Vana-Rooma inimene. Andrea Giardina

Ometi võib märgata mõningaid tendentse: alates Gracchuste ajast muutus tribuunide esitatud seaduste puhul hääletamine otsustavaks poliitiliseks vahendiks, sest sealt alates ei nõutud enam senati heakskiitu. Kahtlemata on siin tegemist seadusandluse allakäigu ning poliitika, ühiskonnaelu ja majanduse tähtsuse kasvuga. Mõnel aastal võeti vastu koguni 10–20 seadust. Meenutagem, et ühe seaduseelnõu esitamine – sama kehtis ka valimiste puhul, kuid vähemal määral – oli keeruline protseduur, mis kestis vähemalt 24 päeva (trinundinum); et sel ajal kutsuti rahvast pidevalt koosolekutele (contiones), millel seaduseelnõu esitaja kaitses oma ettepanekut või lasi seda kaitsta; samuti oli tema vastastel õigus oma seisukohti kaitsta; ning viimaks, et niisugustel ametlikel ettevalmistavatel koosolekutel olid korralik rahvasumm ja sellele vastav kodanike entusiasm vägagi soovitavad. Nii võib ette kujutada, et kõik see võttis tähelepanuväärsel hulgal tunde ja päevi: kakskümmend, kolmkümmend, vahel veelgi rohkem. Ühe sõnaga, mõningad allikad määratlevad Rooma kodanikku täiesti õigustatult kui forensis, comitialis, contionalis (või contionarius).47 See oli tõepoolest nii-öelda full-time job.

      Sel juhul peame muidugi esitama peamise küsimuse: kes siis tegelikult osales neil valimisüritustel ja poliitilistel kogunemistel? Mitte ükski allikas ei paku meile kindlaid arve. Pealegi pole kindel, kas valimisüksuste süsteemi tõttu selle üle üldse mingit arvet peeti. Ometi on kindel, et osalus võis olla vägagi erinev, sõltuvalt olukorrast, kuid ka pikemas perspektiivis, institutsioonide ja poliitika muutumisest. Kas vastus võiks peituda topograafias? On teada, et triibused kutsuti kokku pomerium’i (püha linnapiiri) sisse, kõige sagedamini Foorumile, kuuria ette või mujale, näiteks Kapitooliumile. Teatavasti pole Foorumi pindala kuigi suur. Kuid teame ka, et 2. sajandi lõpus oli see hääletamise ajal rahvast tulvil ning need, kes enam kohta ei leidnud, hõivasid katused ja rõdud (nii juhtus vähemalt üks kord aastal 124 eKr). See ei ütle küll midagi tavalise osaluse kohta: vahel kutsuti hääletama üks triibus teise järel ning kõigi 35 triibuse läbivõtmiseks piisas palju väiksemast ruumist. Põhimõtteliselt pidid tribuutsetele komiitsidele tulema kõik täiskasvanud mehed: 2. sajandil tähendas see sadu tuhandeid potentsiaalseid hääletajaid, 1. sajandil umbes miljonit. Tundub ebatõenäoline – isegi kui hääletamine toimus üksteise järel –, et see ka tegelikult nii oli: parimal juhul võis kokku tulla mõnikümmend tuhat hääletajat.

      Kuid mitte see ei ole oluline. 35 triibuse süsteemis (neid oli kindel arv, kuigi triibuste suurus oli väga erinev) omasid kindlat ülekaalu 31 „maatriibust”. Tegelikult oli neil veel teinegi eelis: piisas sellest, kui ainult väga vähesed maaelanikud tulid Rooma oma triibust esindama, sest hääli arvestati ju üksuste kaupa. Seni, kuni Rooma linna elanikkond koosnes vaid vanadest nimekirjadesse kantud kodanikest, kes moodustasid neli linnatriibust ja seni, kuni ager Romanus ei ulatunud keskusest veel kuigi kaugele, oli maaelanikel hääletamisel vägagi arvestatav osakaal. Kuid 2. ja 1. sajandi jooksul eKr tõi majanduslik ja poliitiline areng kaasa märkimisväärseid muutusi. Linna elanikkond kasvas tänu arvestatavale põgenikelainele neist Itaalia piirkondadest, kuhu koondusid suurmaavaldused: maata talupojad, latiinid ja liitlased asusid kodakondsust taotledes Rooma elama. Teisalt moodustasid vabakslastud (enamik neist elas Roomas) üha tähtsama osa Rooma elanikkonnast: mitte alati ei olnud võimalik võtta neid nelja linnatriibuse liikmeks. Ühesõnaga, alates 2. sajandi lõpust eKr kanti üha enam ja enam Rooma linna elanikke „maatriibuste” nimekirjadesse.

      Siiski teame me kindlatest allikatest, et 2. sajandi lõpu suured poliitilised reformid (Tiberius ja Gaius Gracchuse maaseadus, samuti Saturninuse poliitika) põhjustasid maapiirkondades rahutusi ning suured hääletajatevood siirdusid Rooma koosolekutel osalema. Olukord muutus 1. sajandil eKr. Nüüd saavutasid tribuutsetel komiitsidel, kus domineerisid küll „maatriibused”, tegeliku ülekaalu Rooma elanikud (plebs urbana). Aktiivsetel ja ambitsioonikatel poliitikutel, kes olid ainult edu peal väljas, polnud enam tarvidust otsida endale poolehoidjaid väljastpoolt linna. Kuid pole selge, kas linna pleebs igaühele kohe järgnes. Ometi kindlustas see mehaaniline ülekaal triibuste koosolekul (mis oli tribuunide eelistatud vahendiks) sügavad muutused poliitilise mängu kirjutamata seadustes.

      Tasakaalu pakkusid aga tsenturiaatsed komiitsid. „Tõeline rahvas” oli seal Cicero ning teiste haritud konservatiivide arvates „jaotatud”, „korraldatud” ja hierarhiseeritud; seal ei loetud hääli lihtsalt kokku, vaid hinnati ka nende kaalu. Tsenturiaatsete komiitside vaatemängus organiseeriti „seisused” vastavalt rikkusele, vanusele ja gravitas’e (‘kaalukuse’) tunnustele erinevalt Kreeka linnriikide demokraatlikest koosolekutest, mis tulid kokku teatris, kus kõik seisused istusid mugavalt ja „rahvamass” domineeris piiramatult. Tsenturiaatsetel komiitsidel arutati alati tõsiseid probleeme: konsulite, preetorite, tsensorite valimisi; surmaotsuseid või seadusi, kui kaalul oli kodanike staatus või elu; hääletati sõda, rahu ja diplomaatiat puudutavaid seadusi (vähemalt kuni 2. sajandi lõpuni eKr). Niisugustes küsimustes võis olla eeliseks vanus, ametist tulenev kogemus või jõukus (mis muutis ettevaatlikuks). Ning tegelikkuses oli 193 tsentuuria koosolek äärmiselt oligarhiline. Rikkad ja senaatorid jagunesid esimese tsensusklassi 70 tsentuuriasse: igas triibuses (neid oli 35) moodustasid ühe üksuse juuniorid ja teise seeniorid.48 Ratsanikud (kuni aastani 123 eKr seeniorid ja juuniorid, hiljem ainult juuniorid) moodustasid 18 tsentuuriat. Meil pole mingeid andmeid nende üksuste suuruse kohta, peale ühe erandi: enam kui pool kodanikest (sel perioodil ilmselt 175 000 inimest) koondati viimasesse tsentuuriasse, mille moodustasid proletarii ja capite censi (varanduseta vaesed, keda loeti vaid peade järgi); neid ei kutsutud peaaegu kunagi kokku. Siit näeme, et erinevad ränded ja linna elanikkonda mõjutanud muutused, millest eelpool rääkisime, ei pärssinud kuigi oluliselt tsenturiaatsete komiitside oligarhilist iseloomu, sest Roomas elavad maatriibuste liikmed olid valdavalt proletaarlased või vaesed. Kui neisse kuuluski mõni tähtis isik (nagu näiteks Cicero isa), siis maksis tema hääl esimestes tsentuuriates veelgi enam. See toob esile fakti, et enne ja eriti pärast Liitlassõda toimunud suured migratsioonilained mõjutasid tunduvalt just tsenturiaatsetest komiitsidest osavõttu. Kandidaadid tulid kõige kaugematest piirkondadest – eriti rikkast ja viljakast Gallia Cisalpinast. Või – veelgi tavalisem – organiseeriti tõelisi „marsse Rooma peale”, nagu siis, kui hääletusel oli „seadus Cicero tagasikutsumisest” aastal 57 eKr: Pompeiuse ja tema kaaslaste mõjutusel tulid kolooniate ja munitsiipiumide notaablid pärast paljude seaduste üle hääletamist suurel hulgal Rooma, et osaleda oma ettevõtmise triumfis. Võime kindlalt öelda „notaablid”, sest ainult nende hääled lugesid. Võimalik, et mõnikord saatsid neid madalamast seisusest kodanikud, kes võisid olla muul viisil kasulikud; kas olukorras, kus tuli muljet avaldada osaliste suure arvuga või tuli mõni küsimus kakluses jõuga lahendada. Hääletamisel lugesid aga üksnes notaablite hääled.

      Tsenturiaatseid komiitse peeti Marsi väljakul; vabariigi lõpus tulid seal kokku ka tribuutsed komiitsid madalamate ametnike nagu ediilide või tribuunide valimiseks (Varro, De re rustica, 3, 2). Kummalisel kombel leiti, et seal on rohkem vaba ruumi kui Foorumil. Villa Publica lähedale püstitati piirdeaiad (saepta) 35 reana (iga triibuse jaoks üks), kuhu kodanikud kutsuti klasside järjekorras. Ilmselt oli tsenturiaatsete komiitside puhul osavõtjate arv palju väiksem. Sellest hoolimata ehitati sinna tsenturiaatsete komiitside jaoks – igal juhul alles Caesari ja Augustuse ajal – antiikaja valimiste kõige tähelepanuväärsem rajatis: Saepta Iulia, sammaskodadega ümbritsetud 310x120 m suurune ristkülik, mille kummaski otsas oli saal. See hääletushall püstitati spetsiaalselt valijate kontrollimiseks ja häälte lugemiseks. Arvestuslikult võisid seal oma õigust teostada 70 000 kodanikku – kas ühel ajal või ühe päeva jooksul (sel ajal oli Itaalias umbes miljon või enam valijat). Caesari ja Augustuse euergetismi kibe iroonia seisneb selles, et suurejooneline ehitis sai valmis ajaks, mil Rooma komiitsid muutusid vaid mineviku jäänukiks, tunnil, mil vabariik asendus monarhiaga.

47

See, kes käib foorumitel ja koosolekutel (ld k).

48

Juuniorid – kuni 46-aastased kodanikud; seeniorid – vanemad kui 46-aastased kodanikud. – Toim.