Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish

vihane, et viskasid omaenda tehtud joonistuse minema. Sa pead ikka väga pahane olema. Sa ootasid nii väga Chadi poole minemist ja temaga koos mängimist, aga nüüd Nina magab. See on pettumus.

      Evan: Jah. Ma tõesti tahtsin Chadi poole minna. (lõpetab nutmise) Emme, kas ma võin telekat vaadata?

      Mina: Muidugi.

* * *

      Situatsioon: isa hakkab kalale minema ja 4-aastane Danielle soovib temaga kaasa minna.

      Isa: Hea küll, kullake, sa võid kaasa tulla, kuid pea meeles, me oleme väga-väga pikka aega väljas ja õues on hommikuti jahe.

      Danielle: (üle näo valgub hämming ja ta vastab väga kõheldes) Ma mõtlesin ümber… Ma tahan koju jääda.

      Kaks minutit peale isa lahkumist hakkavad pisarad voolama.

      Danielle: Issi jättis mind koju. Ta teadis, et ma tahtsin kaasa minna.

      Ema: (pole hetkel aega ega tuju asjaga tegeleda) Danielle, me mõlemad teame, et sa ise otsustasid koju jääda. Sinu nutt segab mind, ma ei soovi seda kuulata. Nii et kui soovid jätkata, siis mine oma tuppa.

      Danielle jookseb ulgudes oma tuppa.

      Mõni minut hiljem otsustab ema proovida uut meetodit.

      Ema: (läheb tütre tuppa ja istub tema voodile) Sa tahtsid nii väga issiga koos olla, eks?

      Danielle lõpetab nutmise ja noogutas.

      Ema: Sind ajas segadusse, kui issi rääkis, et seal on külm. Sul oli raske otsustada.

      Lapse silmades on kergendus. Pead noogutades kuivatab ta pisarad.

      Ema: Sul oli tunne, et sul polnud otsustamiseks piisavalt aega.

      Danielle: Ei olnud jah.

      Siis me kallistasime. Danielle hüppas oma voodist välja ja läks mängima.

* * *

      Tundub, et lapsi aitab teadmine, et neil võivad samaaegselt olla vastandlikud tunded.

      Peale väikese tita sündi rääkisin ma alati Paul’ile, kuidas ta oma väikevenda armastab.

      Paul raputas pead: „Eiiii, eiiii!”

      Viimase kuu jooksul olen öelnud: „Paul, mulle tundub, et sa tunned väikevenna vastu erinevaid tundeid. Mõnikord oled sa rõõmus, et sul on vennake. Teda on naljakas vaadata ja temaga mängida. Aga mõnikord ei meeldi sulle üldse, et ta olemas on. Ja sa tahaksid, et ta ära läheks.”

      Paul’ile see meeldib. Vähemalt korra nädalas ütleb ta mulle: „Emme, räägi mulle minu erinevatest tunnetest!”

* * *

      Mõned vanemad olid uute tehnikatega eriti rahul. Lapse hirmu või meeleheite korral peeti neid abistavateks. Vanemad olid rõõmsad, saades teada, et nad ei pea lapse muret endale ega enda omaks võtma. Üks ema rääkis: „Olen hakanud aru saama, millist üleliigset koormat olen pikka aega kandnud, püüdes pidevalt vastutada oma laste õnne eest. Sellest, kui kaugele asjad olid läinud, sain esimest korda aimu siis, kui leidsin ennast kleeplindiga soolapulka parandamas. Seda selleks, et mu 4-aastane poeg lõpetaks nutmise. Ma olen ka sellest aru saanud, millise koorma ma laste õlule panin. No mõelge! Lisaks oma algsele murele ärritusid nad mind nende kannatusi kannatamas nähes veelgi. Minu ema käitus samuti ja ma mäletan, kui süüdi ma ennast sellepärast tundsin – justkui oleks mul midagi viga, et ma kogu aeg õnnelik ei olnud. Ma tahan, et mu lapsed teaksid: neil on õigus olla õnnetu, ilma et nende ema seetõttu kokku kukuks.

* * *

      Minu poeg Ron saabus koju poriste üleriiete ning mahalöödud pilguga.

      Isa: Ma näen, et su püksid on täiesti porised.

      Ron: Jah, ma olen jalgpallis täielik jobu.

      Isa: Sul oli raske mäng.

      Ron: Jah, ma ei oska mängida. Ma olen liiga nõrk. Isegi Jerry jookseb mind pikali.

      Isa: See on päris ebameeldiv, kui pikali joostakse.

      Ron: Jah. Ma tahaksin tugevam olla.

      Isa: Sa tahad, et sul oleks keha nagu Arnold Schwazeneggeril või joosta nagu Jim Brown.

      Ron: Jah. Siis ma saaksin neid pikali lüüa.

      Isa: Sa saaksid neist jõujuurikatest mööda joosta.

      Ron: Mul oleks palju ruumi jooksmiseks.

      Isa: Sa saaksid joosta.

      Ron: Ma võiksin sööta ka. Lühikesed söödud tulevad mul hästi välja. Pikad nii hästi ei õnnestu.

      Isa: Sa oskad joosta ja sööta.

      Ron: Jah. Ma suudan paremini mängida.

      Isa: Sul on tunne, et sa võid paremini mängida.

      Ron: Järgmisel korral mängin ma paremini.

      Isa: Sa tead, et mängid paremini.

      Tavaliselt oleksin ma kostitanud Roni mõne sellise lausega nagu: „Sa oled hea mängija. Sul juhtus ainult olema halb mäng. Ära muretse, küll järgmisel korral läheb paremini!” Ta oleks tõenäoliselt mossitades oma tuppa lonkinud.

      Olen selles grupis teinud vapustava avastuse: mida enam püüad sa lapse halba tuju eemale peletada, seda halvemaks asi läheb. Mida vabamalt aktsepteerida ebamugavaid tundeid, seda lihtsam on lapsel neist vabaneda. Minu meelest võib öelda, et kui soovid endale õnnelikku perekonda, siis valmista ennast ette paljudeks õnnetuteks (enese)väljendusteks.

* * *

      Hansul on olnud raske periood. Tal on õpetaja, kes on tema vastu väga range, ja keda ta ei salli. Siis, kui ta on kõige õnnetum ja masendunud (tavaliselt valab ta oma koolipinged välja kodus) nimetab ta ennast „lolliks”. Tal on tunne, et ta ei meeldi kellelegi, sest ta on rumal, ja et teda peetakse klassi tobuks jne.

      Ühel sellisel õhtul istus mu mees parimate kavatsustega maha, et pojaga juttu ajada.

      Frank: (leebelt) Hans, sa ei ole rumal.

      Hans: Ma olen liiga rumal. Olen lollimast lollim.

      Frank: Aga Hans, sa ei ole rumal. Kuule, sa oled üks targemaid 8-aastaseid, keda ma tean.

      Hans: Ma ei ole tark. Ma olen loll.

      Frank: (endiselt leebelt) Sa ei ole rumal.

      Hans: Olen küll.

      Ja nii see muudkui läks. Ma ei soovinud vahele segada, kuid ma ei suutnud seda ka rohkem kuulata ja nii ma lahkusin toast. Franki auks tuleb öelda, et ta ei kaota kunagi enesevalitsemist. Hans aga läks isegi voodisse, korrutades masendunult, et ta on loll.

      Läksin tema juurde. Mul oli temaga olnud tohutult raske päev. Terve pärastlõuna ja õhtu oli ta tegelenud minu vihale ajamisega ning ma ei suutnud endas rohkemaks jaksu leida. Kuid seal ta oli, lamas õnnetult voodis ja rääkis, et on rumal ja kõik vihkavad teda. Nii ma siis läksin tema juurde. Ma isegi ei teadnud, kui paljuks mul jõudu on, et midagi öelda. Ma lihtsalt istusin surmväsinult tema voodi äärel. Siis meenus mulle kursustel kuuldud fraas ja ma ütlesin peaaegu mehhaaniliselt: „Need on rasked tunded.”

      Hans lõpetas enda lolliks nimetamise ja jäi minutiks vait. Siis lausus ta: „Jah.” See andis mulle jõudu jätkata. Hakkasin nagu muuseas rääkima toredatest ja erilistest asjadest, mida ta aastate jooksul kas öelnud või teinud oli. Ta kuulas mõnda aega ja hakkas siis ka ise oma meenutusi jutustama. „Mäletad, kui sa otsisid oma autovõtmeid. Sa olid terve maja läbi tuulanud ja siis mina soovitasin sul autost otsida. Ja seal need olidki!” Kümne minuti pärast andsin ma head-ööd musi poisile, kellel oli taastunud usk endasse.

* * *

      Mõnedele vanematele meeldis väga kasutada fantaasiat ehk anda oma lapsele seda, mida nood soovisid, lennukates kujutluspiltides. Nende jaoks oli palju lihtsam öelda: „Sa soovid, et sul oleks…” kui pidada lahingut selle üle, kellel on õigus ja miks.

      David (10): Mul on vaja uut teleskoopi.

      Isa: Uut teleskoopi? Milleks? Sinu praegusel ei ole ju midagi viga.

      David: