Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish

ei tulnud antud teismelisele pähegi sedavõrd jõuliselt reageerida või drastiliselt kättemaksule mõelda. Arvatavasti vajas ta, et ema oleks veidi temaga kaasa torisenud või pead vangutades mõista andnud, kuidas mõistab ärritust, mida sõbra käitumine oli tekitanud. Ta ei vajanud enam lisakoormat niigi ebameeldivate tunnetega hakkama saamiseks.

      V Lastele ei meeldi, kui vanemad kordavad laste endi poolt endale pandud halvustavaid nimesid.

      Kui laps kurdab teile, et ta on rumal, inetu või paks, siis ei aita teda: „Oi, sa arvad, et oled rumal,” või „Sul on tunne, et oled inetu.” Pole vaja selles vallas lapsega koostööd teha. Saame tema tunnet aktsepteerida ka ilma halvustavat sõna kordamata.

      Näide:

      Laps: Õpetaja ütles, et meil ei tohiks õhtul rohkem kui veerand tundi matemaatika kodutöö tegemisele kuluda. Mul kulus terve tund. Järelikult olen ma loll.

      Vanem: Võib olla üsna heidutav, kui töö võtab arvatust rohkem aega.

      Näide:

      Laps: Kui ma naeratan, siis näen ma jube välja. Ainult hambaklambrid kargavad silma. Ma olen nii kole.

      Vanem: Sulle tõesti ei meeldi oma välimus nende asjandustega. Ega see vist ei lohuta, et minu silmale pakud sa väga kena vaatepilti – kas koos klambritega või ilma.

* * *

      Loodame, et „hoiatused” ei ole teid ära ehmatanud. Küllap olete nüüdseks juba mõistnud, et tunnetega tegelemine pole mitte teadus, vaid kunst. Sellegipoolest usume (toetudes aastatepikkusele kogemusele), et peale mõningaseid katsetusi ja vigu saavad lapsevanemad osavateks kunstnikeks. Mõne aja pärast avastate, milline lähenemine just teie lapsele sobib. Praktika käigus näete, mis ärritab ja mis lohutab, mis tõukab last eemale ja mis loob teie vahel intiimse õhkkonna, mis haavab ja mis parandab. Pole ühtegi aseainet teie enda intuitsioonile.

Vanemate lood

      Õpetame igale grupile ühtesid ja samu põhimõtteid. Kuid me ei väsi imestamast, kuivõrd originaalsed võivad lapsevanemad olla nende printsiipide rakendamisel. Järgnevad näited on kirja pandud peaaegu muutmatul kujul. Enamikel juhtudel on muudetud laste nimesid. Te märkate, et mitte iga vastus vanema suust ei kõla musternäidisena. Aga see ei loe. Loeb nende soov kuulata ning aktsepteeriv hoiak.

      Esimesed kaks lugu jutustanud vanematel oli raske uskuda, et peale seda, kui nad olid hoidnud ennast tagasi nõuannete jagamisest, hakkasid nende lapsed tõesti tegutsema iseseisva probleemilahenduse suunas. Üks emadest juhatas oma jutu sisse sõnadega: „Kuulake, kui vähe mul öelda oli!”

      8-aastane Nick tuleb koolist ja ütleb:

      Ma tahaksin Jeffreyt lüüa.

      Mina: Sa oled tõesti Jeffery peale vihane!

      Nicky: Jah. Kui me mängime jalkat ja mina saan palli, siis ta ütleb: „Anna pall mulle, Nicky, ma olen sinust parem.” Kas see ei ajaks igaüht närvi?

      Mina: Tõesti.

      Nicky: Jeffrey pole muidu üldse selline. Esimeses klassis oli ta tore. Aga ma arvan, et sellest ajast, kui Chris meie klassi tuli, võttis Jeffrey temalt uhkustamise kombe üle.

      Mina: Ah nii.

      Nicky: Helistame Jeffreyle ja kutsume ta parki kaasa.

* * *

      Minu poeg Douglas käib esimeses klassis. Ta ei ole agressiivne ega satu kaklustesse. Seetõttu kaldun ma olema ülehoolitsev, sest ta näib mulle kaitsetu. Esmaspäeval tuli ta koolist ja rääkis, et üks tema klassi poiss, kes on palju suurem, saatis ühe oma käskjala ütlema, et homme saab Douglas peksa. Mu esimene reaktsioon oli puhas hüsteeria: laps tuleb koolist koju jätta, üleöö peab ta selgeks saama enesekaitse – ühesõnaga, tuleb teha kõik, säästmaks teda valust ja hirmust.

      Selle asemel, et oma hirmu talle näidata, otsustasin teda tähelepanelikult kuulata ning vastasin ainult: „Mm.” Seejärel alustas Douglas katkematut monoloogi. Ta rääkis: „Nii, ma olen mõelnud välja, kuidas ennast kaitsta. Kõigepealt proovin ma temaga rääkida, et ta kakluse ära jätaks. Ma selgitan talle, et kakelda pole ilus. Kui see ei aita, siis panen ma prillid ette, aga (ta peatus ja mõtles veidi) kui ta on nii suur riiukukk, et see teda ei peata – aga suur riiukukk peab ta olema, sest ma pole temaga sõnagi vahetanud ja nüüd tahab ta mulle kallale tulla – siis ma palun Kennyl talle kallale minna. Kenny on nii suur, et ajaks talle hirmu nahka juba paljalt peale vaadates.

      Olin šokeeritud ja suutsin öelda ainult: „Oi.” Ja Douglas ütles: „Olgu, küll kõik saab korda… Mul on mitu plaani varuks,” ning ta läks kergendunult toast välja. Olin oma pojast vaimustuses. Mul polnud aimugi, et ta võiks oma probleemide lahendamisel nii vapper või loominguline olla. See kõik sündis nii, et ma kuulasin ega seganud vahele. Sellegipoolest ei jätnud ma asja sinnapaika. Ma ei öelnud Douglasele midagi, kuid helistasin õhtupoolikul tema klassijuhatajale ja informeerisin teda, mis teoksil. Ta oli mulle tänulik informatsiooni eest, sest tänapäeva maailmas ei saa ühestki ohust mööda vaadata.

      Järgmisel päeval nõudis minult suurt jõupingutust mitte pärima hakata, kuidas koolis läks. Douglas ütles: „Emme, tead, see riiukukk ei tulnud täna mulle lähedalegi.”

* * *

      Mõned vanemad jagasid oma hämmastust selle üle, et nendepoolsel aktsepteerival vastusel oli rahustav toime. Endised „rahune maha!” ja „lõpeta ära!” ainult valasid õli tulle, kuid sageli piisas vaid paarist tähelepanu kinnitavast sõnast, et raevukaid tundeid ja meeleolu muljetavaldavalt muuta. Esimene näide pärineb ühelt isalt:

      Minu tütar Holly tuli koju.

      „Õpetaja G. röökis täna võimlas minu peale.”

      „Oi.”

      „Ta lausa kriiskas.”

      „Ta oli tõesti vihane.”

      „Ta lõugas: „Võrkpallis ei lööda palli niimoodi! Tee seda nii!” Kuidas ma peaksin seda teadma? Ise ta pole meile rääkinud, kuidas tuleb lüüa.”

      „Olid tema peale pahane, et ta su peale karjus.”

      „Ta vihastas mind nii väga.”

      „See, kui ilma erilise põhjuseta karjutakse, võib küll pahaseks teha.”

      „Tal ei olnud mingit õigust!”

      „Sa tunned, et ta ei oleks tohtinud sinu peale häält tõsta.”

      „Muidugi mitte. Ma olen ta peale nii vihane, et võiksin ta juurde minna… Ma tahaksin teda nõeltega torkida. Las kannatab!”

      „Riputaksid ta pea alaspidi rippuma.”

      „Küpsetaks teda õlis.”

      „Või grilliksid.”

      Selleks hetkeks Holly juba naeratas. Minulgi oli naljakas. Ta hakkas naerma ning mina samuti. Seejärel märkis Holly, et see, kuidas õpetaja tema peale karjus, oli tõesti tobe, kuid: „Tegelikult ma nüüd tean, kuidas võrkpallis lööma peab nii, et ta rahule jääks.”

      Tavaliselt oleksin ma tõenäoliselt öelnud: „Sa vist tegid midagi valesti, et ta karjuma hakkas. Järgmine kord kuula, kui õpetaja sind parandab. Siis sa tead, mida edaspidi teha.” Tütar oleks sellepeale arvatavasti ust paugutades oma tuppa läinud ning seal raevukalt mõelnud, milline aktiivne hull on ta isa, kellele sekundeerib haletsusväärne õpetaja.

* * *

      Toimumiskoht: minu köök.

      Olen just väikese Nina magama saanud. Evan tuleb koolist koju suure õhinaga, sest ta läheb Chadi poole mängima.

      Evan: Tere, emme! Lähme nüüd Chadi poole!

      Mina: Nina magab praegu, aga me läheme hiljem.

      Evan: (saab pahaseks) Ma tahan nüüd minna. Sa ütlesid, et me läheme.

      Mina: Kuidas oleks, kui ma saadan sind ja sina lähed jalgrattaga.

      Evan: Ei! Ma tahan, et sina ka seal oleksid. (Hakkab hüsteeriliselt