Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish

Filosofeerimine: „Vaata, elu ongi selline. Asjad ei lähe alati nii nagu sooviksime. Sa pead õppima asjadest üle olema. Maailm ei ole täiuslik.”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      III Nõuanne: „Tead, mis sa peaksid minu arvates tegema? Homme hommikul mine kohe oma ülemuse kabinetti ja ütle: „Ma eksisin.” Siis mine ja tee see hooletusse jäetud ülesanne kohe ära. Ära komista pisiasjade otsa! Ja kui sa mõistliku inimesena ei soovi oma töökohta kaotada, siis vaata, et enam midagi sellist ei juhtuks!”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      IV Küsimused: „Mis need asjatoimetused õieti olid, mis vahele tulid, nii et unustasid ülemuselt ekstra sulle antud töö? Kas sa ei arvanud, et ta vihastab, kui sa kohe seda ära ei tee? Kas midagi sellist on ka varem juhtunud? Miks sa talle lifti ei järgnenud ja uuesti ei proovinud selgitada?”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      V Teise osapoole õigustamine: „Ma saan su ülemuse reaktsioonist täitsa aru. Tal on arvatavasti palju pingeid. Ole õnnelik, et ta sagedamini enesevalitsemist ei kaota.”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      VI Haletsemine: „Oh sa vaeseke! See on kohutav! Mul on sinust nii kahju, et nutt tuleb peale.”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      VII Amatöörlik psühhoanalüüs: „Kas sulle pole kunagi tundunud, et tegelik põhjus, miks sa nii ärritunud oled, on see, et su ülemus meenutab sulle su isa? Lapsena kartsid kindlasti isale pettumust valmistada ja nüüd, mil su ülemus sinuga tõreles, valdas sind taas ammune hirm tõrjutud saada. Kas pole nii?”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      VIII Empaatiline vastus: (katse häälestada ennast teise inimesega samale lainele): „Pagan, see pidi küll karm kogemus olema! Kindlasti oli päris raske taluda sellist rünnakut teiste kuuldes, eriti kui seljataga on pingeline päev.”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      Te kogesite nüüd enda reaktsioone mõnedele tüüpilistele suhtlusmallidele. Sooviksin jagada teiega mõningaid oma isiklikke reaktsioone. Kui ma olen ärritunud või solvunud, siis ei taha ma kuulda nõuandeid, filosofeerimist, psühholoogialoengut või näha asju kellegi teise seisukohast – eelpoolnimetatu teeb mu olemise ainult veelgi sandimaks. Haletsus paneb mind ennast tundma haletsusväärsena, küsimused asetavad mind kaitsepositsioonile ja kõige rohkem ajab mind marru, kui keegi ütleb mulle, et mul polegi põhjust tunda nii nagu tunnen. Minu esmane emotsioon enamikele vastusevariantidele on: „Unusta see ära! Pole mõtet enam edasi rääkida.”

      Aga kui keegi tõesti kuulab ja mõistab minu sisemist valu ning annab mulle võimaluse rääkida veel rohkem sellest, mis mind vaevab, tunnen ma ärrituse ja segaduse vähenemist; tunnen, et olen võimeline oma tunnete ja probleemidega hakkama saama.

      Võib-olla isegi ütlen endale: Mu ülemus on üldjuhul õiglane… Oleksin pidanud selle ülesande kohe ära tegema… Aga ma ei saa siiski mööda vaadata sellest, mida ta tegi… Hea küll, lähen homme varakult tööle ja teen selle asja kohe ära… Kuid tööd ülemusele viies ma siiski ütlen talle, et see, kuidas ta mind kohtles, viis mind väga endast välja. Ja kui ta soovib mind kritiseerida, siis tehku seda edaspidi nelja silma all.

      Taoline protsess ei ole teistmoodi ka meie lastel. Ka nemad saavad ennast aidata, kui nende jaoks on kõrvad, mis kuulavad ja neile vastatakse empaatiliselt. Kuid empaatiline keelekasutus ei ole meie jaoks loomulik. See ei ole osa meie emakeelest. Enamik meist kasvas üles nii, et meie tundeid eitati. Selleks, et soravalt empaatilist keelt rääkida, peame õppima ja harjutama empaatilise suhtlemise meetodeid. Järgnevalt mõned moodused aitamaks lastel oma tunnetega toime tulla.

AITAMAKS TUNNETEGA TOIME TULLA

      1. Kuulake täie tähelepanuga.

      2. Kinnitage teise tundeid sõnadega „oi”, „mm”, „ah nii”.

      3. Andke tundele nimi.

      4. Kasutage „võlujõudu”.

      Järgnevatel lehekülgedel näete, kui erinevalt on erinevaid meetodeid kasutades võimalik reageerida lapse probleemidele.

      Siin on siis neli võimalust anda murelikule lapsele „esmaabi”: täie tähelepanuga kuulates, kasutades sõnu, mis väljendavad hoolivust, andes tundele nime ja võimaldades soovitut fantaasiates.

      Tähtsam kui ükski meie sõna, on meie hoiak. Kui meil ei ole kaasatundvat hoiakut, siis tunduvad meie sõnad lapsele võltside või manipuleerivatena. Lapse hingeni jõuame ainult sel juhul, kui meie sõnu saadavad tõelised empaatilised tunded.

      Neljast eelpool näidatud variandist tundub ehk kõige raskem olevat lapse tundepurskele nime andmine. See vajab praktikas harjutamist, nägemaks, mis tegelikult lapse sõnade taga peitub, selle asemel, et arvata, mida ta võib tunda. Lapsele on tähtis õpetada sõnavara, mis aitavad kirjeldada sisemist reaalsust. Siis, kui lapsed on olemas sõna, millega oma tunnet kirjeldada, saab ta hakata ennast aitama.

      Järgmises ülesandes on kuus võimalikku ütelust, mida laps võib oma vanematele esitada. Palun lugege need läbi ning mõelge välja:

      1. Üks või paar sõna, mis kirjeldaksid lapse võimalikke tundeid.

      2. Lause, mida teie võiksite öelda, et näidata lapsele, kuidas te tema tundeid mõistate.

TUNNISTA TUNDEID

      Kas panite tähele, kui palju mõttejõudu ja energiat kulub, andmaks lapsele teada, et aimate, mida ta teie arvates võib tunda? Meie jaoks enamikele ei ole iseenesestmõistetavalt lihtne öelda midagi sellist:

      „Oi, tundub, et sa oled vihane!” või „See pidi sulle küll pettumust valmistama!” või „Hm. Tundub, et sa ei ole väga kindel, kas lähed sellele peole,” või

      „Tundub, et sulle on vastumeelne selline kodutööde hulk, ”või „Oi, see pidi küll masendav olema!”