Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse. Hannes Hanso

šarmantne pearätikuga tütarlaps piidles meid Teherani lennujaamaski ja sattus juhuslikult mitmel korral meie liikumistrajektoorile. Viimast korda nägime teda õues värsket õhku hingamas, kus ta proovis meiega suhelda. Paraku olid tema inglise ja meie farsi keele oskused sedavõrd nadid, et saime vaid teada, et ta nimi on Barbeš ja ta elab Teheranis. Ülejäänud vestlus käis, nagu Kurt Vonnegut on öelnud, stepptantsu ja peeretuste abil. Hügieeniprotseduuride tarvis avanesid lennujaamas suurepärased võimalused: olid isegi jalapesu kohad. Muidugi olid need eelkõige mõeldud palverituaalide jaoks, sest Allahi jutule minnes peavad nägu, käed, jalad ja ka intiimsemad kehapiirkonnad olema kasitud.

      Meie hommikusöök koosnes ohtrast saiast ja airanist, mis on kohalik hapupiimajook – meie uus lemmik. Puukisime kõhud mehiselt täis, sest meid ootas tähtis ülesanne: seada rattad sõidukorda.

      Inventaril on komme kahe reisi vahel kaduma minna. Mõnel juhul võib süüdistada rotte, aga seda ei tea kuratki, mitmel jalal need käivad. Meie Teherani jõudnud varustus oli nagu ebausklikul pruudil pulmas – seal oli midagi vana ja midagi uut (mis omavahel kokku ei klappinud). Pooled meist olid saanud uued rattakotid uhke Uhhuduuri-kirjaga, teised kasutasid vanu, eelmise reisi kotte. Enne väljalendu läks kiireks nagu alati ja vaid tänu Koti-Eriku ennastsalgavale tööle olid meil olemas uute kottide kõik jupid. Kokkulappimisega pidime ise hakkama saama.

      Taniil sattus minu rattakottide meisterdamisega sedavõrd tuhinasse, et nüüd oli mul neis neli lisaauku. Palavatesse piirkondadesse jõudes tuleb ekstra tuulutusvõimalus kasuks, sest nii mõnigi medikament mu kotis vajab kontrollitud temperatuuri.

      Veel olid ratastel uued pakiraamid, millele vanad kotiklambrid ei sobinud. Avasime Wennaga väikese sepikoja. Lennujaama ees käis parajasti kõva ehitustöö ja maas vedeles ehituspraht: selle sees leidus sobiv 8-mm polt ja kõvasti traati, millega meie, nõukogude ajal sündinud inimesed, oskame korda saata imesid.

      Ideaalmõõdus kastid, mahtusid täpselt nii turvakontrollimasinasse kui ka prügiautosse

      Haamri laenasime kohalikelt ehitusmeestelt, kes vaatasid meie tööd huviga pealt. Selle päeva betoonivalu norm jäi neil ilmselgelt täitmata.

      Mart lasi taustaks mussi ja töö kulges kõrgendatud meeleolus. Viis tundi hiljem olime valmis. Esialgne probleem, kuhu utiliseerida rattakastid, lahenes võluväel, kui kohale sõitis prügiauto ja heitis need rõõmuga koormasse. Kõik tundus minevat supersujuvalt. Mõne fatalisti võiks asjade lobe käik ärevaks teha, sest meie esiisadki juba teadsid, et pill tuleb pika ilu peale. Kamoon rahvas, tundke rõõmu, kui asjad lähevad hästi, ja olge tänulikud! Rõõm sünnitab uut rõõmu!

      Ilusad, uued ja läikivad ratsud said valmis – oli aeg teele asuda. Liivo filmis üles esimesed meetrid liikumist, sest nii mõnegi jaoks meist oli see esimene kord uute kereliikmetega tutvust teha. Järgmise paari kuu jooksul oleme nendega viie punkti kaudu tihedas kontaktis: käed lenksul, jalad pedaalidel ja kõige kriitilisem osa sadulal.

      Lennujaamast Teherani olla väidetavalt 35 kilomeetrit, mis autoga liikuma harjunud inimeste jaoks tundub tühine vahemaa. Kuid eelmisest reisist oli möödas kolm ja pool aastat ning liigesed jõuavad minna rooste. Reisieelseid trennikilomeetreid oli kamba peale läbitud tubli kümme. Ees ootav teekond tundus soojenduseks paras.

      Mida lähemale Teheranile, seda karmimaks läks liiklus. Kiirteel, mis tänu laiale ohutusribale olnuks väntamiseks tore koht, olid jalgrattad keelatud. Suured hoiatusmärgidki püsti. Uhhuduuriga käis aga vastavalt vajadusele kaasas teatav nägemisnõrkus ning me põrutasime uljalt edasi.

      Päike siras 30. detsembri kohta mõnusalt soojalt ja ilm meenutas mai algust Eestis. Temperatuur võis olla kaheteistkümne kraadi ringis. Maastik Teherani ümber oli tasane ja seega saime hoida kiirust 25−30 kilomeetrit tunnis.

      Meil polnud kasutada head kaarti, seega hakkasime varsti pärast lennujaama kohalike käest suunda uurima. Erinevalt Indias kogetust suutsid iraanlased enam-vähem mõistetavalt teed juhatada ega suunanud meid otse taevasse. Sellegipoolest nõudis nende kehakeelest arusaamine teatavat fantaasiat.

      Vestluse juurde käis alati küsimus: kantri, kantri?1 Kui ütled Estonia, siis tavaliselt noogutatakse kõiketeadvalt: aa, Espanja, ja lepitakse sellega. Kui nad ise meie päritolumaad pakuvad, nimetavad nad esimeseks reeglina Saksamaad. Üks noorhärra viskas isegi natsitervituse ja karjus: „Heil Hitler!“ Lootsime paari tunniga linna jõuda, aga varsti sai kahest tunnist neli. Olime Teheranis, kuid meil puudus igasugune ettekujutus oma täpsemast asukohast. Pimedaks kiskus järsult, ja nii kui päike looja läks, kukkus temperatuur kiiresti. Sattusime magusa tipptunni peale (mis kestab siin vist tegelikult ööpäev läbi) ja meil polnud süvenevast külmast suurt lugu. Ellujäämiseks tuli tähelepanu pöörata hoopis sellele, et mõni mootorratas, takso, buss ega lörisev ja tahmav veoauto sinust üle ei sõidaks. Väntasime linnasisesel kiirteel, mis tähendas, et liikusime nelja- kuni viierealisel asfaltväljakul koos kõikide sõidukitega. Ohutusriba oli ära kadunud ning keerulisematel sõidusuundade ühinemistel avastasime end keset liiklusmöllu. Autod möödusid meist paremalt ja vasakult lõppematu voorina kiirusel 80 kuni 100 km/h. Pimenes, kuid kõikidel sõidukitel tuled ei põlenud − see pakkus paaril korral ekstreemseid elamusi. Tundsime end nagu suslikud põgeneva pühvlikarja jalus, ainult et meil polnud urgu, kuhu peitu pugeda. Kaitseingel oli siiski meiega, kesklinna pool sagenesid ummikud ning sõidukite kiirus vähenes. Lonely Planeti kaart on sedavõrd suures mõõtkavas, et meie sihtpunkt oli 20 miljoni elanikuga linnas küünemusta suurune. Me pidime jõudma sinna, kus eelmise reisi lõpetasime, ehk ajatolla Khomeini väljakule. Eeldasime, et see koht peab olema kõigile kohalike teada. Ilmnes aga, et suure juhi nime kandvaid väljakuid leidub selles linnas paarkümmend!

      Otsustasime kiirteelt lahkuda ja pöörata väiksematele tänavatele. Linnas liigeldes tuleb arvestada kohalike nüanssidega: a) ülekäigurada autojuhte ei sega – nad ei tee sellest väljagi; b) hoovist väljasõitjad on peateel; c) ühesuunaline tänav ei ole ühesuunaline; d) kõik jäävad ellu ja jõuavad soovitud sihtkohta, kui nad hoolsalt ringi vaatavad ja panevad tähele teisi liiklejaid. See viimane reegel tasuks ka Eestis juurutada.

      Omandasime kohaliku liikluseeskirja tegevuse käigus ja kulgesime nagu Browni osakesed kuhugi. Kuhu täpselt, selles me kindlad polnud.

      Ühel pimedal tänavanurgal haigutas kõnni- ja sõidutee vahel meetrilaiune määramatu sügavusega auk, mis oleks Wennal äärepealt vigastuste poolest käe valgeks teinud. Ta märkas seda viimasel hetkel ja sai kümme sentimeetrit enne auku sukeldumist pidama. Asfaldi peale jäi maha pikk must kummijutt ja mehe otsaeest kukkus bollywoodliku aeglusega külm higitilk. Tegime uue katse teed küsida. Noormees, kelle poole pöördusime, helistas oma emale ja küsis juhiseid – emad ikka teavad, ja nii ka sel korral. Meile oli mitut puhku kinnitatud, et otsitava väljakuni on äärmisel juhul kaks kilomeetrit. Enamasti saime kolme kilomeetri pärast enam-vähem samad juhtnöörid. Sel korral tundus juhatus konkreetsem ja, ennäe imet, meie ees kõrguski väidetav välisministeeriumi hoone ning selle kõrval eelmise reisi ametlik lõpp-punkt ehk platsi keskne ausammas. Kellele või millele pühendatud, seda ei tea ma siiani. Ajatollat ennast see otseselt ei ülista, või kui, siis mingi suure teo kaudu. Eelmise reisi lõpus olime ööbinud ühes väljakuäärses hotellis. Läksime Wennaga huvi pärast sinnasamasse hinda uurima. 64 dollarit kuue mehe eest tundus pisut kallis. Hotell oli sama – vaibad luitunud ja söögisaal endiselt kõle. Rõõmuga tõdesime, et sittagi pole muutunud. Liivol polnud selles hotellis viibimisest sooje mälestusi, olevat liiga steriilne ja vaksali moodi.

      Kolm Õde Teherani moodi

      Otsustasime liikuda edasi, et otsida hostelit nimega Mashad, mis pidi näo kohta maksma väidetavalt neli dollarit öö. Koht oli isegi meie kaardil olemas.

      Viie minuti pärast seisimegi tagasihoidliku klaasukse ees. Hannes ja mina läksime, täis võitlusvaimu, hääd hinda välja kauplema. Inflatsioon on ka siin oma tööd teinud ja pidime leppima seitsme dollariga öö eest. Ega me ei eeldanudki, et kahe aasta tagune info meie

1

Mis riik? (inglise k).