Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse. Hannes Hanso

käele (see on tähtis, sest paremat kätt kasutada on Koraani järgi rangelt keelatud) ja lobistad oma tagumendi palja käe ning veega puhtaks.

      Eriti peentes kohtades, ka siin Iraanis, on isegi sooja veega käimlad. Nendes käia on puhas rõõm. Mõnikord hommikul oleme pidanud ka veetünnilt jääd raiuma, et vett saada. See nii mõnus ei ole.

      Moslemite jaoks on vasak käsi roojane käsi. Vasakuga ei sööda, ei võeta vastu pakutud toitu, ei tervitata jne. Kui palju puid on maailmas tänu sellele langetamata jäänud, et siinmail peldikuis paberit ei tunnistata?

      Moslemite panus värske õhu olemasolusse maailmas on hindamatu. Minu enda esimene (ning sunnitud!) kokkupuude kastekannu ja põrandaauguga jääb samuti juba aastate taha. Üritasin 1993. või 1994. aastal Türgist Süüriasse minna. Süüria viisat mul polnud, sest Süüria saatkonnas Ankaras oli mingi asjapulk öelnud, et ma saan selle piirilt. Piiril ei tahetud sellest midagi kuulda. „Kõik inimesed on Süüriasse teretulnud, aga AINULT viisaga,“ teatas mulle mingi ülemus.

      Niisiis pidin ootama pidulikku tagasisaatmist Türgi poolele (piiripunktide vahe oli kümmekond kilomeetrit). Ootamine kestis tubli pool päeva – siis see maailmapilti avardav kogemus tuligi. Igas kohalikus peldikus, vähemasti Iraanis, seisab alati ka seep kätepesuks. Kohalik komme on käed pärast tualetti väga põhjalikult puhtaks pesta. Indias ja Bangladeshis on seep ja muu selline triviaalsus igaühe enda mure. Sellest ka pidev võitlus kõhulahtisusega.

      Kõik eluks vajalik ühest kohast: peldik, duširuum ja pesuköök

      Kuradi vahhabiit

      Qom, 2. jaanuar

      Kristjan

      Hommikul kaheksaks olid mošeest kõik usklikud läinud ja uskmatud koerad jalad alla saanud. Jumalakodadel on imekspandav omadus ärkajatele kohutavad mollid ette voolida, nii ka seekord. Mina isiklikult nägin välja nagu peksasaanud kõrvits ja eks leidus teisigi kauneid eksemplare. Enesetunne oli sellest hoolimata ÕK4, nagu nüüd on moodne keeleuuenduslikult öelda. Liivo filmis kohmitsemist ja loodetavasti Wend kasutab sealt paari magusamat kaadrit.

      Enne hommikusööki sattusime vestlema ühe meievanuse iraanlasega, kes oli viimased seitseteist aastat elanud New Yorgis. Kutt rääkis head inglise keelt ja oli uudishimulik tegelane. Tema väitel lahkus ta riigist hoidumaks sõjaväest, ja nüüd olevat oht möödas. Iraan on tema arvamuse kohaselt maailma ilusaim maa, milles tal on kindlasti ka tuline õigus. Kuulutab ju Wendki kõigile, keda näeb, et Estonia is the most beautiful country in the world. Kodumaa patrioodid mõlemad. Mingil hetkel tekkis mul väike kahtlus tüübi tegelikes eesmärkides, sest ta tundus olevat liialt informeeritud ja tema logistiline plaangi paistis ähmane. Ta teadis Wenna olevat jalgpallitreeneri (meie sellest ei rääkinud), ja tema sattumine „puht juhuslikult“ meiega samasse bensujaama tundus kahtlane. Spioonide välimääraja järgi liigitus tüüp siiski ohutuks mutriks, keda olekski olnud tore Esfahanis taas kohata. Ta olevat just nimelt sinna teel ja seal elavat tema vanemadki, kes võiksid meid aidata. Tänasime abipakkumise eest, kuid loobusime asja konkreetsemaks ajamast.

      Söödud ja ratastele. Edasine tee Qomi möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta. Korra sai küll luuletatud – kümme kilti Qomist, Wend jäi ilma kummist. Muidu sujus väntamine hoogsalt, grupisõidu taktikat viljeledes. See tähendab, et üks teeb ees mõned kilomeetrid tempot ja teised mõnulevad eessõitja tuules, kuni on aeg vahetada. Esimene kukub viimaseks ning järgmine võtab veduri rolli üle. Rivis sõit annab märgatava energiakokkuhoiu, kuid miinus on, et pead efekti saavutamiseks tihkelt teise tagarattas kinni püsima. See aga segab ette vaatamist, mistõttu on kasutusel hulk sõjahüüdeid: „Kivi!“, „Sodi!“, „Auk!“ Tagantpoolt kostavad aga hüüded: „Vahe!“, „Tempo!“ Kui grupp koos, siis: „Shish Kebab!“ Farsi keeles tähendab see kuut kebabi.

      Vist oleme peateel…

      Qom tervitas meid taas kord mõnusa Iraani liikluskaosega. Äärelinnast keskuseni saatsid meid vaheldumisi mõningad noored uljaspead mootorratastel, kes näitasid, mida nad kõike suudavad. Pikalt tagaratta peal sõitmine, vingerdamine ja ohtlikuvõitu möödasõidud olid nende leivanumbriks. Peale motikameeste tuli osavalt pareerida ülejäänud autosid, busse ning jalakäijaid. Edasijõudmine oli nagu parimas Nintendo arvutimängus, kus pead kogu krempli vahel meetrikese vaba ruumi leidma.

      Mäletan eelmisest reisist, et lõunamaine liiklus tekitas minus kõvasti stressi, kuid nüüd tõstab, pea ees, viierealisele ristmikule väljasõit adrenaliinitaset vaid minimaalselt. Jään küll grupi lõppu, kuid sellel on ka eeliseid. Ühes paigas märkasid kohalikud leivakaupmehed meid viimasel hetkel. Selle aja peale, kui nad taipasid värsket küpsetist pakkuda, olin ma ainuke, kes jõudis hoo pealt krahmata sooja leivatüki – kulus marjaks ära, sest hommikusöögist oli juba tükk aega möödas.

      Qomi peamine tõmbenumber on imaam Reza õe Fatima mausoleum ja mošeekompleks. Vaene Fatimake suri süütu tütarlapsena väidetavalt mürgitamise tagajärjel siis, kui ta oli vaevalt täisealiseks saanud. Mis täpsemalt juhtus 1300 aastat tagasi, pole enam kellegi käest küsida, kuid legend elab edasi. Igal juhul oli tegemist islami arhitektuuri võimsa ansambliga, mis koosnes mitmest sisehoovist ning tiivast, igaühel neist oma tsentraalehitis ja arvukalt minarette.

      Elava Jumala kodu, mille uksed on valla kõigile ja kus sigin-sagin ei vaibu kunagi

      Meie sisenedes lähenes üks ontlikult musta riietatud noormees, kes pakkus end giidiks. Teadmata, mis teenus maksab, jätsime pakutud võimaluse kasutamata ja liikusime omapäi edasi. Tegin pilte, kuni Liivo juhtis mu tähelepanu seintel rippuvatele siltidele, mis selle tegevuse keelasid. Mõne hetke pärast lähenes meile uus musta riietatud härra, kes palus tulla temaga kaasa „välismaalaste kontorisse“. Pagan, kas nüüd sunnitakse pilte kustutama, käis mõte peast läbi. Õnneks osutus kartus alusetuks. Ülikülluslikult kipsornamentide ja seina- ning laemaalingutega dekoreeritud ruumis võttis meid vastu kohalik usumees, kes üritas püüdlikult suhelda. Paraku ei olnud ingliskeelse teenindamise aeg (õiged ajad olid kell 10 ja kell 16) ning usutegelane nägi kõvasti vaeva, et meist aru saada ja oma seisukohti selgitada. Niipalju saime teada, et islamist huvitatutel tasub Iraani riigi pakutavaid õppimisvõimalusi tõsiselt kaaluda. Tema ise on näiteks olnud õpilane juba kakskümmend aastat ja sära pole silmist veel kadunud. Tema praktiseeritav islam on rahumeelne usk ning ka mittemoslemeid koheldakse vendadena. Küll on aga eri usulahke, kes võõrusulisi ei aktsepteeri, ja nendega kohtumine võib lõppeda surmaga. Näiteks vahhabiidid. Siit pärinebki varem mainitud uus Uhhuduuri vandesõna − kui keegi ahvi moel käitub, siis on ta „kuradi vahhabiit“. Näiteks, kui ei taha osaleda kaardimängus, siis võib selle tiitli saada. Praktikas tõestatud fakt.

      Kohtumine usutegelasega avaldas kõige sügavamat mõju Wennale

      Nagu lapsepõlvest saadik õpetatud: enne soolast…

      … ja alles siis magusat

      Samasse õhtusse jäävad ka Mardi kuldsed sõnad Liivole, kui too soovis näljaseid inimesi veel kultuuriga koormata: „Liivo, mine pu…i oma muuseumiga, lähme sööma!“ See oli seda ootamatum ja vahetum, et tuli Mardi suust, kes muidu stoilise härja kannatusega teiste sähmimist pealt vaatab. Läksimegi sööma.

      Liivo ja Hannes kulgesid oma teed, ning nagu hiljem kuulsime, olid leidnud üles põnevad kloaagid, kus on hää klõbistada. Väljend on taas kord laenatud Plaadi-onult (ehk Jaanus Plaadilt) ning tähendab mööda kahtlaseid kõrvaltänavaid kooserdamist.

      Patupesa ja moraalse allakäigu kants – kohalik mahlabaar

      Kohalik

4

Õige kõik.