Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse. Hannes Hanso

uudistades selgus, et meil kõigil on erinev arusaam sellest, mida Esfahanis peale hakata.

      Esialgne klotsivaatamise tuhin asendus T-särke ja postkaarte pakkuvate müügimeeste õhutusel ostupalavikuga. Sai selgeks, et täies koosseisus me linnas kaua ringi liikuda ei suuda. Vältimaks seda, et lahkume Iraani kaunimast linnast ilma videomaterjalita, otsustasime teha kiire filmimistuuri kuulsate Esfahani sildade juures. Seejärel asusime igaüks omal käel linna nautima.

      Mind tõmbas tagasi Šahhi väljaku ja sellega külgneva basaari juurde. Lootsin just seal saada Esfahani linna ning selle ajalooga emotsionaalse sideme. Selleks aga tuli leida õige liikumis-, vaatlemis- ja lugemisrütm, mis saabus küll alles viimasel Esfahanis viibimise päeval.

      Oli moslemite puhkepäev reede ja linn peaaegu välja surnud. Jalutasin piki tühja basaari Imaami väljaku poole, saatjaks omaenda sammude kaja. Kahe kilomeetri pikkune võlvitud kaubatänav ühendab Esfahani vanalinna, kus asuvad kümnendast sajandist pärit Reede mošee ja vana peaväljak, Safaviidide-aegse „uue linnaga“.

      Imelik oli kõndida luitunud seintega inimtühjal basaaril, mida äripäeviti täidavad inimesed, värvid, hääled ja lõhnad.

      Jõudsin keiserliku basaari väravahooneni Šahhi väljaku põhjaküljel. Jäin uudistama mosaiikide ja seinamaalingutega kaunistatud kõrget ehitist. Mu kõrvale ilmus tagasihoidliku olemisega keskealine mees. Ta ütles, et töötab basaaril vaibakaupmehena, kuid puhkepäeval on pood kinni ja ta tuli siia üksnes seepärast, et ei osanud kodus midagi peale hakata. Pärisin talt natuke siinsete hoonete kohta. Ta näis olevat Esfahani ajalooga hästi kursis. Tema jutust ja olekust õhkus igatsust aja järele, mil väljak ei kandnud veel Imaami nime. Oleksin tahtnud temaga pikemalt vestelda, kuid pidin kiirustama, et enne sulgemist kuninglikku paleed külastada.

      Võimas islamiarhitektuuri näide, mošee värav Šahh Abbas Suure väljaku ääres

      Šahhi väljaku lääneküljel asuvat Ali Qapu paleed nimetatakse Iraani esimeseks kõrghooneks – 17. sajandi alguses valminud kuuekordne palee on 48 meetrit kõrge. Ali Qapu tähendab türgi keeles Kõrget Väravat ja sellenimeline palee oli Istanbulis juba olemas. Esfahani ehitatud palee oli oma Türgi nimekaimust märksa suurem ja rikkalikumalt kaunistatud. Šahh Abbas olevat tahtnud selle sammuga näidata koha kätte Otomani valitsejatele, kes olid tol ajal Safaviidide kõige suuremad vaenlased.

      Kui ma jõudsin paleesse, oli piletikassa juba suletud. Taipasin palee raudvõre taga vahti pidanud sõdurilt küsida, kas oleks võimalik sisse pääseda. Sõdur teatas, et muuseum on küll kinni, kuid ühe dollari eest võib ta mind väravast sisse lasta.

      Väärt käsitöö

      Palee esimene korrus kõrgete ühtlaselt kollaseks värvitud seintega ei jätnud erilist muljet. Suur osa šahhi palee seinu katnud uhkest viimistlusest hävitati islamirevolutsioonile järgnenud päevadel.

      Ronisin mööda värviliste kahhelkividega kaunistatud keerdtreppi kolmandale korrusele ja astusin avarale verandale. Siit avanes vaade tervele Šahhi väljakule.

      Et muuseumi sulgemist polnud karta, siis võtsin kotist eelmisel päeval ostetud Esfahani reisijuhi. See Iraanis välja antud 250 lehekülje paksune ning ohtrate illustratsioonide ja skeemidega varustatud raamat oli kummutanud minu eelarvamuse seda tüüpi infoallikate suhtes.

      Nõjatusin ühele kaheksateistkümnest sihvakast puusambast, mis hoidsid üleval veranda katust, ja asusin lugema. Selgus, et Šahhi väljak sai oma praeguse väljanägemise Iraani viimase šahhi dünastia ajal. Enne Pahlavi soost valitsejate (1925−1979) tellitud muruplatside ja basseini rajamist olevat väljak olnud palju lihtsam.

      Safaviidide ajastul liikus siin alati palju inimesi. Päevasel ajal hõivasid väljaku rändkaupmehed, kes pakkusid kaupa maha laotatud tekkidelt, kord nädalas kogunesid siia oma tooteid müüma ümbruskonna talupojad, peale selle leidus siin alati jutuvestjaid, akrobaate ja žonglööre. Basaari sissekäigu juures paiknesid kohvimajad, milles mullad pidasid kohvijoojatele ja suitsetajatele loenguid ajaloost, luulest ning seadusest.

      Silla sisse minek

      Õhtuti väljak tühjendati, et korraldada siin polovõistlusi ja suurejoonelisi näitemänge. Väljaku keskel kõrgus mast, mida kasutati vibulaskmistreeningutel märklauana, hiljem asendati see tulbaga, mille juures toimetati avalikke hukkamisi. Väljakul paiknesid ka prostituutide telgid.

      Vahepeal oli läinud päris hämaraks. Väljakut palistavad hooned ning linnasiluetis esile tungivad minaretid olid oskuslikult välja valgustatud.

      Nõjatusin veranda piirdele ja silmitsesin jalge ees laiuvat väljakut. Oli näha vaid üksikuid inimesi. Kujutlusvõime sai loetust inspiratsiooni ning manas väljakule Safaviidide-aegse melu. Siis kostis samast kõrvalt šahhi mošee minarettidest kutse õhtusele palvusele. Šiiitlikele lauludele omane nukravõitu toon resoneeris melanhooliaga minus ja korraga mõistsin, et olen sarnast meeleolu varem juba kogenud. Kohtades, kus on avarust, kõdulõhna ning nostalgiat möödunud aegade järele. Istanbulis, Veneetsias, Peterburis, Delhis.

      Pärsia Pärl

      Esfahan, reede, 7. jaanuar

      Kristjan

      Eelmise hommiku söögiprobleemi ennetamiseks lahkusid Liivo ja Taniil ning Wend ja tema brasiillasest toanaaber kokkulepitud söögikohta juba varavalges. Lubatud oli midagi kohalikku ja turgutavat. Selleks oli halim – Taniili kirjelduse põhjal midagi kaerakile sarnast, Wenna sõnutsi täielik pask! See olla üks kulinaarsetest kogemustest, mida ta oleks soovinud oma elus vahele jätta.

      Leerid jagunesidki kaheks: Taniil ja Liivo, kes sõid kausid tühjaks, ning Wend toakaaslasega, kes suutsid sisse pressida vaid paar lusikatäit. Hannes pahurdas, et teda üles ei aetud ja hiiliti hommikuhämaruses luurajate kombel välja. Mul oli ükskõik, olin kunagi kogemata tapeediliimi söönud, võisin ette kujutada, mis oli halim. Wenna kirjelduse põhjal tundus täitsa sarnane.

      Hommikul saime kogeda Iraani e-teenuste taset: meile organiseeriti neti teel väiksemagi vaevata õhtuks bussipiletid. Kahjuks oli Lux Bus välja müüdud, seega pidime leppima tavaklassiga. Hind 80 000 riaali näost. Karta võis, et rataste eest peame bussijuhile teist sama palju peale maksma. Lisatasu eest keegi kviitungit loomulikult ei anna ja tuludeklaratsioonis bussijuht seda ei kajasta. Eelarvesse tuli aga sellised summad sisse arvestada.

      Ärasõit oli nüüd kindel ja Pärsia Pärliga hüvasti jätmiseks jäi aega kella poole üheteistkümneni õhtul. Ööbussi eelis oli, et hoiame kokku hotelliraha, kuid arvestada tuli ebamugava vähkremisega kitsal istmel.

      Kuna Hannes ei olnud meiega eelmisel päeval käinud sillaaluses teemajas ja ülejäänutel oli kange kihk sinna tagasi minna, siis seadsimegi sammud taas tuttavale teele. Mart irdus mõne aja pärast, et teha kohalikele salapolitseinikele meie grupi jälgimine keerulisemaks. Las sebivad!

      Teemajas viibis rahvast murdu, sest oli reede – islamiusulistele sama mis meile pühapäev. Päike paistis ja oli mõnus varakevadine tunne. Pikalt me seda nautida ei saanud, sest õige pea prantsatas meie kõrvale jutukas Mohammad, ajakirjanik värskelt keelustatud ajalehest. Seega töötu. Juttu jätkus härral eri teemadel ja suitsu kiskus ta ka mehe moodi. Saime teada, et meie tore kohvik oli avatud vaid tänu sellele, et omanikul olid üleval salakaamerad, mis filmisid külastajaid. Seega olime pildil. Kammisime tukad seitlisse ja manasime pähe süütud näod. Ikkagi televisioon ju!

      Veel teatas Mohammad, et ega seda riigikorda ole siin kauaks. Iraani rahvastiku keskmine vanus on kolmekümne ringis ja noored usurežiimist suurt ei hooli. Meie tema entusiastlikku juttu takka kiitma ei kippunud ja hoidsime neutraalset tooni.

      Pereteemadel rääkides suutis ta panna paraja pirni, mille peale oleks olnud põhjust ta sealsamas koos tooliga vette lükata, aga eks sellest räägib asjasse puutuv isik ise, kui soovib. Taktitunnet tüübile ei olnud liiga palju jagunud.

      Lõpetuseks