Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse. Hannes Hanso

selle ümber lennuväljasuurused parklad ja kilomeetripikkused laste mänguväljakud. Minaretid on 91 meetri kõrgused, sümboliseerimaks Khomeini vanust surres, ja kõik teavad siinmail hästi, et tema ideed ei sure kunagi. Tajutav erinevus tõeliselt vanade mošeede ja uusrajatiste vahel on hoolivus, millega asjad on tehtud. Uus kompleks võib olla küll suurem ja võimsam, kuid läbi kumab „ehituslik optimeerimine“ ning kiirustamine. Selleks, et hoone saaks hea, peab seda pärandama põlvest põlve, siluma siit ja kulutama sealt, laskma hingel sisse tulla, mitte tegema asju näitamiseks. Aga mis ma vigisen, parem teen ise enne midagi ja siis targutan.

      Kui soovite armastatud usujuhi memoriaalkompleksi külastada lennukiga, siis palun, maandumiseks ruumi jagub. Julge suurelt mõelda!

      Mošee juures läks meil omavahel ägedaks seisukohtade selgitamiseks religiooni teemadel. Käisin eemal pildistamas ja jõudsin vestlusringi tagasi hetkel, mil Wend hingepõhjast pahvatas: „Ma pole kunagi öelnud, et kristlus on mingi kuradi halleluuja! Üks pask puha!“ Kontekstist väljarebituna tundub see labidaga lajatamisena, kuid tegelikult arenes teema hoopis usu sisulise ja vormilise järgimise üksikasjade ümber.

      Uhhuduurlased Suure Juhi aupaistes kümblemas

      Esimesena oli toss väljas Hannese rattal

      Kultuurikogemusest pahviks löödud Mart vajas pisut aega toibumiseks

      Halastamatult tiksus kell hilist pärastlõunat ja me pidime kiirustama, et sobivasse ööbimiskohta välja jõuda. Päeval päikese käes on küll soe, ent niipea kui päike loojub, läheb neetult jahedaks.

      Esimesed 60 kilomeetrit olid läinud päris hoogsalt, kuid nüüd rõõmustas meid korralik tõusunurk. Ma olen varemgi kogenud, et naljakas silmapete ei võimalda ratta seljas aru saada, kui järsult tegelikult tee mäkke tõuseb. Tundub, nagu sõidaksid laugel maal, kuid väntamine läheb aina raskemaks. Kirud mõttes kogu maailma, vaatad, kas rehvid pole tühjaks läinud (Hannes tegi muide lõhkumise otsa lahti kohe esimesel päeval), ja piilud silmanurgast, mis käiguga keegi sõidab. Alles siis, kui seisma jääd ja tagasi vaatad, saad aru, et oled Munamäe otsa sõitnud.

      Teistpidi tundub orgu laskudes sellele järgnev tõus eemalt vaadates alati järsem, kui see tegelikult on. Paari päevaga harjub ära ja muutuvad olud siis enam ei üllata.

      Et paarile meist oli see esimene tõsisem rattapäev pärast eelmise reisi lõppu, siis maalisid lõpmatuna tunduv tõus ja saabuv pimedus mulle ette süngevõitu pildi huntide poolt puhtaks lakutud kondihunnikutest Hawaii Expressi rattavrakkide kõrval. Siinkohal aga õpetussõna rahvasportlastele: iga kuradi tõus saab ükskord otsa ja sellele järgneb valgustatud, 15 kilomeetri pikkune langus, mis on täpselt niisuguse nurga all, et kannatab, jalad sirged, 50-kilomeetrise tunnikiirusega mäest alla kruiisida, vile suul, teadmisega, et ees ootab mõnus teeäärne puhkeala söögikohtade ning muu vajalikuga.

      Vahepeal saime sedavõrd hea mineku sisse, et politseiauto sõitis vilkuritega mööda ja pidas meid kinni. Loomulikult olid ka selle kiirtee alguses seisnud suured sildid, mis teatasid, et jalgratturid, traktorid ja muud pudulojused hoidku end siit eemale. Kuriteoepisood lõppes siiski vaid manitsusega ettevaatlikkusele ja tervitustega Iraani saabumise puhul. Oli juba süsipimedaks läinud, kui mulle meenus jalgratta tagatuli kotipõhjas. Installeerisin selle ekspanderiga pakiraami külge ja jäin vabatahtlikult punaseks laternaks rivi lõppu.

      Päeva sihtpunkti saabudes, milleks oligi maanteeäärne puhkeala bensiinijaamade, sööklate ja muu teelolija jaoks vajalikuga, tekkis meil siiski mure, kus ööbida. Hotell paraku kompleksi ei kuulunud ja me lootsime kohaliku mošee peale. Sestap palusimegi meid söögimajas tervitanud noorhärral uurida, kas saame end pühakojas kerra tõmmata. Peagi saabus vastus, et saab küll! Vaat seda ma nimetan Allahi armuks! Huvitav, kui kuus karvast iraanlast paluksid keset ööd Pühavaimu kiriku ukse taga öömaja, kui suur lootus neil oleks ulualust saada?

      Õhtusöök möödus õdusas vestlusringis, kus sai tõdetud, et ühiskassa sulab nagu kevadine lumi; et reisi ajakava on olemas, kuid sellest kinnipidamine küsitav; et Jeemeni viisad on ok ja et Wend on üsnagi närvis, sest filmimine telesaate tarvis ei taha kuidagi edeneda.

      Mõne aja pärast lagunes seltskond laiali ja ma jäin arvutiga klõbistama. Mošeevõlur tuli minuga juttu ajama ning uuris püüdlikult, mida kirjutan. Siin riigis pole väljastpoolt saabunud ajakirjanikud teretulnud, kuid arvuti taga pikka teksti kirjutades paistsin ma just sellisena. Ütlesin, et pean süütut päevaraamatut koduste jaoks.

      Kiirelt kerkis üles ka usu teema. Hannes oli meid õnneks enne briifinud, et tuleb julgelt tunnistada end kristlaseks – see on igati aktsepteeritav ega tekita lisaküsimusi. Kristus on islami prohveteid ja tegelikult on nii judaismis, islamis kui ka kristluses palju ühist. Kõige rumalam olevat öelda, et oled ateist ega usu millessegi. Siinmail ei mõisteta sellist hoiakut – näid arrogantne. Paremal juhul tembeldatakse sind uskmatuks koeraks. Kehvemal juhul tekib tüütult palju lisaküsimusi, millele ka ise ei oska vastata. Konservatiivsemates piirkondades võib uskmatus tekitada komplikatsioone suhtluses kohalikega. Seega, ole kristlane, sa kuradi vahhabiit, nagu ütleb meie reisi uus vandeväljend!

      Mošeesse jõudes leidsin eest viis norskavat kaaslast. Õues, ratast lukku pannes, sai kontrollitud ka naabrivalve toimivus. Olime pisut mures, kuhu sõiduriistad panna, kuni me ise viibime pühakojas. Sinna sisse rattaid ei lubatud ja ega meie vähene, kuid siiski olemasolev taktitunne poleks seda lasknud teha nii ehk naa. Seega olid rattad ilusti mošee ees laternaposti küljes lukus. Hakates enda oma teiste külge kinnitama, tegin pisut kolinat, mille peale kargas välja mošeevalvur, muhe vunts, ja uuris, kes siin toimetab. Nähes, et tegemist on veel ühe kuu pealt kukkunud murjaniga, kes ka soovib minna magama, viipas ta sõbralikult käega ja näitas rahvusvaheliselt mõistetava žestiga, et I’ll be watching You and Your bikes! Krõbistasin ka natuke magamiskotiga ning keerasin unele, peaga Meka poole.

      Islamic Hotel

      Kui lennujaamas mošees magasime, peksti palve ajaks kõik üles. Et olla head külalised, küsisime seekord, kuidas peame käituma. Öeldi, et ärgu me lasku end palvetajatest segada, neil on oma jutt Jumalaga ajada, meil oma uni põõnata. Sellegipoolest oli läbi poolune pisut ebamugav tunne, kui uksest vooris sisse aina uusi palvetajaid, kes ilmselge imestusega silmitsesid nende pühakotta kolinud santlaagrit. Minu palve oma Jumalale oli seekord lühike: „Tee nii, et keegi palve ajal ei peeretaks!“

      Ainevahetusest – peldikud moslemi stiilis

      Hannes

      Inimese elus, nagu mulle üks Rootsi kooliõpetajast vanamutt kunagi purjus peaga seletas, on tegelikult väga vähe olulisi asju. Nendeks on hingamine, kusemine, sittumine, söömine, joomine, magamine ja keppimine. Et rattamatkal ühte sellest loetelust niikuinii ei saa, siis muutuvad teised asjad veelgi olulisemaks.

      Minu esimene kogemus moslemi peldikuga on ammune. Reisisime aastal 1991 või 1992 Taniili, Liivo ja Maiga (Liivo tollane tüdruksõber) Usbekistanis. Buhhaaras saime tuttavaks ühe uiguuriga, kes toimetas Hiinast dresse ja tosse Kesk-Aasiasse.

      Meie odavas võõrastemajas oli ilma vaheseinteta ühiskäimla. Juhtusin hommikul koos uiguuriga ühel ajal asjale minema. Mees sai hakkama vähem kui limonaadipudelitäie veega! Ei mingit paberit. Kuna meile Orissaare keskkoolis polnud keegi rääkinud, et pool maailma elanikkonda kasib oma tagumikku veega, mitte paberiga, siis tuli see mulle üllatusena. Ma ise kasutasin loomulikult paberit.

      Tegelikult hakkab tagumiku veega pesemine pihta juba Euroopast – Istanbulist, millest pool asub Aasias ja teine pool Euroopas. Türgist edasi ida poole ladistatakse veega kükkarpeldikutes Süürias, Liibanonis, Jordaanias, Egiptuses, Iraanis, Iraagis kuni Pakistani, India ja Indoneesiani välja. Ka Hiina Xinjiangi provintsis on vesipeldik tavaline.

      Vesikäimlat on ebamugav praktiseerida potiga kemmergus,