Julgus alistuda. Laura Doyle

on võrreldav autosõiduõppega. Te olete otsustanud, et järgite liikluseeskirju ja peatute näiteks punase fooritule ees või näitate enne pööramist suunatuld, sest te peate arvestama teiste liiklejatega. Kui te peatute punase tule all ainult siis, kui teil tuju tuleb, siis teete lõpuks avarii. Sama kehtib teie abielus: te peate järele andma isegi siis, kui te ei taha seda teha, selleks et vältida konflikti.

      Kui teile tundub, et teie abikaasa on vastutustundetu või kangekaelne, võite endale näiteks keelde hammustada ja meenutada endale, et olete uuel teel. Loomulikult on palju lihtsam talle midagi nähvata, aga leidke selle asemel hoopis endas jõudu olla suuremeelne. Te suudate seda. Tuletage meelde mõni juhtum, kus teie abikaasa oli hooliv, vapper või ennastohverdav. Hoidke see pilt endal peas, nii suudate vastu panna kiusatusele teda kritiseerida.

Oma sõnade söömine pole mul kunagi seedehäireid põhjustanud

      Seda on öelnud Winston Churchill, ja ma võin nende sõnade õigsust kinnitada.

      Nii nagu te võite mõnikord juhtumisi punase tule alt läbi sõita, nii võib ka aeg-ajalt juhtuda, et käitute oma abikaasaga lugupidamatult, sest mitte keegi pole täiuslik. Oluline on siiski vabandust paluda, kui mõistate, et olete hoolimatult käitunud. Abikaasast lugupidamisel on tähtis see, et te tunnistate oma viga ja annate talle teada, et kahetsete seda.

      Alguses tuleb teil tõenäoliselt alalõpmata vabandust paluda: iga kord, kui te tema ideede peale silmi pööritate ja kui te õpetate, mida ta peaks selga panema ja mida ta peaks telefonis ütlema. Vabandamine võib küll olla ebameeldiv, aga see on oluline, sest annab abikaasale märku teie lugupidamisest tema vastu. Paluge alati vabandust, kui olete kritiseerinud, käsutanud, näägutanud või teda tõrjunud, isegi siis, kui teil ei ole sellest kahju. Alguses võib see tunduda veider, isegi võlts. Aga ma soovitan teil siiski ennast kokku võtta ja käituda nii, nagu te peaks oma abikaasast lugu. See harjutus on väga tõhus, kuna see juhib teie tähelepanu kõrvale sellelt, mida te üldse ei hinda, ja aitab keskenduda sellele, mida te kõrgelt hindate. Tulemus on see, et hakkate tundma ehedat austust oma mehe vastu.

      Kui te vabandust palute, siis nimetage alati ka see põhjus, mille pärast te seda teete. Öelge näiteks: «Palun vabandust, et käitusin nii lugupidamatult ja kritiseerisin seda, kuidas sa aitasid Tayloril koolitööd teha.» Siis laske tal vastata. Teil on vastuseks sellele, mis ta ütleb, nüüd tohutu kiusatus kommenteerida tegelikku olukorda.

      Ärge tehke seda!

      Teil on ehk kiusatus lisada oma vabandusele: «Sa peaksid lihtsalt kuueaastase lapsega veidi kannatlikum olema». Ja arvake ära, mis siis juhtub, kui te seda ütlete? Te olite jälle lugupidamatu. Nüüd olete talle juba uue vabanduse võlgu, nii et te olete samas olukorras nagu vestluse alguses. Tähtis on ära kuulata, mida ta teie vabanduse peale ütleb, ja anda talle mõista, et te tõepoolest kuulsite seda. Mina kordan mõnikord selle üle, mis ta ütles. Te võite ju jutu lõpetuseks öelda: «Jah, mul on tõesti kahju,» aga ärge rohkem seda teemat puudutage.

      Reageerimise vältimise jaoks võib mõnel juhul kuluda mitu meetrit kleeplinti, millega oma suu kinni teipida. Aga tehke selleks mida iganes.

      Emily protesteeris, kui ma soovitasin tal kõigepealt lugupidamatu käitumise eest oma mehe Timi käest vabandust paluda – ta oli kritiseerinud oma abikaasat, kui too püüdis köögilakke uut valgustit kinnitada. Naine selgitas: «Ta tegi kõike nii ebaloogiliselt: ta seisis toolil, mis pidi kohe-kohe ümber kukkuma, ja toetas teise jalaga köögilauale, millele me olime just äsja uue ilusa katte pannud. Ma ütlesin, et ta oleks ju võinud lihtsalt garaaži minna ja treppredeli tuua. Miks ma pean paluma vabandust oma lugupidamatuse pärast, kui tema oli nii laisk ja hoolinud meie uuest köögilauast?»

      Emily jutus oli iva.

      Aga see kriitika ja üleolev toon rikkusid kogu nende laupäeva ära. Mees ei läinud treppredelit tooma, sest talle ei meeldinud, et tema käitumist kontrollitakse. Ja kui ta juba tajus, et naine teda ründab, ei tundnud ta muidugi naise vastu enam mingit hellust. Ülearune on lisada, et tal polnud ei tuju naerda ega ka pikalt vestelda ega istuda vaikselt diivanil teineteise kaisus – kõik need laupäevaõhtused asjad, mis lähedustunnet kasvatavad.

      Soovitasin siiski Emilyle see ainumaski kord mehelt vabandust paluda. Nagu ta hiljem jutustas, tõigi ta kartlikult pobisedes kuuldavale rasked sõnad: «Palun vabandust, et ma olin nii lugupidamatu, kui ma kritiseerisin sind, kui sa lampi lakke riputasid.» Emily kokutamine ei lugenud midagi. Abikaasa naeratas talle lahkelt ja ütles: «Mulle meeldib see külg sinus».

      Cathy abikaasa lõi nende jalamatist naelad läbi, et seda kuivama panna. «Minu jalamatis on nüüd augud sees,» kurtis naine. «Kas sa tahad öelda, et ma poleks pidanud talle ütlema, mida ma sellest arvan?» Kuna pole mingit lugupidavat viisi, kuidas öelda oma abikaasale, et ta tegi teie meelest midagi väga rumalat, siis alistuv naine ei ütle lihtsalt mitte midagi. Selle asemel tuletab ta endale hoopis meelde, nagu Cathygi tegi, et see on sama mees, kes teeb perekonna ülalpidamiseks kõvasti tööd; kes toob talle voodisse klaasi vett; kes mängib nende beebiga, samal ajal kui ta mullivannis mõnuleb, ja paneb teda ikka ja jälle naerma. Laiemas plaanis ei tähenda need paar auku jalamatis mitte midagi.

      Collette oli samas olukorras, kui tema abikaasa kogemata nende lapse lemmikmänguasja ära viskas. «Mina olen see, kes peab poja pahameele välja kannatama,» ütles ta mulle. «Minu abikaasa on ju sel ajal tööl, kui laps selle pärast kisa tõstab. Ma olen nii vihane, et võiksin tema pihta lausa asju loopida!»

      Aga abikaasal, kelle pihta ta oli valmis asju loopima, oli ka vägagi hinnatavaid omadusi. Ta oli nõus kasvatama poega naise, mitte enda usutunnistuse järgi. Ta tegi jõupingutusi, et naise sugulastega hästi läbi saada, ja töötas palju, et naine saaks lapsega kodus olla. Pärast mõningast kaeblemist mõistis Collette, et selle mänguasja pärast tülitsemine pole üldse tema huvides, ja ta elas oma pahameele välja nii, et rääkis sellest sõpradele. Nii hoidis ta ära õhtuse nääkluse, millele oleks järgnenud suur vaikus. Ja teate, mis ta veel ära hoidis? Lapse nutuhoo, mis oleks vallandunud vanemate tüli kuuldes, ja lisaks kõigele ei pidanud Collette magama kogu öö kangelt oma voodipoolel püsides… Seega ei olnudki see kriitilisest märkusest hoidumine nii suur ohver.

      Alguses tundus mulle, et abikaasast on võimatu lugu pidada, sest ma olin veendunud, et olen temast parem ja teen asju paremini. Aga tulemused olid seda igati väärt ja kinnistasid kiiresti minu uut käitumist. Leidsin eneseväärikuse ja eneseaustuse, rääkimata harmooniast, suuremast lähedusest ja abikaasast, kes lausa jumaldab mind. Naised, kes otsustasid läbi teha samasuguse muutuse, ehkki mitte perfektselt, leidsid, et see kõik kehtib ka nende kohta. Kui meie seda suudame, suudate ka teie.

      Abikaasa jumaldab teid selle eest.

      2.

      Loobuge kontrollist, et saada rohkem võimu

      Kui mees ei tunne, et teda armastatakse niisugusena, nagu ta on, siis kordab ta teadlikult või alateadlikult seda käitumist, mida ei tunnustata. Ta tunneb sisemist sundi korrata seda käitumist seni, kuni teda hakatakse armastama ja tunnustama.

– John Gray

      Ärge öelge enam oma abikaasale, mida ta peaks tegema, mida ta peaks selga panema ja kuidas ta peaks asju ajama, isegi siis mitte, kui arvate, et te lihtsalt aitate teda. Tegelge nii palju kui võimalik oma asjadega. Teadke, et kui teis tärkab vajadus teda kontrollida, võib see kaasa tuua ka teie hirmu, mis on antud olukorras kohatu.

      Kirjutage üles viis olukorda, mil te oma abikaasat hiljuti kontrollisite. Iga olukorra puhul küsige endalt, mis see täpsemalt oli, mida te kartsite. Kas teie hirm oli realistlik? Milline oleks olnud kõige halvem stsenaarium? Kas olukorra kontrollimine vääris abikaasa läheduse kaotust? Harjutage ennast oma hirmuga silmitsi seisma ja loobuge oma abikaasa kontrollimisest, et teha ruumi lähedusele ning muutuda nii heaks inimeseks, kui te vähegi suudate olla.

      Kontrollivajaduse taga on hirm – suur hirm. Ma nimetaksin seda isegi kabuhirmuks. Aga mis see on, mida me nii hirmsasti kardame?

      Paljud naised kardavad, et abikaasa ei tea, kuidas korralikult igapäevakohuseid täita, kui nad omaette jätta. Need