Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud. Robert Leonhard

reservi minemiseni võiks võimalusel olla põhimõte, et nad otsiksid võimalusi lahingut võita muude vahendite abil kui vaid vastandumine. Juhtusin hiljuti taktikatunnis kuulama ühe kapteni esitlust, mille sisu käis kirjeldatud mõttekäigule vastu: kuidas ta oma tugevdatud kompaniiga viis läbi rünnakut (joonis 2.1). Rünnaku eesmärk oli „kiirelt vallutada ründeobjekt A, et julgestada D-üksuse edasiliikumist ründeobjektile B“. Olles edukalt manööverdanud ümber kahe maasse kaevunud vastase sõiduki (märgistatud kui „Jagu 1“), pööras kapten oma kompanii põhja suunas ja ründas, selle asemel et vallutada otsustav kõrgendik lõuna pool. Ma juhtisin tähelepanu, et võimalik oleks olnud ka jätta väike lahinguosis (näiteks paar jalastunud võitlejat ja tank) jälgima varjatud positsioonilt „Jagu 1“ tegevust, ja sealt hävitanud vaenlast ainult juhul, kui nad oleks proovinud liikuma asuda (ja selleks pidanuks vaenlane oma kaevikutest välja tagurdama). Kui vaenlane hoidunuks välja liikumisest, olnuksid nad lahinguliselt kasutud, võimetud toetama oma teiste üksuste positsioone. Milleks siis peaks mõistlik sõjaline juht raiskama mehi, laskemoona ja, mis kõige olulisem, aega nende hävitamiseks? Kapten mõtles hetke ja vastas siis enesekindlalt: „Ma olen kompanii ülem. Minult eeldatakse vaenlase ründamist.“

      Mida see kapten ei suutnud haarata – ja mida Sun Zi väljendas – seisnes selles, et ülema ülesanne ei ole ilmtingimata vaenlast rünnata, vaid pigem teda lüüa. Kuigi edukaid rünnakuid vaenlase vastu on sõjategevuses korduvalt vaja, otsib manööverteooria esmalt võimalust kas ennetada või nihutada (muuta vastane tarbetuks), või lagundada (hävitada või kahjutustada vastase raskuskese). Alati, kui sõjaline ülem suudab rakendada manööverteooriat, hoiab ta kokku ressursse. Kogu taktika peab olema suunatud otsese, silm silma vastu võitluse vähendamisele, mis on Ühendriikides iseloomulik kõigile tänapäeval kasutatavatele väljaõppestsenaariumitele.

Joonis 2.1

Sõjapsühholoogia

      Samavõrra palju tähelepanu pööratakse Sun Zi kirjutistes ka inimpsühholoogia rollile sõjategevuses. Erinevalt meist tänapäeval, ei olnud tal kasutada inimhinge täiuslikult kirjeldavaid teadmisi. Sun Zi pööras siiski oma töödes tähelepanu pettetegevusele, moraalile ja vaenlase tegevuse aimamisele. Lisaks selgitas Sun Zi sõjaõppureile, et kaotus on sisuliselt psühholoogiline nähtus, mitte numbrites väljendatav „surnukehade arv.“ Tõepoolest, me näeme, et inimmeele dünaamika sõjas teeb sageli vastase füüsilise hävitamise ebavajalikuks, isegi segavaks. Kuigi hävitamine on sageli osa lüüasaamisest, ei ole need kaks samatähenduslikud. Mõnikord on nad isegi vastandid. Läbi kogu oma teose rõhutab Sun Zi oskusi, osavust ja pettetegevust ning pöörab vähe tähelepanu jõudude vahekorrale. Kui sõjategevus taandada matemaatilistele valemitele ja tõenäosusteooriale, jäetakse teadlikult arvestamata inimmeele dünaamiline suutlikkus üle kavaldada oma vastane.

      Sun Zi rõhutas nii oma vägede kui ka vastase vägede olemuse psühholoogilist iseloomu. Ta sai aru, et sõdurite võitlusmoraal on taktitundeline teema. Võitlustahet on vaja toita, kaitsta ja ka rakendada äärmise ettevaatusega. Sun Zi hoiatuse kohaselt mõjutavad üksuste võitlustahet nende taktikaline paiknemine, alad, kus üksused majutuvad, nende lähedus linnadele ja vahendid vägede värbamiseks. Seetõttu on üksuse ülemal eluliselt oluline teada ja mõista inimhinge keerukust ja muutlikkust.

      Samamoodi rõhutas Sun Zi vajadust tegutseda nii vaenlase ülemate kui ka vaenlase üksuste vaimse tasakaalu vastu. „Sõda – see on kavaluse kulg,“ märkis ta.22 Kui nii, siis võib imestada, miks Ühendriikide armees ei tehta mingeid jõupingutusi, et õpetada neid baasteadmisi tavalistele lahinguüksuste ohvitseridele. Tundub, et selle asemel pööratakse tähelepanu ainult eriüksuste või meditsiinipersonali psühholoogia-alasele väljaõppele. Tehnoloogia viimaste edusammudega tundub meie doktriin täielikult psühholoogiat ja pettetegevust eiravat ning väidab selle asemel, nagu oleks nii vastasel kui ka oma relvajõududel täiuslik luuresüsteem (vaata 7. peatükki). Seetõttu võiksime nüüd väita, et „kogu sõjategevus põhineb ballistikal“. See on mõttetus. Pettetegevuse käsitlus põhineb vastasele aktiivselt teabe ettesöötmises eesmärgiga ta eksiteele viia. Mida rohkem on meil informatsiooni, seda suurem on tõenäosus, et meid võidakse petta või ebaoluliste detailidega üle ujutada. Niisiis jõuame järelduseni, et Sun Zi keskendumine inimpsühholoogiale on tänapäeval veelgi asjakohasem kui ajal, mil ta sellest kirjutas.

Jõudude kahesus

      Sun Zi panus manööversõja teooriasse, mis kehtib tänini, on üksuste jagamine „üldüksusteks“ ja „ründeüksusteks“.23 Tema ideeks oli ühe relvajõudude osaga – üldüksusega – vastane kinni pidada ja teise osaga – ründeüksusega – sooritada tõhus manööver vaenlase haaramiseks ümber tiiva või see ümber piirata. Sun Zi arusaama „ründeüksuse“ tähtsusest laseb järeldada asjaolu, et ta kirjeldas neid üksuseid terminiga chi (tõlkes „jumalik jõud“). Simpkini arvates on selline jõudude kaheks jagamine põhjapanev kogu manööversõjale.24 Paraku tunnustavad Ühendriikide maaväes vaid vähesed vajadust mõelda samas suunas. Kui üld- ja ründeüksusteks jagamine on kestev ja elujõuline juhtmõte, võiks manööversõjale orienteeritud maaväes (milleks me end ise nimetame) eeldada selle mõtteviisi sihikindlat selgitamist ohvitseride väljaõppe raames ning üksuste ja varustuse alases arengutegevuses.

      Näiteks seoses varustuse arendamisega: kuidas võiksime kirjeldada, et vajatakse lahingusoomukit üldüksuste tarbeks ja lahingusoomukit ründeüksuse jaoks? Kas nende tehnilised ja lahingulised omadused võiksid erineda? Kas vajaksime kahte erinevat tüüpi tanki?

      Marssal Tuhhatševski vastus oli jaatav.25 Tema nägi vajadust kahe täiesti eri tüüpi lahingumasina – jalaväe tegevust otseselt toetava tanki (üldüksused) ja süva-manöövri teostamiseks eraldi suure tegevusraadiusega tanki (ründeüksused) – järele. Ilmselt samasugusele järeldusele viitavad ähmaselt ka uue maa-õhk doktriini (nn tuleviku raskevarustusega maa-õhk doktriini) koostajad, kirjeldades „lahinguvälja ülesehitust“ (joonis 2.2).

      Käsitlus kirjeldab kahte erinevat tegevuskeskkonda: lähilahing „omade eesjoonel“ (OEJ) ja lähilahing „eesalal“. Esimene hõlmab endas maa-ala alates sõbralike jõudude eespataljoni lahinguala tagumisest piirijoonest kuni vaenlase rügemendisuuruse üksuse lahinguala tagumise piirijooneni. Seda ala iseloomustab:

      * kõrge surmaoht,

      * üksuste segatus (vaenlase ja oma üksused ei eristu selgepiiriliselt),

      * piiratud manöövrivõimalus (tuleneb takistustest ning otse- ja kaudtulest),

      * suurtükitule väga laialdane kasutamine.

Joonis 2.2

      Teine ala, lähilahing „eesalal“, ulatub edasi u 50 km OEJ-st (Simpkin nimetas seda ala operatsioonisügavuseks), on vastupidiselt eelnevale:

      * vähese surmaohuga (vastupidiselt sellele, mida kardab kurnamissõja sõltlane vaenlase maa-alast),

      * „pehmete sihtmärkide“ laialdase kasutamisega (see peaks vähendama nõudeid relvastusele),

      * suurema manöövrivõimalusega (see peaks suurendama liikuvusnõudeid).

      Seega on meil olemas Sun Zi „Sõjaseaduste“ ideede kindel, kuigi nõrgalt esindatud järjepidevus, ent jõudude kahesuse nõuete käsitlemisel oleme siiski veel arglikud. Mis kõige halvem, me ei õpeta oma ohvitseridele originaalset mõtlemist. Selle asemel kujutavad ja rõhutavad meie väljaõpe ja lahingutegevuseks valmistumise stsenaariumid jätkuvalt võitlust rindejoonel sõjategevuseks valmistunud vaenlase vastu.

      Hiljuti arutasime seda teemat ühe ohvitseride grupiga. Me arutlesime ja targutasime selle üle, kuidas Ühendriikide maavägi suudaks tegevuses hoida eri tüüpi soomusmasinaid,

24

Richard E. Simpkin, Race to Swift: Thoughts on Twenty-first Century Warfare (Oxford and London: Brassey’s Defence Publishers, 1985), 37, 93-115.

25

Richard E. Simpkin, Deep Battle: The Brainchild of Marshal Tukhachevskii (Oxford and London: Brassey’s Defence Publishers, 1987), 140 ff.