Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish

et meil seisis ees kõva lahing. Otsustasin käiku vahetada.) Nii et sa tahaksid väga 200-kordset teleskoopi?

      David: Jah. Siis ma saaksin Kuu kraatreid vaadata.

      Isa: Sa soovid neid tõesti lähedalt vaadata?

      David: Just!

      Isa: Tead, mida mina sooviksin? Mina soovin, et mul oleks küllalt raha, et sulle uus teleskoop osta. Nii huvitunud nagu sa astronoomiast oled, ma soovin, et võiksin sulle osta 400-kordse teleskoobi.

      David: 600-kordse.

      Isa: 800-kordse.

      David: (innukalt) Tuhandekordse!

      Isa: Ee… Ee…

      David: (õhinal) Ma tean… Ma tean… Kui sa saaksid, siis ostaksid mulle Mount Palomari teleskoobi!

      Siis kui me mõlemad naersime, sain aru, mis oli toimunud. Lastes fantaasial lennata ja sellega ise kaasa minnes olin oma poja silmis keegi, kes võttis tema unistust uuest teleskoobist tõsiselt.

* * *

      Mina, minu mees ja meie lapsed, Jason ning tema vanem õde Leslie, läksime Ameerika Loodusloomuuseumisse. Meile kõigile meeldis seal ja lapsed olid tublid. Väljapääsu juures jäi meile tee peale ette suveniiripood. 4-aastane Jason läks suveniire nähes põlema. Enamus asjadest olid selgelt liialt kallid, kuid lõpuks ostsime talle väikese kivide komplekti. Siis hakkas ta vinguma, et soovib saada dinosauruse kujukest. Püüdsin talle selgitada, et olime juba niigi kulutanud rohkem kui oleks pidanud. Minu abikaasa käskis pojal kaeblemise lõpetada ning tunda rõõmu selle üle, mida me olime talle ostnud. Jason hakkas nutma. Isa käskis selline tita moodi käitumine kohe lõpetada. Jason viskas end põrandale ja nuttis kõvemini.

      Kõikide pilgud pöördusid meie poole. Mul oli nii piinlik, et oleksin soovinud maa alla vajuda. Siis äkitselt tuli mulle, ei tea kust, mõte ja ma haarasin oma kotist paberi, pliiatsi ning asusin kirjutama. Jason küsis, mida ma teen. Vastasin: „Kirjutan, et Jason tahab endale dinosaurust.” Ta vaatas mind ja lisas: „Ja prismabinoklit.” Kirjutasin: „Prismabinoklit ka.”

      Siis tegi Jason midagi, mis mind tummaks lõi. Ta jooksis oma õe juurde, kes oli eelnevat stseeni pealt vaadanud ja hüüdis: „Leslie, ütle emmele, mida sa tahad! Ta kirjutab selle ka üles.” Ja uskuge või mitte, sellega oligi kõik. Me läksime väga rahulikult koju.

      Olen sama võtet sellest ajast saadik kasutanud mitu korda. Iga kord, kui oleme Jasoniga mänguasjapoes ja ta jookseb ringi, osutades kõigele, mida soovib, võtan välja paberi ja pliiatsi ning teen kõigist tema soovidest nimekirja. Tundub, et see rahuldab Jasonit. Ja see ei tähenda sugugi, et peaksin talle sellest nimekirjast midagi ostma, välja arvatud erilistel juhtudel. Mulle tundub, et Jesonile meeldib soovide nimekirja juures see, et ema mitte ainult ei võta tema soove teatavaks, vaid vaevub need üles märkima.

* * *

      Viimane lugu räägib enda eest ise.

      Olin just üle elanud ühe oma elu kohutavamatest hetkedest. Minu 6-aastasel tütrel Suzanne’il oli ka varem olnud difteeriat, kuid mitte kunagi sellist. Pidin hirmu tõttu aru kaotama. Suzanne ei saanud hingata, tema näonahk hakkas värvi muutma. Ma ei saanud kiirabi ja seetõttu pidin ta ise haiglasse sõidutama. Mul olid kaasas minu poeg Brian ja minu ema, kes oli meile päevaks külla tulnud.

      Mu ema oli täiesti hüsteerias. Ta muudkui korrutas: „Mu Jumal! Ta ei saa hingata! Me ei jõua õigel ajal kohale! Mida sa selle lapsega ometi teinud oled?”

      Tõstsin häält, et see kostaks mu ema omast üle ja ütlesin: „Suzie, ma tean, et sul on raske hingata. Ma tean, et see hirmutab sind. Me oleme teel, et abi saada. Kõik saab korda. Kui sa tahad võid mu jalast kinni hoida, sel ajal kui ma juhin.” Ta võttis mu jalast kinni.

      Kiirabis tulid meie juurde kaks arsti ja mõned medõed. Mu ema jätkas räuskamist ja märatsemist. Brian uuris mu käest, kas Suzie sureb tõepoolest, nagu vanaema ütleb. Mul polnud mahti vastata, sest arstid nägid vaeva minu ruumist välja saamisega, aga mina teadsin, et Suzie vajab minu lähedust. Nägin tema silmis meeletut hirmu.

      Talle süstiti adrenaliini. Ma laususin: „See oli valus, eks?” Ta noogutas. Siis pandi tema kõrisse toru ja ma ütlesin: „Ma tean, et see toru teeb haiget, kuid see aitab sind.” Ta ei hinganud ikka veel normaalselt ja Suzie pandi hapnikutelgi alla. Ütlesin: „See plastmass su ümber on kindlasti imelik, aga ka see on selleks, et saaksid hingata ja terveks saada.” Panin käe läbi plastikust avause, hoidsin lapsel käest kinni ja kinnitasin: „Ma ei jäta sind üksi. Ma olen ka siis siin, kui sa magama jääd. Ma olen siin nii kaua, kui sa seda soovid.”

      Suzanne’i hingamine muutus veidi kergemaks, kuid seisund püsis kriitilisena. Jäin tema juurde 72 tunniks, mil ma praktiliselt ei maganud. Jumalale tänu pidas Suzie vastu.

      Ma usun, et ilma nende loenguteta oleks asjalood väga erinevaks kujunenud. Oleksin olnud täielikus paanikas. Rääkides tütrega nii, nagu ma seda tegin, andes talle teada, et mõistan, mida ta tunneb, rahustasin ma teda sedavõrd, et ta ei võidelnud vastu igale meditsiinilisele protseduurile.

      Tunnen, et ma tõesti aitasin Suzie elu päästa.

      2

      Kaasamine koostööle

I osa

      Nüüdseks on lapsed teile kuulamistehnikate harjutamiseks ja elluviimiseks juba arvatavasti palju võimalusi pakkunud. Lapsed annavad tavaliselt märku – kõvasti ja selgesti – kui neid miski vaevab. Iga päev minu kodus oli nagu teatrietendus. Kadunud mänguasi, liiga lühikeseks lõigatud juuksed, tähtaja ületanud koolitöö, uued teksased, mis ei sobi, kaklus õe või vennaga – ükskõik milline neist kriisidest annab piisavalt materjali 3-vaatuseliseks draamaks. Ainese puuduse all me ei kannatanud.

      Vahe teatriga on selles, et eesriide langedes läheb publik koju. Vanemad seda luksust endale lubada ei saa. Kuidagi peame mõistust kaotamata ikka hakkama saama haigetsaamiste, viha ja frustratsiooniga.

      Teame nüüd, et vanad meetodid ei tööta enam. Kõik meie selgitused ja lohutused ei kergenda lapse olukorda, kuid kurnavad meid. Kuid ka uute meetodite puhul võime silmitsi seista probleemidega. Kuigi me saame aru, kui palju lihtsam on opereerida empaatiliste vastustega, ei tule need kergelt. Paljudele meist tundub uus sõnakasutus veidrana. Vanemad on mulle rääkinud:

      „Ma tundsin ennast alguses nii imelikult – nagu polekski tegu minuga – nagu mängiksin ma mingit teatrirolli.”

      „Tundusin endale võltsina, kuid midagi pidin ma ometi õigesti tegema, sest mu poeg, kes ei kasuta minuga suheldes rohkem sõnu kui „ja-jah”, „ei” või „kas ma pean?” hakkas minuga äkitselt rääkima.”

      „Avastasin, et ma ei kuulanud oma lapsi varem. Ma ootasin, et nad lõpetaksid rääkimise, et siis ise rääkida. Tõeline kuulamine on raske töö. Selleks, et hästi vastata, peab korralikult kontsentreeruma.”

      Üks isa jutustas: „Ma proovisin, aga mitte midagi ei tulnud välja. Mu tütar tuli kurva näoga pühapäevakoolist. Selle asemel, et oleksin tavapäraselt küsinud: „Miks nii hapu nägu?” ütlesin: „Amy, tundub, et sa oled millegipärast tujust ära.” Ta puhkes nutma ja jooksis ust paugutades oma tuppa.”

      Selgitasin sellele isale, et isegi kui tundub, et uus meetod ei tööta, töötab see ometi. Amy kuulis sel päeval midagi teistsugust – ta kuulis, et keegi hoolib tema tunnetest. Aja jooksul, kui Amy mõistab, et ta võib loota tundeid aktsepteerivale vastusele, söandab ta rääkida asjadest, mis teda vaevavad.

      Vast üht kõige meeldejäävamat tagasidet kuulsin teismeliselt poisilt, kes teadis, et tema ema käib minu loengutel. Ta tuli koolist koju vihaselt pobisedes: „Neil polnud mingit õigust mind eemale jätta ainult sellepärast, et mul polnud võimlemispükse! Ma pidin terve mängu ainult istuma ja vahtima. Nii ebaõiglane!”

      „See ajas sind kindlasti endast välja,” vastas ema hoolivalt.

      Poiss torkas: „Oh, alati pead sa nende poolel olema!”

      Ema võttis pojal õlgadest: „Jimmy, sa vist ei kuulnud, mida ma ütlesin. Ma ütlesin, et see pidi sind kindlasti