Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse. Hannes Hanso

so , Mart Kuusk , Priit Kuusk, Liivo Niglas , Kristjan Prii , Tanel Rütman

      Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse

      September 2010

      Heidit, ae! Kas me nüüd võime reisikaardi sahtlipõhjast välja võtta?

      Teel olles jälle teele…

      Mart

      Kõiges on süüdi Jumal. Näiteks Allah. Või Jahve. Igatahes selle ainsa Jumala ja mitte idee variautori Hannese tahtel istusime 2002. aastal ratastele, et sõita Ulaanbaatarist Katmandusse. Iseenesest lihtne lugu − kolmekümne eluaasta ringis viis lapsemeelset kutti asusid seiklema, et häälestada end vääramatuks vananemiseks ja korralikuks eluks tublide inimestena. Soovisime siiralt parimat, aga läks nagu alati − kõik, mis edasi juhtuma hakkas, väljus mõneti meie kontrolli alt.

      Ühekordsest ettevõtmisest kasvas välja uudne elukas, poistebänd „ehh, uhhuduur!“, mis paistab silma täieliku ebamusikaalsuse ning vastutustundetu unistusega sõita aastaks 2050 ratastega ümber maailma. Selge, et kambast kõigil see ei õnnestu, pidades silmas eesti meeste keskmist valmisolekut siirduda 67-aastaselt parematele jahimaadele. Aga pagana lahe oleks, kui mõned umbes kaheksakümneaastased ätid end siiski Punasesse Kangelasse (ehk tõlkes Ulaanbaatarisse) tagasi välja veaksid.

      Uhhuduuri needuse kütkes on nüüdseks kuueliikmeline kamp olnud teel kokku kümme kuud, vändates maha üle kümne tuhande kilomeetri läbi kolmeteistkümne riigi. Vahepeal on reprodutseeritud oma geneetilist koodi üheksa korda ning jõutud arusaamisele, et neli aastat on optimaalne vahemik tubli olemiseks, misjärel tuleb jälle teele asuda. Alustades sealt, kus eelmine kord lõpetati. Kolmanda osa puhul siis tagasi Teherani, et liikuda edasi Addis Abebasse.

      Mingil veidral põhjusel on meie rattaseltskonna asjaajamine kaootiline lähtudes eeldusest, et küll kõik asjad sujuvad iseenesest. Oluline on paika panna stardipäev, milleks plaanisime mõnd suvalist päeva detsembri lõpus, ning viisandus, varustus ja muu vajalik organiseerib end ise. Aasta otsa tegelesime kokkulepete sõlmimisega abi- ja elukaasadega, tööandjate ning toetajatega, vaevamata eriti pead reisi tegeliku ettevalmistuse detailidega. Kuni jõudis kätte november ning endiselt puudus igasugune konkreetne arusaam, kes korraldab viisad, piletid ja varustuse.

      Siis saabus grupijuhilt e-kiri juhtnööridega Iraani viisa taotlemiseks. Nagu hiljem selgus, mõtles Hannes hotelli- ja tänavanimed ise välja ning keegi meist ei pannud seda tähele (samuti mitte saatkond). Kiri oli järgmine:

      Nii ladys,

      Teheran: Firouzeh Hotel, Dowlat Abad Alley

      Qom: Aria Hotel, Astane Square

      Esfahan: Amir Kabir Hotel, Chahar Bagh Abbasi Street

      Persepolis: Sita Aukh Guest House, Tume Junn Mohammad Street Shiraz: Anvari Hotel, Anvari Street

      Bandar Abbas: Bolivar Inn, Abuzar Street

      Palun konsulteerida reisibürooga, et teada saada, mis saatkonna jaoks miinimum vajalik infokogus on. Seda nimekirja võib siis vastavalt vajadusele kärpida. Usun, et mida vähen seal kirjas on, seda parem. Taotleda tuleb 30 päeva single entry viisat. Ehkki kui on võimalik, siis double entry ei teeks paha − igaks juhuks. Samuti tuleks reisibüroolt uurida, kuidas on sisenemine Ühendemiraatidesse. Pole võimatu, et me peame mingi bronni teha laskma ja siis seda mitte kasutama.

      Iraani marsruut vastab reaalsele teekonnale. Olen küll kuulnud, et kui viisa juba käes, siis mine, kuhu tahad.

xxx

      The information contained in this e-mail message including any attachments represents solely the views of its author and cannot in any circumstances be regarded as the official position of the European Union (EU) or as a formal commitment from the Delegation of the European Union in China & Mongolia.

      Hannese see kiri, kus pakutavad ööbimiskohad olid näiteks Sitaaugu hotell Tumeda Junni Mohammadi tänaval, vormus korrektseks pöördumiseks Iraani islamivabariigi saatkonna poole:

      Islam Republic of Iran Embassy in Helsinki 11.11.2010

      Travel purpose of visiting Islam Republic of Iran by Estonian citizens:

      Mr. Mart Kuusk

      Mr. Kristjan Prii

      Mr. Hannes Hanso

      Mr. Liivo Niglas

      Mr. Priit Kuusk

      Mr. Tanel Rütman

      The purpose of visit is to realize 30 day vacation having tourist sightseeing in following places in Islam Republic of Iran:

      Teheran: staying in Firouzeh Hotel, Dowlat Abad Alley Qom: staying in Aria Hotel, Astane Square Esfahan: staying in Amir Kabir Hotel, Chahar Bagh Abbasi Street Persepolis: staying in Sita Aukh Guest House, Tume Junn Mohammad Street Shiraz: staying in Anvari Hotel, Anvari Street Bandar Abbas: staying in Bolivar Inn, Abuzar Street

      As beeing very shortly (7 days) in Iran in 2007 with having chance to visit only Mashhad and Teheran, then the aim of visit is to take longer stay visiting cultural sights of Iran.

      To visit museums and other cultural sights.

      …ning ime küll − saimegi Iraani viisad hoolimata olematutest hotellidest, kus lubasime peatuda, ning muuseumidest, mida me ei plaaninud külastada. Veel suurem oli me üllatus, avastades end 29. detsembril Lennart Meri nimelises lennujaamas pardakaartidega marsruudile Tallinn-Kopenhaagen-Teheran. Asjad ikka sujuvad iseenesest. Järgnev on päriselt sündinud väljamõeldis, mis kindlasti ei sobi koduste vahenditega järele tegemiseks. Ühelgi tegelasel ei ole kokkupuudet tegelikkusega ning maailm on väga hirmus koht.

      Hannes läks teipimisega pisut hoogu

      Minek

      Tallinn-Teheran, kolmapäev, 29. detsember

      Kristjan

      Öösel oli lund juurde tulnud. Toomas Luhats oli mõned päevad varem meilt Eesti Televisiooni eetris küsinud, mis on meie kõige suurem hirm. Mina kartsin kõige rohkem, et me ei saa 29. detsembril Tallinnast minema. Detsember oli olnud erakordselt lumerohke. Kui ma olen midagi nii pikalt oodanud, siis ei tahaks, et lend jääks ära lumetormi tõttu või ma murraksin teel lennujaama jala.

      Kui me Hannesega lennujaama jõudsime, käis vilgas sebimine. Rattad oli Hawaii Express kastidesse pakkinud, kuid pidime need lahti tegema, et sokutada kõikvõimalikku kraami rataste vahele. Pakkimine oli tõhus ning Hannes, Mart, Wend ja Taniil läksid lennuki peale, kaks kätt taskus. Julge samm, kuna nad ei saanud olla kuigi veendunud, et kõik lennuki kõhtu läinu kohtub meiega ka Teheranis.

      Taniil oli kaitseväelise korralikkusega kohale mobiliseerinud kogu koduse Metsala pataljoni. Liivot saatis lennuväljal poeg Ruudi koos vanaisaga, Hannest lapsed ning mind Monika, tütar Maarja ja tema sõber Jürgen. Wend ning Wenna vend olid oma lahkumismusid kodus kätte saanud ja nägid rõõsad välja. Wend jagas laiali kuueaastase poja Mattise joonistatud kaitserobotid. Iga mees sai oma.

      Meid ootas mitme ümberistumisega lend marsruudil Tallinn-Kopenhaagen-Ankara-Teheran. Esialgu teadsime, et peame Kopenhaagenis pagasi uuesti välja võtma. Nüüd kuulsime oma rõõmuks, et kogu kola saadetakse otse sihtpunkti. See andis meile vabaduse võtta kohe pärast turvakontrolli esimene karastusjook.

      Hannesel oli kolmapäev, mis tähendas, et tema vaatas mõru näoga pealt meie vahuste vuntsidega rõõmupidu. Ta oli enesedistsipliini korras seadnud reegli, et mõned päevad nädalas peab maks puhkama. Alguses kulus karskusele vaid kolmapäev, nüüd oli veel lisandunud teisipäev ja peale selle esmaspäev või neljapäev. Kahte viimast võis omavahel vahetada sõltuvalt olukorrast ja nädalavahetuse raskusest. Aga kolm päeva nädalas olid kindlasti karsked. Etteruttavalt olgu öeldud, et Hannese tore tava tekitas reisiseltskonnas vastandlikke arusaamu hetkeolukorra väärtustest ja vajadusest seda nautida või tungivast tarvidusest edasi liikuda.

      Hoidke