Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse. Hannes Hanso

johmas peaga kella viieseid ärkamisi sel reisil oodata pole. Need võivad tulla reisi lõpu poole, kui selleks vajalikud tingimused on täidetud. Etioopias näiteks, kus on kristlased ja parasjagu palav. Kristlastel on pisut teine arusaam karastusjookide olulisusest inimese igapäevaelus ja palavuse vastu aitab liikumine varastel hommikutundidel – nii tekib varase ärkamise ja hapra enesetunde kokteil.

      Täna oli aga muretu, polnud kohustuslikku klotsiprogrammi ega olnud tegelikult keegi mõelnud, mis me Pärsia Pärliga peale hakkame. Liivo unistas õdusatest teemajadest, kus tundide kaupa hea raamatuga kurameerida, Mart soovis omapäi hulkuda ja Hannes päevikut kirjutada. Ametiühingurakuke (Wend, Taniil ja mina) seisis hea selle eest, et liiga palju energiat ei kulutataks, tehtagu mida tahes.

      Hommikule lisas pisut värvi ka vahejuhtum samas hotellis peatunud jaapanlasega, kelle dušikomplekt oli ühisest pesuruumist minema kõndinud. Koos hotelliteenistujaga tube läbi kammides jõuti ka meieni. Tegime nii ausad näod pähe kui saime ja ütlesime, et pole võtnud, raiu või tükkideks! Iga tükk karjub veel järele, et pole võtnud! Kamikaze seda ei uskunud, sest tema vaimusilmis istus üks meist, švamm kõrvas, ja teisel rätik peas, ning kõigil tuli suust suuri seebimulle. Aga ausõna, ei võtnud!

      Ühe näpunäite siinmail reisijatele peab andma: kui soovite leida head hommikusöögi kohta, siis peate seda otsima enne kella kümmet. Vastasel juhul on restoranid-kohvikud kinni. Meil ei jäänudki muud üle kui osta poest juustu, mett ja viigimarju ning seista kohalikega truisti leivasabas.

      Pagari juures kerkis tainas vaikselt üle poti ääre, poti alt aga kukkusid välja õige suurusega plönnid. Kui plönn tunnistati sobilikuks, käis see rullide vahelt läbi ja lame leib liikus pöördahju suurele plaadile. Selle aja peale oli leib küpsenud, kui plönn läks ühelt poolt sisse ja tuli teiselt poolt välja.

      Leivategu

      Särgiärikas, taamal Eesti jalgpallikoondise iraanlasest fänn

      Esinduslikem hommikusöögisaal sellel reisil, Šahh Abbas Suure väljak

      Naised sabas krabasid kuumi leibu ja viskasid need kõrval asunud traatvõrgule jahtuma, et poekotid üles ei sulaks. Kes võttis kümme, kes rohkem. Meie soovisime kuus.

      Hommikusöögilaua katsime Šahhi väljakul kiviplaadile ja kohalike tüdrukute kihistamise saatel lasime kraamil hea maitsta. Tore oleks olnud seda teha nagu vanasti, mil šahh ise rõdult seiramas. Oleksime palunud audientsile ja rääkinud talle kaugest maast, mis on maailma kõige ilusam. Wend oleks muidugi olnud eestkõneleja. Kui keegi rääkis natuke rohkem inglise keelt kui hello mister, vat joor kantri, siis Wend selgitas alati lahkelt, et see on Estonia, the most beautiful country in the world!. Kuulajale jäigi alatiseks meelde, et Strolboonia on tõesti ilus koht ja seal elavad särasilmsed hiiglased.

      Šahhi polnud näha. See-eest oli kiirelt kohal särgikaupmees, kes kutsus meid jõuliselt oma poodi. Särgid tundusid huvitavad. Seda enam, et puhas pesu hakkas kiirvudinal otsa saama. Sellegipoolest ei tohi end odavalt kätte anda.

      Esimese ropsuga pakuti tükihinnaks vist sada tuhat (umbes kümme dollarit). Sõime rahulikult edasi ega pööranud onule rohkem tähelepanu. Väike mäng närvidel töötas alati. Tuligi mees mõne aja pärast tagasi ja pakkus juba vähem. Kui palju, ei mäleta, aga Hannes leppis temaga lõpuks 40 000 riaali ehk 2,5 euro peale kokku. Mees ajas ka mingit koguse juttu, aga me ei kinnitanud tema mõtet. Keelebarjäär oli küll pisut kitsam kui Emajõgi, sest nagu ise teame, paneb ärivajadus Tallinna vanalinnas ka umbkeelse vene mutikese soravat soome keelt rääkima. Sama siin, kuid ladusast vestlusest oli asi kaugel. Hommikusöögi lõpetanud, liikusime vaatama mehe särgipoodi.

      Tuli välja, et see koosnes paarist pappkastist teiste turumüüjate lettide all. Kastidest tulid välja mitmesuguse värvitooni ja disainiga T-särgid, mõned tikitud, teised trükitud. Üks asi oli meeldimine, teine küsimus oli, kas leidub õiget numbrit. Õnneks käis siin vist teisigi hiiglasi, sest lõpuks olime Wenna ja Hannesega valinud välja sobivad. Ühtäkki tõusis hind 50 000 riaali peale tükk, põhjenduseks kallim disain ja oodatust väiksem kogus. Tänan, onu, äri jääb ära! Kõige paremini töötav kauplemisnõks on ärajalutamise trikk ja see mõikas ka sel korral. Nüüd olid meil särgid 40 000 riaali tükk.

      Mart soovis endiselt omapäi kõndida, kuid me olime nagu kährikud tal sabas. Lõpuks leppis ta saatusega ja liikus meiega kaasa teemaja otsinguile. Kellelgi pidi ju täna vedama. Las selleks olla siis Liivo.

      Miljonist jagus tavaliselt kamba peale neljaks söögikorraks

      Kohtasime üht ratturit, kes löödud olemisega istus nimetule märtrile pühendatud väljaku ääres. Tegemist oli sakslasega, ilmselt siis Dietrichiga, kes oli mingil salajasel moel jäänud passist ilma ja nüüd mõtles, mida eluga edasi teha.

      Ta rääkis segase legendi passi andmisest kellelegi lennujaamas, mis tundus raskesti mõistetav. Kui me teda uuesti hotellis nägime, siis tuli välja, et ta oli andnud passi teiste sakslaste, ilmselt siis Gudruni ja Fritzu kätte, et need selle kodumaale toimetaksid. Dietrich pidi seal asuvate saatkondade kaudu saama endale kas India või Pakistani viisa. Millegipärast oli protsess takerdunud ja nii oligi mees siin ilma dokumentideta.

      Wenna teleseriaali rõõmuks arendasin ma paranoia teooriat: Dietrich on salapolitsei ettesöödetud agent, kes ratturite solidaarsuse abil hajutas meie valvsust ja pani meid paljastama tegelikke, Iraani julgeolekut õõnestavaid plaane. Aga meie ei läinud agendi liimile. Ega me eile sündinud ole!

      Väheseid lahtiolevaid teemaju asus jõeäärse hotelli ülakorrusel. Vaimusilmas ette kujutatud mõnusast vanast kõrvaltänavast oli asi kaugel – 1980ndate lõpu sisekujundus, peeglid, vakstu ning röövlipealiku kehtestatud hinnakiri. Pressisime endale paar kannu teed sisse ja liikusime edasi. Kusagil peab ju ka mõnus olema. Hannes leidis siiski, et ka siin on mõnus, ja jäi meist maha kirjutama päevikut. Õnneks oli röövlipealik unustanud toolikulutushinna kehtestada ja seega sobis koht mõtluseks hästi, kuna seal polnud palju külastajaid.

      Sillaalune pärl. Teadmine, et kaamerad sind filmivad, ei seganud

      Värskelt tüssata saanud Mart. Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt!

      Mart ning ülejäänud kährikud siirdusid jõe äärde. Vana silla all kaarte vahel märkasime laudu ja nende taga mõnusalt teed joovaid inimesi. Milline oaas! Tee hind oli normaalne ja supp hea, jõekene vulises, päike paistis, mida sa hing veel osanuks soovida!

      Mart sai lausa kurjaks ja sarjas kohalikku võimu, mis on sellised asutused kui patupesad ära keelanud, et noored ei satuks üksteisele liiga lähedale. Imestasimegi, kuis see koht kõigile nähtavalt sai eksisteerida. Ju oli omanikuks keegi „omadest“.

      Üle silla jalutades sattusime ajas justkui paarkümmend aastat tagasi, kui Balti jaamas käis kõva sõrmkübaramäng. Siin kasutati küll kolme mängukaarti, kuid skeem oli sama. Lasti justkui võõral, kes oli tegelikult kamba liige, paar korda võita, ja siis tõmmati mängu keegi kõrvalseisja, kes igal juhul kaotas. Mart, kes oli kindel tüssata saamises, ei suutnud kiusatusele vastu panna. 100 000 riaali ehk kuus eurot, mis ta kaotas, oli tõenäoliselt adrenaliinilaksu väärt. Üks vanamees küll koputas omale oimukohta ja näitas Mardi poole, kuid ta ju ei teadnud, et alati pole võit peamine.

      Sõrmkübaramäng tõmbab ligi rahvahulki

      Kapsailu pargikujunduses

      Silla teises otsas lasime Mardil lõpuks oma teed minna. Jõe kallas tundus olevat populaarne ajaveetmise koht ja silma jäid mõnedki kallistavad paarikesed. Ehk liigagi julgelt kallistavad, arvestades