Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse. Hannes Hanso

Tai, Laos, Birma, Jaapan ning vahelduseks ohtralt Saaremaad ja Hella Hunti Tallinnas. Võib-olla sellepärast ei suutnudki ma uue Uhhuduuri alguse üle kuigivõrd erutust või pinget tunda. Liiga tavaliseks ja iseenesestmõistetavaks on maailmajagude vahel ringisiiberdamine saanud.

      Reisi alustades oli valem järgmine: Pekingis asjade kokkupakkimine, siis küllasõit sõbra juurde Tokyosse, seejärel päevake uuesti Pekingis, kus kinkisin ära oma 40 aastat vana jalgratta ja jagasime Riinaga laiali viimased majapidamistarbed ning siis Tallinnasse. Jõulud veetsin Saaremaal nagu alati.

      Tundub, et inimese füüsilist keha annab liigutada ühest ilma otsast teise palju kiiremini kui tema mõtteid. Üsnagi sürrealistlik tunne oli leida end ajatolla Khomeini nimelise rahvusvahelise lennujaama mošee põrandale vaipadele magama heitmast ning hommikul Teherani kesklinna poole väntamast. Viimast ma järele teha ei soovita – jõhker liiklus, sigasuur linn ja paarkümmend imaam Khomeini väljakut, mille hulgast just seda õiget üles leida oli ropp ülesanne. Filmilint silme ees liigub, kaadrid vahelduvad, aga mees, kus sa oled oma mõtetega!? Pole aimugi, mõtted tiirutavad kehast kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel.

      Wend

      Paberil kiri koju

      Veendumus, et suurlinnad pole mulle vastuvõetavad, saab Teheranis kinnitust igal sammul. „Kole“ on see sõna, millega küsijatele Iraani pealinna kirjeldaksin, ja ma ei usu, et ka pikem tutvus selle linnaga minu seisukohti muudaks. Ühtlaselt hallid ning pikad tänavad koledate isetekkeliste majadega ei kao. Liiklus, linna vereringe, on kahel jalal kõndija suhtes vaenulik. Teed ületades, ülekäigurajal või mitte, tunnen tõelist ohtu luudele-kontidele. Autojuhid, mõni üksik erand välja arvatud, on sihikindlad ja jalg on ilmselt gaasipedaali külge liimitud. Käisime täna Liivo eestvedamisel ka klotsituuril. Noh… oli kah. Tekkis uus Uhhuduuri mõttetera: parim klots on suletud klots! Saab kiiremini linnukese kirja.

      Täna vahetub aasta. Praeguse seisuga on mul hotellivanaga diil, et ta müüb mulle väikese viski seitsme dollari eest. Kallis küll ja pole just minu kui õllevoliniku rida, kuid minu jaoks on asi põhimõtteline. Pilve (Wenna sõber Margus Pilv − toim) marineeritud seened tulid ju ka ilusti tollist läbi.

      Ma ei suuda veel uue reisi lainel täie rinnaga loksuda. Mind häirib kõigi ühine suhtumine: „Aa… mida siin ikka filmida?“ Ma tõesti olen väsinud vastutusest. Tahaks olla lihtsalt niisama. Mitte midagi teha. Olla mittekeegi. Mitte vastata, kui küsitakse, mitte teha, kui kästakse. Loomulikult tahan ma praegu koos meestega siin olla ja edasi uute kohtade poole liikuda, aga kui vaid saaks seda teha veendumusega, et see ongi minu kohustustest vaba hetk. Olla lihtsalt niisama.

      Ootan tulevalt kahelt kuult mingisugust valgustatust. Igatahes oli teel lennujaamast Teherani üks asi, mis mulle tohutult meeldis: Mart naeris südamest, tõesti mõnuga. Seda oli üle pika aja hea näha.

      Nii, viski tuli. Tähistame juba kell 17.13 uue aasta saabumist. Liivo hakkas filmima.

      Islami hotell

      Teheranist lahkumine, laupäev, 1. jaanuar

      Wend

      e-kiri

      Laseme Teheranist jalga. Hea, kui pärastlõunaks linnast välja saame. Aasta vahetus magades, irooniline, kas pole. Loodetavasti hoidsite teie, naised, lippu kõrgemal. Meil on seni kõik korras ja vanaviisi: Liivo kohmitseb, Kristjan pildistab nagu jaapanlane, Hannes ässab, Taniil paneb jalgu taha ja Mart mediteerib. Olen nende pikkade õhtute jooksul (kuna alkoholi ei ole) koju juba kaks kirja kirjutanud. Näis, kas saab ka posti pandud.

      Kristjan

      Wend ja Taniil olid eelmisel õhtul varunud manti, millest hommikusööki teha. Hotelli köögis, mis asus katusel ja nägi välja nagu tervisekaitseameti õudusunenägu, sai suurepäraselt teha praemuna ja teed. Tarisime üles tubades leidunud kõik toolid ning mõmisesime tükk aega munade, singilõigu ja värske leiva kallal.

      Hämmastav olukord uue aasta hommikul kell kaheksa: suus paha maitset pole, pea ei valuta, uni on täis magatud, kõrvetisi pole, iiveldama ei aja, juua täis ka pole. Pidime endid korraks näpistama, et reaalsusest aru saada. Kui võtta aluseks tõdemus, et mida suurem häbi hommikul, seda parem oli pidu eelmisel õhtul, siis pidime tunnistama, et meie uusaastapidu oli parasjagu mage.

      Asjade kokkupanek ja teele asumine sujusid ladusalt. Veevarud täiendatud, võis reis alata. Võtsime suuna ajatolla Khomeini väljakule ausamba juurde, mille peal jalgu kõlgutades olime kolm ja pool aastat tagasi eelmise reisi lõpetanud.

      Liivo sõitis pisut ette, et filmida meie saabumist läbi Teherani liikluskaose. Nägime eemalt, et siis, kui ta kaamerat välja võttis, tuli mingi pahur onkel tõrelema. Head kaadrit haistnuna Liivo end tavaliselt niisama häirida ei lase, kuid otsustasime siiski lähemalt kuulata. Selguski, et tegemist on väga resoluutse papiga, kes, hari käes, kaitses ausammast nagu oma kodu. Mis me siis ikka teise sügavaid tundeid solvame. Leppisime vähemaga ega roninud ausamba otsa. Ütlesime kiirelt ära, kellel mida öelda oli. Ootused… Mis ootused seal ikka on: rohkelt laskumisi ja külma õlut! Neid tavaelus mõistetamatuid pisiväärtusi hakkab meil seekord kõvasti nappima.

      1. jaanuari hommik? Ei usu!

      Enne linnast lahkumist tuli leida internetipunkt, sest ärasõidust alates polnud kodustega suurt suheldud. Sõnumid lähevad siit küll minema, aga ei tea kuhu kohalikku juhtmepuntrasse need kinni jäävad. Vastust igatahes pole keegi saanud.

      Netipunkti leida pole Iraanis lihtne. Riik piirab sedasorti äritegevust ja info liikumist karmilt. Mõned kohad siiski on. Mälu järgi sõites leidsimegi arvutisaali, kus olime eelmiselgi reisil käinud. Suurt midagi muutunud ei olnud, eriti arvutite töökiiruses. Gmail küll avanes ja nägin, kes mulle olid kirjutanud, aga kirjad lahti ei tulnud. Minu kiri vupsas teele ilma sisuta. Facebook ei avanenud, selle asemel ilmusid ekraanile farsikeelsed kirjad, mis tõenäoliselt hoiatasid mind astumast kurjuse ja vale teele. Postimees ning Päevaleht ka korraks avanesid, kuid pealkirjadest kaugemale ei saanud, sest ikka olin valel ja kurjal teel! Õnneks teadsin mõnd erakanalit, mille kaudu sai piiksuda, et kõik mehed on ühes tükis kohale jõudnud, rõõmsad ja hüppavad kohe sadulasse.

      Teele pidigi asuma, sest püha linn Qom jäi saja kilomeetri kaugusele ja käes oli varane ennelõuna.

      Paari päeva tagune Teherani sissesõit andis meile kohalikust liiklusest elutruu pildi. Kes pole harjunud, võib saada kerge kreepsu, kui eeldab, et tal on peateel eesõigus. Süsinikdioksiidi emissiooni kontrollseadmed autode tehnoülevaatuspunktides on ammu tuumareaktorite varuosadena käiku läinud. Kui sõidukist kummalegi poole tikukarbi jagu ruumi jääb, siis sinna prakku pressib end auto või motikas.

      Kõige tüütumad on tee ääres peatuvad ametlikud ja piraattaksod, mis signaalitades kundesid kutsuvad. Need suudavad kõige magusama koha peal rattale ette keerata. Kui suvatsed takistusest kõnnitee poolt mööduda, võib see lõppeda kiirsisenemisega salongi, kust parasjagu väljub keegi klientidest. Eelmisest reisist mäletan tõsist pingutust, et tulla sellistes situatsioonides toime. Nüüd on rõõm tõdeda, et võtan ootamatuid liiklusolukordi parasjagu külma kõhuga. Liiga uljaks ei tohi minna, kuid edasijõudmiseks tuleb olla viisakalt järjekindel.

      Harvad ei ole juhud, mil meie pärast pannakse seisma liiklus, sest bussijuhil on ilmtingimata vaja teada saada, kust me pärit oleme. „Stralvaania, naiss kantri, ai häv meni frends theer! Welcome to Iran!“ Kui jutud räägitud, pääseb liiklusvool taas paisu tagant minema. Kaasliiklejad sellise jama peale suurt ei pahanda, annavad paar törtsu signaali, kuid ei mingeid kätega vehkimisi ega mossis nägusid.

      Teheran on tõesti suur linn ja ainuüksi sealt välja pääsemine võttis tubli poolteist tundi. Lõpuks jõudsime samale maanteele, mida mööda olime lennujaamast tulnud. Jälle samad plakatid, aga seekord teiselt poolt vaadatuna, ikka sama tank sõjaväeosa ees ja samad suured plekist kokku keevitatud käed, mis pidid justkui millelegi manitsema (sellest sõnumist me täpselt aru ei saanudki).

      Lennujaamast tulles olime korraks läbi põiganud ühe suure mošeekompleksi