Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse. Hannes Hanso

vastutuuli polnud siiamaani esinenud. Sõit läks hoolimata kiiruse kukkumisest jõudsalt Esfahani poole. Täna õhtuks sooviks kohale jõuda, Pärsia Pärl ootas meid!

      Lõpuks tuligi silt: Esfahan 35 kilomeetrit. Sobis, jõudu oli parasjagu. Liiklus tundus kuidagi hõredavõitu, aga seda parem.

      Jõudsime kontrollpunkti, kus viit näitas, et pidime pöörama kiirteelt maha. Korraks peatunud, jagati meile rohelised lendlehed, millest me ei saanud ööd ega mütsi aru, kuid võtsime need kaasa. Võib-olla oli tegemist üliolulise revolutsioonilise sõnumiga või eriti soodsa pesupulbripakkumisega? Igal juhul võis trükist minna vaja, kas või põõsas käiguks.

      Mahapööre viis meid Teherani-Esfahani maanteele, mis oli avatud kõigele liikuvale. Värskelt valminud kiirtee, mida mööda olime tulnud, oli tasuline ja seda kasutati vähem.

      Saime kaasliiklejateks komplekti mootorratastest, bussidest, traktoritest ja muidugi mõnusalt tossavatest ning kaootiliselt liikuvatest veoautodest. Ohutusala teepervel asendus aukliku kruusajutiga ja meil tuli balansseerida veoautodest üle jääval paarikümne sentimeetri laiusel asfaldiribal. Samas, kui hoog oli piisav, siis polnudki seda nii vähe, vähemalt suutis ratta otse hoida.

      Võimas loož, kus istudes võis šahh Abbas Suur jälgida all väljakul etendatud tõsielutükki „Argipäev“. Ükski vaatus ei kordunud

      Liivo võttis ees võimsa hoo üles ja mul oli tegemist, et tal sabas püsida. Ise vaatas ta tihtilugu üle õla, kas ikka tuleme. Hüüdsin talle, et andku, kuis jaksab! Kõik soovisid kiiremini kohale jõuda. Mõne aja pärast tuli rõõmusõnum: Esfahani 35 kilomeetrit! Mida p…set, me nägime sama silti 15 kilomeetrit tagasi! TujuTujurikkuja, raisk! Kes neid maanteid mõõtmas käib?! Silma järgi panevad vä? Mis seal vaielda, nüüd oli vaja leida motivatsiooni- ja energiavaru, mis järgmisteks päevadeks tallele pandud. Nüri sõit, kuid õnneks laugel maal.

      Kui sõidad ratas rattas, et eesliikuja tekitatud tuulekotti ära kasutada, siis pead rippuma silmadega eessõitja tagumikus. Sestap Liivo rähmaski, et rongiga sõites näeb ka rohkem kui ratta seljast. Olin nõus, aga siis ei saa hingata sisse magushaput bensutossu ega kuulda kõrvulukustavaid signaale, mis enamasti on tervituseks ja mõnel juhul antud isegi asja eest. Siinmail lastakse signaali enda tulekust märku andmiseks ja mitte teistele nende vaimse tervise kohta arvamuse avaldamiseks. Siin käib signaaliga kaasas naeratus, Eestis aga keskmine sõrm.

      Pärsia Pärl ehk Esfahan võttis meid vastu loojuva päikese, koledate äärelinna kortermajade ja adrenaliinirohke linnaliiklusega. Õnneks ei pidanud me palju ekslema, sest kaart näitas, et sama tänav, mida mööda linna sisse sõitsime, viibki meid Lonely Planetist välja valitud hotellini.

      Paar korda saapaga mõnda taksot endast eemale tõugates jõudsimegi kohale. Kohe hotelli peal tegutses internetipunkt, mis oli alati suur boonus. Mulle meeldis pärast ühist õhtusööki eralduda grupist ja nokitseda oma maailmas. Kõigepealt aga muidugi õhtusöök.

      Esfahan oli kuulus ennekõike Šahh Abbas Suure väljaku poolest. See oli imposantne ristkülikukujuline ala, mida ümbritses valdavalt kaarvõlvide kaskaad. Iga külje keskel asus mõni märkimisväärne ehitis või värav. Kaunim neist oli valitseja residents põhjaküljes, mille suurelt, väljakule avanevalt rõdult oli kunagi hea vaade all käinud möllule – saabunud karavanidest lõbusate naisteni; segamini rahvad, keeled ja kultuurid. Kõike seda mõõdukalt distantsilt jälgida võis olla võimas luksus. Kui soovisid, siis sekkusid, kui ei soovinud, siis tõmbasid kardinad ette, ja need kardinad olid Suure Teatri lava eesriiete suurused.

      Väljaku lääneküljes paiknes mošee, mille kõik võlvialused olid tihedalt täis kauplejaid. Ehtne idamaine turg. Palju korduvat kaupa, mis ei kutsu ostma, aga kui olla siin pisut kauem omapäi, leiad head urkad üles.

      Erinevalt uhhuduurlikust käitumisest sammusime nooblisse restorani platsi ühes ääres. Enamik meist oli pisut kabedamad riided selga ajanud, kuid nägime siiski välja nagu ebaselge sõnumiga stiilipeo külalised. Meie näod olid varakevadisest päikesest kõrbenud, kuid õnnelikud. Ma eeldan, et kui oleksime olnud kohalikud, poleks meid sisse lastud. Nüüd aga olime kõik rootsi laua kallal trügimas ja külastajatest tühi restoran oli meie päralt.

      Sisustusega oli kõvasti vaeva nähtud. Kohalik ilumeel ja meile harjumuspärane minimalism jäid üksteisest kaugele. Kui peaksin lühiajalisest mälukaotusest siin restoranis ärkama, võiksin arvata, et olen sattunud Kesk-Venemaale, kus paari metallikoormaga rikkaks saanud bandiit on avanud isikliku eliitrestorani. Toit aga maitses hea.

      Tänaval ajasime vappekülma trotsides keresse paar jäätisekokteili ja suundusime hotelli.

      Oo, püha netipunkt! Seadsin end arvuti taha ja märkasin silmanurgast, et naabril on lahti Facebook, mida mul ei olnud õnnestunud Teheranis avada. Klõbistasin aadressi arvutisse, kuid ikkagi viskas ette islamirevolutsioonilised kirjad. Küsisin naabrilt, kas ta on kavalam või privilegeeritum kui tavakülastajad, mispeale ta raputas pead ja soovitas kohalike itimeeste käest abi paluda.

      Tuligi itimees, käivitas programmi nimega Puff the Magic Dragon ja häkkis mind paari minutiga keskvõimu blokeeringutest mööda. Vaata, mida tahad – kas või islami porri!

      Olime siiani sõites oma uute ratastega sina peale saanud ning neile nimedki andnud. Nüüd on hea seda olulist teavet jagada. Niisiis:

      • Wend – Mammut;

      • Mart – Mahindra reinkarnatsioon (Mahindra oli ka ta eelmise reisi ratta nimi ja mees oli tegelikult laisk ega viitsinud uut välja mõelda);

      • Taniil – Rima;

      • Hannes – Kurjuse Telg;

      • Liivo – Merike;

      • Kristjan – 1001 Silmarõõmu, kellest pärast Pärsiast lahkumist jääb järele vaid Silmarõõm.

      Sain Liivo käest muidugi võtta, et olin omavoliliselt tema ratta ristinud. Aga sellest nimest oli meil suusoojaks juttu. Nii armas ju! Väljendagu end teinekord konkreetsemalt!

      Majutusime nii, et Wend sattus eraldi tuppa koos võõraste seljakotireisijatega. Me ülejäänud viis saime oma toa. Wennale kui usinale suhtlejale sobis võõrastega semmimine. Kui ma pea korraks nende ukse vahelt sisse pistsin, seletas ta juba, oksad laiali ja tuluke silmis, kuidas ta Kukekesel käed seljataha oli väänanud ning sm Kalašnikov kabuhirmus üle väljade lidunud. Toakaaslaste silmist paistis hirmu ja aukartust.

      Wend

      Paberil kiri koju

      Iraan ei võlunud mind kolm aastat tagasi ja praegugi ei tunne, et tahaksin siia tagasi tulla. Asi pole mitte ainult õlles või selle puudumises. Ma ei ole leidnud midagi, mis seda kompenseeriks.

      Surutus ja umbusk käivad siin riigis käsikäes lahkete nägude ning naeratusega. Ajatolla Khomeini isikukultus on võrreldav Lenini, Stalini, Hitleri ja seltsimees Mao kummardamisega. Väljakud ning tänavad on Khomeini-nimelised ja kuhu ka ei vaataks, näed juhi üleelusuuruses pilte. Tänavatel ripuvad plekist plakatid, mis räägivad tõelisest islamist ja tõelistest uskmatutest. Kuidas saab joonduda mehe järele, kelle suust pärineb mõte: „Islamis pole kohta huumorile!“? Ma ei ole kriitiline mitte maa ega inimeste, vaid riigi ja riigikorra suhtes.

      Meist. Vaikselt loksub rütm paika. Väntamine, söömine, magamine. Aeg-ajalt mõni klots. Hannes käitub vahetevahel nagu kommunist – kõik vara on ühine. Liivo on täiuslikkuse ihaluses humoorikas, küll ei sobi talle vaade või voodi asend toas. Veel on tema kaubamärgiks saanud kohmitsemine. Mart on reisi käigus muutunud stoiliseks ja rõõsaks – kuulab sõidu ajal iPodist muusikat ning vehib Rammsteini saatel, käed taeva poole. Kristjan on kui loomevalus luuletaja, sest tema õlul on raamatu kirjutamine. Istub igal vabal hetkel, nina arvutis, ja laseb sulel lipata. Taniil on nagu Taniil ikka. Muutumatu. Mina olen millegi otsinguil. Ainult et ma ei tea, mille. Aga tunnen… ei, kurat, nüüd läheb jaburaks. Uni vist mässab mu ajuga.

      Kultuurilinn Esfahan

      Esfahan,