Julgus alistuda. Laura Doyle

endale lubada. Mul on oma raha, nii et see ost ei puuduta mind. Selle asemel et Johni sõpru kuidagi alahinnata, nagu ma varem tegin, ma hoopis hindan neid, sest nad pakuvad talle seda, mida mina ei suuda pakkuda – täpselt nagu mul endalgi on asju, millest ma räägin ainult oma sõbrataridega. Johnile meeldib väga mulle kingitusi teha ja talle teeb ka rõõmu, kui ta saab oma sõpradele sümpaatiat ja hoolimist üles näidata. Ja lõppeks, kas pole naeruväärne, et mina valin tema sõpradele kingitusi? Ärge parem vastake sellele!

      Teine näide – maja värvimine

      MINA: Ma tahan, et meie maja parem välja näeks. Selle võiks üle värvida. Mis sina arvad?

      TEMA: Ma arvan, et me peaksime poodi minema, värvi ostma ja värvima hakkama.

      See on näide elust enesest. Pange tähele, et ma ütlesin, mida ma tahan, mitte seda, kuidas see kõik peaks toimuma. Ta oleks võinud ju öelda ka: «Palkame siis mõne töömehe.» Loomulikult oleks ta võinud öelda ka: «Ma arvan, et me peaksime kevadeni ootama ja siis maja üle värvima.»

      Oleksin ka nende stsenaariumitega nõus olnud, sest ma ei taha kulutada oma jõudu selleks, et panna Johni tegema midagi, mida ta ei taha teha. Kui me oleksime oma maja värvinud siis, kui John poleks tahtnud seda teha, oleksin mina küll oma tahtmise saanud, aga see oleks Johni ärritanud. Üksmeel ja lähedus on paju suurem väärtus kui värskelt värvitud maja, mida kõik naabrid imetlemas käivad.

      Kolmas näide – autoremont

      TEMA: Autol hakkavad pidurid üles ütlema, ma tegelen sellega järgmisel nädalal.

      MINA: Aitäh sulle, et sa sellega tegeled.

      Veel kord – ma ei pea muretsema selle pärast, mis ta teeb, sest ma usun, et mu abikaasa hoolitseb auto eest ka ilma minu sekkumiseta. Ta tegi seda juba ammu enne seda, kui ta minuga kohtus, ja tema asjade lahendamise viis töötas. Võib-olla ta ei teinud seda nii, nagu minu arvates oleks pidanud tegema, aga see ei tähenda, et ta oleks olnud vastutustundetu.

Tee läheduse, kire ja rahu juurde

      Mõned naised on mures, et abikaasa satub hämmingusse ja peab seda täiesti ebasiiraks, kui naine ütleb: «Kui sa nii arvad.» Aga üllatavalt palju on ka neid mehi, kes on siiski nii õnnelikud sellise usalduse üle, et ei taha seda küsimustega kuidagi ära rikkuda. Ja kui te olete siiski mures, et äkki abikaasa ei usu, et te olete muutunud, siis ärge laskuge ikkagi temaga pikka vestlusse, mille käigus te püüate teda veenda, et te mõtlete täitsa tõsiselt seda, mida te ütlesite. Nii kaevate te ainult vanad probleemid üles. Selle asemel kinnitage talle oma algset sõnumit. Te võite näiteks öelda: «Ma olen kindel, et sa saad sellega hakkama,» või «Milline kergendus, et ma ei pea selle peale mõtlema.»

      Te leiate sellel austamise teel nii meelerahu, kergendust, rõõmu kui ka kirge, mida te ei leia mingil muul viisil.

      3.

      Hoidke oma alistumine saladuses

      Tarkus koosneb kahest osast: (a) väga palju on öelda, ja (b) mitte seda öelda.

– Anonüümne

      Andke endale lubadus, et te harjutate alistumist vähemalt kuus kuud, enne kui räägite abikaasale, et olete nüüd selle käitumisviisi valinud. Selle asemel et teda asjasse pühendada, leidke paar sõbratari, kes teid kuulavad ja teie arengut toetavad.

      Kui te olete selline nagu mina, siis on teie esimeseks instinktiks rääkida oma abikaasale kõike, mida te olete alistuva käitumisviisi kohta juba õppinud. Võib-olla on teil kiusatus anda talle lugeda seda raamatut. Aga ma soovitan tungivalt, et hoiaksite need uued teadmised endale. Mõte hoida oma abikaasa eest midagi saladuses on muidugi vastuolus läheduse ideega. Pealegi, kuidas te saate olla tõeliselt lähedased ja üksteist mõista, kui te ei jaga kõiki oma tundeid?

      Siin on mõned laused, mida on öelnud oma abikaasale targad ja hoolivad naised, kes just on alustanud alistava mõtteviisi omaksvõtmist (ja ma ei mõelnud neid välja!):

      «See raamat ütleb, et ma peaksin hakkama sinust rohkem lugu pidama.»

      «See kirjanik ütleb, et ma ei peaks sulle nõu andma. Ma arvan, et ta eksib, eks ole ju?»

      «Ma hakkan alistuvaks naiseks, sest mul on kõrini, et pean kõik üksinda ära tegema. Nüüd sa alles näed, mis tähendab teha ära mingigi osa kogu sellest tööst!»

      «See raamat ütleb, et ma peaksin vait olema, kui sa nõusid valesti masinasse paned (kannad sobimatuid riideid; ei vaheta tita mähkmeid õigesti).»

      «Nüüdsest peale hakkan ma sinu väikseid kingitusi hindama.»

      «Ma hakkan teesklema, et austan sind ja usun sinusse, isegi siis, kui ma seda tegelikult ei tee.»

      Igas niisuguses lauses sisaldub kriitika või mõni kontrolliv kommentaar. Te ütlete seda seetõttu, et esialgu on teie viha, üksildus, kurnatus ja pahameel nii esiplaanil ja peaaegu võimatu on neid tundeid mitte väljendada, kui sellised vestlused aset leiavad. Sellest rääkimine kahjustab aga teievahelist lähedust – ja see võtab teilt julguse ära, kui olete just alustanud.

      Ma ei tea ühtki viisi, kuidas abikaasale alistumisest rääkimine võiks kasulik olla. See on sama mis minna uue dieedi esimesel päeval pagaripoodi. Kui teil pole veel harjumust maiustustest mööda minna, võite te šokolaadikoogile lihtsalt alla jääda ja olla vanas kohas tagasi juba enne, kui te õieti alustadagi saite. Kui te olete juba omandanud harjumuse kookidest mööda astuda, on pagaripoodi minek ohutum, sest te olete harjunud kiusatusele vastu panema. Samuti olete jõudu juurde saanud ja see teeb teid tugevamaks.

      Ma tõesti palun, et te hoiaksite selle teema saladuses, sest ma olen märganud, et naised tavatsevad seda soovitust eirata. Mõned naised ütlevad, et nad teavad küll, et ei peaks alistumisest abikaasale rääkima, aga nende abikaasad on teistsugused või on nemad ise teistsugused või et nad jagavad abikaasaga alati kõike.

      Üks naine kirjeldas, kuidas ta rääkis abikaasale alistumisest – ta tahtis, et mees teaks, kui raske tal on teda usaldada, sest too on teda nii palju kordi alt vedanud. Uhh! Siis rääkis ta mulle, et tundis ennast pärast seda vestlust paremini, ehkki ma ei soovitanud tal seda teha. Võib-olla tundis ta ennast tõesti veidi aega paremini. Aga öelda oma mehele, et ta on naist nii palju kordi alt vedanud, ja üritada luua samal ajal usaldust ja lähedust, on sama mis süüa kohe dieedi alguses ära suur tükk juustukooki – see on läbikukkumine!

Võidupasunad ei hakka hüüdma

      Ma olen sageli kahetsenud, et rääkisin –

      ma pole mitte iialgi kahetsenud, et vaikisin.

– Publilius Syrus

      «Kas mu abikaasa ei saagi siis aru, et midagi on teoksil?» küsivad naised minu käest tihti. Loomulikult saab. Enamik mehi teab suurepäraselt oma naise tujusid ja harjumusi (isegi kui näib, et nad ei märka neid). Teie abikaasa pole mitte ainult meeldivalt üllatunud, kui ta tajub, et naine kohtleb teda lugupidavalt ja näib olevat õnnelikum, vaid ta tunneb ka uut ja sügavat rahulolu, sest tema tavapärane igapäevane kogemus muutub. Ja vastutasuks tundub teile, et ka temaga on kergem koos elada, sest ta ei pea enam reageerima pingetele ja nähvamistele, mis teie abielus nii tavalised olid.

      Aga ta ei tule siiski küsima, mis teil teoksil on. Ta ei anna teile kuldmedalit, sukapaelaordenit ega isegi mitte kaelakeed. Muutus on vaevumärgatav, justkui oleksite lihtsalt paranenud raskest külmetusest. Te olete jälle terve, aga te ei ole nii tohutult muutunud, et inimesed tuleksid ja ütleksid, kui kena te ilma paistes silmade ja punase ninata välja näete. Te olete lihtsalt jälle vana hea teie ise.

      Kuna abikaasale alistumine tähendab lihtsalt endise käitumise puudumist, on tõenäoline, et teie abikaasa ei märka seda tükk aega. Alguses ta võib-olla ootab, et ka teie teine pale lööks välja. Ja pikapeale hakkab ta teie uut käitumist usaldama.

      On veel üks põhjus, miks teie abikaasa ilmselt ei küsi, miks te teistmoodi käitute. Ta on harjunud, et teie ütlete talle, mida teha – nüüd aga taaskohtub ta oma sisehäälega. See on sama hääl,