimõtteliselt on asi selge: nii vabariigi kui ka keisririigi ajal olid roomlased ikka kodanikud. Alandatud või võimsad, rahvakoosoleku, aastaks valitavate ametnike ja senati või eluaegse valitseja (nende valitsusajal säilisid muuseas kõik teised antiiksed institutsioonid) võimu all, selles küsimuses pole mingit kahtlust: iga roomlane oli kodanik, ja kes iganes omas või sai kodanikuõigused, Rooma kodakondsuse, oli automaatselt roomlane. Seega ei tähendanud „Rooma rahvas” kunagi midagi muud, kui vaid kõikide Rooma kodanike kogukonda. Rooma linnas ei tehtud aga mingit vahet nendel, kellel oli kodakondsus ja nendel, kellel seda polnud. Rooma linn oli põhimõtteliselt ühtne.

      Kas võib öelda, et Rooma riik oli teoreetiliseks eelkäijaks kaasaegsetele riikidele, millele omakorda panid aluse 1789. aasta „valitsejad” ning milles rahvus ja kodakondsus kattuvad peaaegu täielikult: kõigil inimestel, olenemata vanusest ja soost, on põhimõtteliselt võrdne kodakondsus, nad on võrdsed nii tsiviil- kui ka kriminaalõiguse seisukohalt ning osalevad võrdsel määral poliitikas? Nii mõnedki arvavad, et nii-öelda seaduslikus mõttes tõid kaasaegse vabaduse rajajad (teiste seas ka Prantsuse jakobiinid) tagasi kaotatud antiikaja. Ent see väide on problemaatiline

35

Ph. Gauthier, „Générosité” romaine samas, lk 214.

36

Vabakslastute piiratud kodanikuõiguste ja üldse nende integreerimise raskustest Rooma ühiskonda vt J. Andreau uurimust peatükis Vabakslastu.

37

Selle ja muude orjade rõhumismeetmete ning orjade „integratsiooni” võimaluste kohta vt Y. Thébert’i uurimust peatükis Ori.

38

Tacitus, Annales, 13, 27. Vt ka C. R. Whittakeri uurimus peatükis Vaene.

39

Perekonnapea. – Toim.

40

Vt C. Nicolet’ käsitlust peatükis Kodanik ja poliitika.