Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

paistis, et Anton ei olnud nakatunud. Panin poisi karantiini ja määrasin ka Fanny karantiini. Viisime nad Orlovi lossi meie majutuskohta. Ühtaegu sain nii Fannyst tervele lapsele hoidja kui ka Fannyle pisut puhkust. Ta oli väsimatult hoolitsenud väikeste eest, ta oli järginud minu käske turvalisuse kohta, ta pesi pidevalt käsi, ta kandis alati kindaid ja hoidis tööl kogu aeg rätikut näo ees. Mingil ajal, kui epideemia oli kontrolli alla saadud, lakkasin tema pärast muretsemast ja taipasin, et ta oli sitkem, kui olin arvanud. Kui mul oleks olnud aega…

      Kuigi katku haigestujate hulk kõvasti vähenes, oli Suures haiglas ikka veel kiire. Tundsin, et olen oma võimete piiril, samuti Orraeus. Kui jõudsime oma ööbimiskohta, pesime ennast kuumas vees puupalides ja suutsime vaevu omavahel vestelda. Sellepärast ma ei jõudnud Fanny järele vaadata nii, nagu olin seda teinud kohe pärast meie saabumist. Sellepärast on seda nii raske kirjutada…

      Novembri lõpus läks ilm Moskvas soojemaks. Ootasime sügistorme, aga juhtus just vastupidi. Päike paistis soojalt ja kahvatud katkust räsitud moskvalased said sellest uut jõudu, kuigi linn oli kummituslikult vaikne. Sel hetkel teati, et katk oli tapnud üle 53 000 moskvalase, veerandi kogu elanikkonnast.

      Meie viimane võitlusväli oli Vassiljevitšide perekond. Selle võitluse me kaotasime. Nakatatud pere liikmed surid üksteise järel, viimasena kümneaastane poiss, kes hetkeks tundus paranevat. Mu silme ette jääb igaveseks pilt sellest otsalõppenud nälginud perest, kelle ema, isa ja kaheksast lapsest viis poega ning kaks tütart oma elu eest võitlesid. Väike poiss oli läinud välja ja katsunud öelda, et ema ei räägi, vaid ajab teda toast minema ja ainult magab. Miks ajas ema ta minema? Et vähemalt üks laps pääseks… Aga keegi ei kuulanud last. Kuidas tervest perest ainult tema alles jäi? Miks ta ei saanud nakkust? Sellepärast, mõtlen ma praegu, et temal on oma ülesanne selles maailmas, nii ma usun.

      Vassiljevitši perekonda tabanud õnnetuses kulmineerus meie valu, Orraeuse ja minu, Fanny, nunnade ja kõikide arstide valu.

      Kui pere oleks varem haiglasse viidud, oleks ehk veel kedagi neist suudetud päästa.

      Pere matusetalitus toimus haigla kirikus. Läksime sinna koos Fanny ja väikese Antoniga. Poiss vaatas, silmad pärani, musti puusärke. Ta kartis neid, ei mõistnud, et seal lebas tema perekond. Võtsin lapse sülle ja surusin väikese mehikese enda vastu. Mind haaras kummaline tunne, et oli juhtunud midagi, mis oli määratud juhtuma. Fanny paitas lapse põske ja vaatas mind tõsiselt. Ta ütles vaikselt sõnad, mille tähendus selgus mulle alles hiljem: „Peeter, lapsel on sinu süles hea olla.”

      Selle nädala jooksul ei lahkunud Fanny kordagi lapse juurest.

      Laps sai Fannylt kindlustunnet. Nad puhkasid koos, nad magasid palju, nad sõid koos, käisid jalutamas, istusid pargis. Kõigest hoolimata jäi Fanny nägu endiselt kahvatuks. Panin tähele, et ta katsus mõnikord oma kõhtu, aga võttis kohe käe ära, kui nägi, et ma vaatan. Ühel õhtul meie tuppa tulles leidsin Fanny ja lapse taas voodis puhkamas. Siis otsustasin Fanny põhjalikult läbi vaadata.

      Olin kindel, et Fanny ei olnud nakatunud katku, aga vahest oli ta halvasti toitunud või joonud saastatud vett, sest ta kinnitas, et tal oli kõhuvalu. Palusin, et nunn Jelena hoiaks poissi. Langetasin oma otsuseid, uurides valudes vaevlevat Fannyt. Minu meelest ei olnud valud sooltes, need olid alakõhus ja kiirgasid kubemesse. Valud ägenesid öösel väga tugevaks, andsin talle rahustavaid ürte, hoidsin teda oma embuses ja hommikupoole ööd ta rahunes. Väike Anton tikkus meie juurde magama. Teadsin, et tuleb otsustada lapse saatus, sest me pidime peagi naasma Sankt-Peterburgi, kuhu vürst Orlov oli juba läinud.

      Hommikul rääkis Fanny mulle oma kahtlustest. Ta ei ajanud vastu, kui viisin ta Suurde haiglasse, otse Orraeuse juurde. Väike Anton tuli meiega kaasa. Tal ei olnud kedagi peale meie. Moskva oli täis orvuks jäänud lapsi. Riiginõunik Durnovo andis oma palee nende laste käsutusse, kes isata ja emata tänavatel hulkusid. Tänu Orlovile olid peaaegu kõik orvud hoole alla saadud. Ka Anton, kelle eest meie hoolt kandsime. Poiss ei rääkinud palju, ta ei lasknud enam Fannyt silmist ja ka mind mitte. Ta vaatas mind tõsisel ilmel. Mida ta mõtles? Kas ta sai aru, et ema ja isa ja õed-vennad ei tule enam iialgi tagasi? Ja kas ta arvas, et meiegi jätame ta maha?

      Orraeuse kohtuotsus oli kohutav – Fannyl oli emakaväline rasedus. Fanny vanust arvestades tundus see ebatõenäoline. Vaatasime Orraeusega tõsistena teineteisele otsa, me mõlemad teadsime, et Fanny verejooksud muutuvad peagi veel ohtramaks. Teadsime, et meil ei ole just palju vahendeid tema aitamiseks. Fanny ise ei saanud oma olukorrast aru, ta rääkis ainult oma vanusest ja sellest, kuidas on võimalik sellises eas rasestuda. Hoidsin teda tükk aega oma süles. Ta ei nutnud, ta vajus kokku ja kössitas jõuetult pingil, poiss kõrval. Orraeus ütles tasa, et ta on võidelnud varem ja võitleb ka nüüd, ja et meid on selles võitluses kaks.

      Fanny silmitses magavat last, silitas ta juukseid ja sosistas mulle, et hoolitseksin Antoni eest, võtaksin ta oma lapseks. Saadaksin poisi ülikooli, koolitaksin temast arsti. Muretseksin talle parima hariduse, et siis, kui ta on valmis, võiks ta hakata võitlema katku, nakkushaiguste, rõugete ja laste suremusega. Ta palus mul õpetada poissi olema üle eelarvamustest, selleks et saaks kergendada inimeste kannatusi.

      Minu kaksikvend Ilmar saabus Dorpatist just neil päevil Moskvasse. Ma ei olnud jõudnud saata talle kirja Fanny olukorrast, aga saatus oli asjad nii korraldanud, et ta tuli just siis. Me oleksime pidanud tegema ettevalmistusi Sankt-Peterburgi sõiduks, aga me ei suutnud. Fanny olukord halvenes, oleks olnud võimatu sõidutada teda tõllas Sankt-Peterburgi. Verejooksud olid rohked ja mina, kes ma olin ravinud naistehädade all kannatajaid Sankt-Peterburgi Maria haiglas, tegin, mis suutsin. Ma ei lahkunud oma naise juurest hetkekski. Orraeus käis iga päev Fannyt vaatamas ja lubas kohe appi tulla, kui ma üksi hakkama ei saa.

      Ängistusega meenutan Moskva süngeid päevi ja öid… Seda jõuetust, mida tundsin armastatud naise läheduses – selleks ei ole sõnu. Hoidsin teda voodi serval istudes oma süles. Ta nägu hõõgus palavikus, ta hingeldas ja mõnikord soigus kõvasti. Nunn Jelena oli tema juures, kui pidin oma töö tõttu haiglasse minema. Väike Anton puges Fanny sülle ja paitas tema põski. Kiirustasin joostes haiglast tagasi nende juurde, olime koos, meie kolm, just nagu perekond. Laps jäi tihti minu sülle magama, aga hoidis Fanny kätt kõvasti oma peos. Ta ei tahtnud meist loobuda.

      Mu vend Ilmar pani ette, et ta võtab väikese Antoni Dorpatisse kaasa, hoolitseb tema eest ja ootab, kuni ma tulen, kas siis Fannyga või üksi. Ütlesin vennale, et küllap tulen üksi. Võtsin lapse sülle ja rääkisin. Ütlesin, et onu Ilmar viib ta tõllas kaugele uude linna, mille nimi on Dorpat. Ja mina tulen järele. Ütlesin poisile, et võtan ta oma lapseks, aga ta ei tohi kunagi unustada oma isa, ema, vendi ja õdesid, kes on nüüd taevas. Kas nad on inglid, päris laps. Ma noogutasin. Laps vaatas mulle pikalt silma, siis küsis, kas ma ikka kindlasti tulen järele. Vastasin, et ma tulen. Päris kindlasti tulen. Laps aimas, et tal tuleb Fannyst lahkuda. Nutsin salamahti, kellegi nägemata. Ma olin siis nii väsinud. Olen praegugi.

      Istusin oma kustuva abikaasa voodi ääres Moskva Suures haiglas mitu päeva. Fanny verejooksud jätkusid, ta palus Jumalat, et teda ära võetaks. Ta pääses ära 15. detsembril 1771. Oli pühapäev ja tema surres lõid kõik kirikukellad otsekui ainult temale. Mul on poeg Anton Semjonovitš, kelle võtsin endale, nii nagu Fanny oli soovinud. Anton on see laps, kelle Fanny oleks mulle kinkinud, kui oleksime kohtunud nooruse õitseajal. Olen hoidnud teda kõik need aastad nii nagu armastav isa. Ta käib Dorpatis koolis ja loodan, et kui mind enam ei ole, saab temast tulevikus arst. Ja kui mul on aeg lahkuda, on minu pojal onu, minu vend Ilmar. Poisile sama lähedane nagu minagi.

      Võtsin poisi enda omaks, sest eks ta ole samavõrra minu kui Fanny laps. Fanny oli kaks nädalat lapse surnud ema asendaja.

      Praegu, kui seda kirjutan, on mu poeg Anton neliteist, tõsine, natuke minu moodi. Minule ei ole antud näha poissi arstina, aga temast on kasvanud tore noor mees, kellel on süda õigel kohal. Olen rääkinud talle Fanny soovist, tema testamendist.

      Tahan tänada Tema Majesteeti selle suure usalduse ja sõpruse eest, mida ta Fanny vastu tundis. Fanny rääkis sageli tsaarinnast. Tal ei olnud kunagi oma ema toeks. Fanny jaoks ei olnud Tema Majesteet ainult keisrinna, vaid inimene, lähedane, inimlik, armas nagu perekonna liige. Fanny tundis sügavat