Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish

„Ma pole teda puudutanudki!”… „Ma ei lähe oma tuppa. Sina pole minu boss!”

      Lõpuks olin kurnatud. Ja olgugi, et see oli viimane asi maailmas, mida kujutasin end ette tegevat, läksin lastevanematele mõeldud loengule. Kuulajad kogunesid ühes kohalikus lastenõustamiskeskuses ning lektoriks oli noor psühholoog dr. Haim Ginott.

      Loeng oli intrigeeriv. Teemaks oli „lapse tunded” ja selleks ettenähtud kaks tundi möödusid lennates. Koju jõudes käis mu pea uutest mõtetest ringi ning kaustik oli täis veel seedimata ideedest:

      Otsene side selle vahel, kuidas laps tunneb ja kuidas käitub.

      Kui lapsed tunnevad end hästi, siis nad ka käituvad hästi.

      Kuidas aidata neil end hästi tunda?

      Nende tundeid aktsepteerides!

      Probleem: sageli vanemad ei aktsepteeri laste tundeid, nt:

      „Sa ei tunne ju tegelikult nii.”

      „Sa ütled seda lihtsalt sellepärast, et oled väsinud.”

      „Pole mingit põhjust ärrituda.”

      Püsiv tunnete eitamine võib lapsi segadusse ja raevu ajada. See ei õpeta neile oma tundeid mõistma ega usaldama.

      Mäletan, et mõtlesin peale loengut: võib-olla käituvad teised vanemad nii. Mina seda ei tee. Siis hakkasin ma ennast kuulama. Järgnevalt mõned näited igapäevastest vestlustest meie kodus – lihtsalt ühel tavalisel päeval.

      Laps: Emme, ma olen väsinud.

      Mina: Sa ei tohiks väsinud olla. Alles tõusid lõunaunest.

      Laps: (valjemalt) Aga ma olen väsinud.

      Mina: Sa ei ole väsinud. Võib-olla lihtsalt veidi unine. Paneme riidesse.

      Laps: (ulgudes) Ei, ma olen väsinud!

      Laps: Emme, siin on palav.

      Mina: Siin on jahe. Las kampsun jääb selga.

      Laps: Ei, mul on palav.

      Mina: Ma ütlesin, kampsun jääb selga.

      Laps: Ei, mul on palav.

      Laps: See saade oli igav.

      Mina: Ei olnud. See oli väga huvitav.

      Laps: See oli tobe.

      Mina: See oli hariv.

      Laps: See oli nõme.

      Mina: Ära räägi niimoodi!

      Kas näete, mis juhtus? Meie vestlused muutusid kõik vaidlusteks ning peale selle käskisin ma lapsel tema enda aistinguid mitte usaldada, vaid uskuda minu ettekujutusi.

      Ma sain aru, mida olin pidevalt teinud. Võtsin nõuks muutuda. Aga ma polnud kindel, kuidas seda teha. Lõpuks aitas mind see, kui asetasin ennast lapse olukorda. Küsisin endalt: oletame, et olen laps, kellel on palav või igav või kes on väsinud. Oletagem, et tahan, et ülitähtis täiskasvanu minu elus mõistaks, mida tunnen…

      Järgmiste nädalate jooksul proovisin end oma lastega samale lainele häälestada. Proovisin mõista nende tundeid ja kui see mul õnnestus, siis järgnesid sõnad täiesti loomulikult. Ma ei kasutanud ühtegi tehnikat. Ma olin siiras öeldes: „Nii et sa tunned ennast väsinuna, isegi peale lõunauinaku?” või „Minul on külm, aga sul on siin palav!” või „Ma näen, et sulle see saade eriti ei meeldinud.” Lõppude lõpuks olime me ju kaks erinevat inimest, võimelised tundma erinevaid tundeid. Kummagi arvamus polnud vale ega õige. Me lihtsalt tundsime seda, mida tundsime.

      Mõnda aega aitas mu uus oskus mind väga. Vaidlused minu ja mu laste vahel vähenesid märgatavalt. Siis ühel päeval teatas mu tütar: „Ma vihkan vanaema,” ja ta rääkis minu emast. Ma ei kõhelnud hetkegi ütlemaks: „See on väga kohutavalt öeldud.” Veel torkasin ma: „Sa tead, et ei mõtle ju tegelikult nii. Ma ei soovi midagi sellist sinu suust enam iialgi kuulda.”

      Kirjeldatud mõttevahetus õpetas mulle üht-teist minu enda kohta. Ma võisin aktsepteerida enamikku oma laste tunnetest, kuid kui mõni neist muutis mind vihaseks või ärevaks, pöördusin ma kohe oma vana suhtlusmalli juurde tagasi.

      Nüüdseks ma tean, et minu taoline reaktsioon ei olnud sugugi iseäralik. Järgnevalt leiate näiteid laste mõtteavaldustest, mis viivad vanemate momentaalse eituseni. Palun lugege iga avaldus läbi ja pange kirja, mida vanemad teie arvates oma lapse tundeid eitades võiksid öelda.

      I laps: Mulle ei meeldi see tita!

      Vanem: (tundeid eitades)

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      II laps: Mul oli tobe sünnipäev. (Peale seda, kui vanem oli andnud endast kõik imetoreda päeva õnnestumiseks.)

      Vanem: (tundeid eitades)

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      III laps: Ma ei pane enam oma hambaklambreid suhu. Need teevad mulle haiget. Pole minu asi, mida hambaarst ütleb!

      Vanem: (tundeid eitades)

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      IV laps: Ma olen nii vihane! Treener viskas mind meeskonnast välja ainult sellepärast, et jäin kaks minutit hiljaks.

      Vanem: (tundeid eitades)

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      Kas kirjutasite umbes nii:

      „See pole nii. Ma tean, et oma südames sa armastad meie väikest titat.”

      „Mida sa räägid? Sul oli tore sünnipäevapidu – jäätis, tort, õhupallid! Hea küll, see on ka viimane kord, kui ma sulle peo korraldan!”

      „Hambaklambrid ei tee sulle ju haiget. Nende peale on nii palju raha kulutatud, et sa kannad neid, kas see meeldib sulle või mitte!”

      „Sul pole mingit õigust treeneri peale vihane olla! See on su end süü. Oleksid pidanud õigel ajal kohal olema.”

      Millegipärast tulevad sellised sõnad paljudel meist kergesti üle huulte. Aga kuidas tunnevad ennast lapsed, kui neid sõnu kuulevad? Saamaks aimu, milliseid tundeid tekitab meis see, kui meie tundeid on eiratud, tehke järgmist ülesannet:

      Kujutlege, et olete tööl. Teie ülemus palub teil teha midagi, mis pole päriselt teie ülesanne. Ta soovib, et see oleks tehtud tööpäeva lõpuks. Te kavatsete ülesande otsekohe ära teha, kuid kõikvõimalike muude asjatoimetuste tõttu, mis esile kerkivad, unustate selle sootuks. Teil on nii kiire, et jõuate vaevalt lõunale. Siis, kui asutate ennast koos oma kolleegidega koju minema, tuleb ülemus ning küsib näha tööd, mida palus teil teha. Kiiresti püüate selgitada, kui ebatavaliselt kiire päev on täna olnud. Ülemus katkestab teid. Ta karjub kõva ja vihase häälega: „Mind ei huvita teie vabandused! Mille eest ma teile teie arvates üldse maksan? Kas tagumikuga tooli soojendamise eest?” Kui avate oma suu, et midagi öelda, saate vastuseks: „Ärge tehke endale tüli!!” ning ülemus kõnnib eemale lifti suunas. Teie kolleegid püüavad teha nägu, et nad ei kuulnud midagi. Te lõpetate oma asjade kokku korjamise ning lahkute büroost. Teel koju kohtute sõbraga. Olete ikka veel ärritunud ning jutustate sõbralegi, mis juhtus. Teie sõber proovib teid aidata kaheksal erineval moel. Lugedes igat varianti, proovige tabada oma esimene reaktsioon öeldule ning kirjutage see üles. (Ei ole olemas õigeid ega valesid reaktsioone. Mida iganes tunnete, on teie jaoks õige.)

      I Tunnete eitamine: „Pole põhjust nii ärritunud olla. Ära ole rumal! Küllap sa oled lihtsalt