Tõmbetraat. Lee Child

seisis, sundides ennast pilku mitte ära pöörama, ja tema käsi oli laua kohale sirutatud.

      See oli piinlik hetk. Ei ole midagi piinlikumat, kui seista surumiseks valmis käega, aga seda žesti eiratakse. Samamoodi edasi seista on rumal, aga kätt tagasi tõmmata tundub kuidagiviisi veelgi hullem olevat. Nõnda ta siis hoidiski väljasirutatud kätt enda ees ja ootas. Siis mees liigutas ennast. Kergitas paremat kätt, et võtta vastu Stone’i oma. Kuid see ei olnudki käsi. See oli kiiskav metallkonks. Konks algas särgikäänisest märksa kaugemal. See ei olnud kunstkäsi ega mõni kaval nutiprotees, vaid lihtne suure J-tähe kujuline läikivast roostevabast terasest valmistatud ja skulptuurina lihvitud konks. Stone oleks siiski sellest äärepealt kinni haaranud, kuid tõmbas siis käe tagasi ja tarretus. Mees kostitas teda oma liikuva näopoole üürikese suuremeelse naeratusega. Otsekui poleks see talle midagi tähendanud.

      „Mind kutsutakse Konksu-Hobieks,” ütles ta.

      Ta istus seal oma jäiga näoga ja konksu otsekui seda lähemalt uurida andes ülal hoides. Stone neelatas ja püüdis enesevalitsemist taastada. Ta pidas aru selle üle, kas ta ei peaks hoopiski pakkuma vasakut kätt. Ta teadis, et mõned inimesed teevad niiviisi. Tema vanaonu oli insuldi saanud. Oma elu viimase kümne aasta jooksul surus ta alati vasakut kätt.

      „Võtke istet,” ütles Konksu-Hobie.

      Stone noogutas tänulikult ja taganes. Ta istus sohvaotsale. Ta jäi seetõttu küll küljetsi, kuid oli rõõmus juba sellegi üle, et sai midagi teha. Hobie vaatas teda ja asetas käsivarre lauale. Konks tabas puud vaikse metalse kolksatusega.

      „Te tahate raha laenata,” ütles ta.

      Tema näo põlenud pool ei liikunud üldse. See oli paks ja kõva nagu krokodilli selg. Stone tundis, kuidas tal kõht krampi tõmbub, ja ta vaatas otse alla kohvilauale. Seejärel ta noogutas ja silus peopesadega püksipõlvi. Noogutas veel kord ja püüdis oma stsenaariumi meelde tuletada.

      „Mul on vaja ühest tühjast kohast üle saada,” ütles ta. „Kuus nädalat, üks koma üks miljonit?”

      „Pank?” küsis Hobie.

      Stone silmitses ainiti põrandat. Lauaplaat oli klaasist ja selle all oli mustriline vaip. Ta kehitas targa näoga õlgu, otsekui hõlmates selle üheainsa liigutusega saladusloori varju jääva äristrateegia sadat peent üksikasja suhtluses mehega, keda ta poleks uneski solvanud mõistaandmisega, et too võib ükskõik millist nendest ükskõik millisel viisil mitte tunda.

      „Ma eelistaksin seda mitte teha?” ütles ta. „Meil on muidugi juba olemas laenupakett, kuid ma pressisin neilt välja soodsa intressimäära, lähtudes sellest, et tegemist on kindla summa laenamisega kindlaks tähtajaks ilma igasuguste muutuvate komponentideta. Te ju mõistate, et ma ei taha niivõrd tühise summa pärast sellist asjakorraldust rikkuda.”

      Hobie liigutas paremat käsivart. Konks lohises puidul edasi.

      „Jama, härra Stone,” lausus ta vaikselt.

      Stone ei vastanud. Ta kuulas konksu.

      „Kas te sõjaväes olete käinud?” küsis Hobie tema käest.

      „Palun vabandust?”

      „Kas teid kutsuti aega teenima? Vietnami?”

      Stone neelatas. Need põletused ja see konks.

      „Ma jäin välja,” ütles ta. „Sain kolledži pärast ajapikendust. Ma muidugi tahtsin väga minna, aga kui ma lõpetasin, oli sõda juba läbi.”

      Hobie noogutas pikkamisi.

      „Mina käisin,” ütles ta. „Ja üks asi, mida ma seal õppisin, on see, kui suurt väärtust omab informatsiooni kogumine. Seda õppetundi rakendan ma ka oma äris.”

      Hämarasse kabinetti tekkis vaikus. Stone noogutas. Liigutas pead ja jäi ainiti lauaserva silmitsema. Vahetas stsenaariumi.

      „Heakene küll,” sõnas ta. „Te ei saa ju mulle ette heita, et ma püüdsin sellegipoolest vaprat nägu ette teha?”

      „Te olete suhteliselt sügavalt pasa sees,” ütles Hobie. „Tegelikult te maksate pangale kõige suurema intressimäära alusel ja igasuguste uute rahade saamise suhtes ütlevad nad ära. Aga te teete enda pasa seest väljakaevamiseks küllaltki tublit tööd. Te olete juba peaaegu vihma käest pääsenud.”

      „Peaaegu,” oli Stone temaga päri. „Kuue nädala ja ühe koma ühe miljoni pärast, muud midagi.”

      „Ma tegelen kitsa valdkonnaga,” ütles Hobie. „Kõik tegelevad mingisuguse kitsa valdkonnaga. Minu mänguväli on just nimelt niisugused juhtumid, nagu teie oma. Põhimõtteliselt terved ettevõtted, kellel on ajutisi ja piiratud ulatusega makseprobleeme. On selliseid probleeme, mida ei ole võimalik lahendada pankade abil, sest ka nemad on valinud kitsama valdkonna mõnel teisel mänguväljal – näiteks olla sama nõme ja fantaasiavaene kui pasajunn.”

      Ta nihutas tammepuud kriipides taas konksu.

      „Minu tasud jäävad mõistlikkuse piiresse,” ütles ta. „Ma ei ole laenuhai. Me ei kõnele praegu saja protsendi suurusest intressist. Ma näen võimalust anda teile need üks koma üks näiteks kuue protsendiga kuue nädala eest.”

      Stone libistas taas peopesi üle reite. Kuus protsenti kuue nädala eest? Kui suure aastase intressimääraga see võrdub? Ligikaudu 52 protsendiga. Laena praegu üks koma üks miljonit ning maksa kuue nädala pärast tagasi kogu see raha ja veel kuuskümmend kuus tuhat. Üksteist tuhat dollarit nädala kohta. Just päris laenuhai tingimused need ei ole. Aga ei jää nendest ka kaugele. Kuid vähemalt vastas see vennike jaatavalt.

      „Kuidas jääb tagatisega?” küsis Stone.

      „Ma võtan aktsiaid,” ütles Hobie.

      Stone sundis ennast pead tõstma ja tema poole vaatama. Ta oletas, et see on mingisugune test. Ta neelatas raskelt. Võttes arvesse, et ta on tulemusele nii lähedal, oleks ausus kõige parem poliitika.

      „Need aktsiad ei maksa midagi,” ütles ta tasakesi.

      Hobie noogutas oma kohutavat pead, otsekui oleks vastus talle heameelt valmistanud.

      „Praegusel hetkel ei ole,” kostis ta. „Aga varsti nad ju maksavad midagi, eks ole?”

      „Ainult pärast seda, kui me oleme makseraskustest üle saanud,” ütles Stone. „Surnud ring, eks ole ju? Aktsiate väärtus tõuseb uuesti alles pärast seda, kui ma olen teile võla tasunud. Kui ma olen vihma käest pääsenud.”

      „Nii et siis ma saangi nendest tulu,” ütles Hobie. „Ma ei räägi ajutisest loovutamisest. Ma kavatsen selle aktsiapaketi võtta ja endale jätta.”

      „Endale jätta,” ütles Stone. Ta ei suutnud oma häälde tekkinud üllatust varjata. Viiekümne kahe protsendi suurune aastaintress ja kingituseks aktsiad?

      „Ma teen seda alati,” lausus Hobie. „Selles on midagi sentimentaalset. Mulle meeldib omada osakest nendest ettevõtetest, mida ma aitan. Suurem osa inimesi sõlmib rõõmuga niisuguse kokkuleppe.”

      Stone neelatas. Suunas pilgu teisale. Vaatas oma võimalused üle. Kehitas õlgu.

      „Muidugi,” ütles ta. „Sellega on vist kõik korras.”

      Hobie sirutas oma vasaku käe välja ja tõmbas lahti ühe sahtli. Võttis sellest trükitud lepinguvormi. Libistas vormi laua esiservale.

      „Ma koostasin selle,” ütles ta.

      Stone küürutas sohval ettepoole ja võttis vormi. See oli laenuleping ühe koma ühe miljoni dollari peale kuueks nädalaks kuue protsendiga koos aktsiate üleandmise protokolliga. Sellise aktsiapataka üleandmise, mille väärtus oli mitte just palju aega tagasi miljon dollarit ja võis väga varsti sama suureks saada. Ta pilgutas silmi.

      „Mingil muul viisil ma seda teha ei saa,” ütles Hobie. „Nagu ma teile juba rääkisin, tegelen ma kitsa valdkonnaga. Seda turusoppi ma tunnen. Midagi paremat te kusagilt mujalt ei saa. Tõde on selline, et kusagilt mujalt ei saa te mitte kui kuradima midagi.”

      Hobie