Tõmbetraat. Lee Child

üks Keysi küsimus. Politseinike kaasamine ükskõik millesse vääris pikka ja tõsist arutelu. Reacher raputas kolmandat korda pead.

      „Ei kavatse,” ütles ta.

      „Nad teevad kindlaks, kes ta oli, ja siis hakkavad ka nemad sind otsima.”

      „Mitte otsekohe,” ütles Reacher. „Laiba juures ei ole isikutunnistust. Ega ole tal ka sõrmejälgi. Võib mööduda mitu nädalat, enne kui nad välja selgitavad, kes ta oli.”

      „Nii et mida sa kavatsed teha?”

      „Ma kavatsen leida üles proua Jacobi,” kostis Reacher. „Kliendi. Tema otsivatki mind.”

      „Kas sa tunned teda?”

      „Ei tunne, aga tahan ta üles leida.”

      „Miks?”

      Reacher kehitas õlgu.

      „Ma pean teadma, mis toimub,” ütles ta.

      „Miks?” küsis Crystal uuesti.

      Reacher tõusis püsti ja vaatas teda seinapeeglist. Ta tundis endas ootamatult suurt kärsitust. Ta oli rohkem kui valmis tegelikkusse naasma.

      „Sa tead ju küll, miks,” ütles ta. „Mees tapeti millegi sellise pärast, millel on pistmist minuga, nii et ma olen asjaga seotud. Klapib?”

      Crystal sirutas oma pika palja jala toolile, mis oli äsja Reacherist vabaks jäänud. Ta mõtiskles Reacheri tunde üle, et ta on asjasse kaasatud, mis oli tema meelest nagu mingisugune vähelevinud harrastus. Küll seadusega lubatud, kuid kummaline, rahvatantsuga tegelemist meenutav harrastus.

      „Klapib, aga kuidas?” päris ta.

      „Ma lähen tema büroosse,” ütles Reacher. „Võib-olla tal oli sekretär. Seal on vähemalt mingisugused ülestähendused. Telefoninumbrid, aadressid ja kliendilepingud. Too proua Jacob oli tõenäoliselt tema viimane juhtum. Ta on ilmselt virnas kõige ülemine.”

      „Nii et kus see tema büroo asub?”

      „Ma ei tea,” vastas Reacher. „Tema kõnepruugi põhjal otsustades kusagil New Yorgis. Ma tean tema nime ja ma tean, et ta oli endine politseinik. Umbkaudu kuuekümne aasta vanune Costello-nimeline endine politseinik. Teda leida ei tohiks olla liiga raske.”

      „Kas ta oli endine võmm?” küsis tüdruk. „Miks sa seda arvad?”

      „Suurem osa eradetektiive on ju endised, eks ole?” ütles Reacher. „Nad lähevad varakult ja vaesena erru, panevad sildi üles ning asuvad üksikettevõtjana tööle abielulahutuste ja kadunud inimeste otsimise alal. Ja see asi minu pangaga? Ta teadis kõiki üksikasju. Ainus võimalus seda teha on mõnelt veel teenistuses olevalt vanalt semult teenet paludes.”

      Crystal naeratas kergelt huvi tundes. Ta astus baarileti ääres oleva Reacheri juurde. Jäi puusaga Reacheri reit puudutades tema kõrvale seisma.

      „Kuidas sina kogu seda keerulist värki tead?”

      Reacher kuulas õhu voolamist läbi väljatõmbeventilaatorite.

      „Ma olen ise uurija olnud,” ütles ta. „Sõjaväepolitseis. Kolmteist aastat. See töö oli mul üsna hästi käes. Ma ei ole just mõnus tüüp.”

      „Sa ei ole isegi mitte mõnus tüüp,” torkas Crystal vastu. „Ära ennast meelita. Millal sa alustad?”

      Reacher laskis pilgul hämaruses ringi käia.

      „Vist kohe praegu. Kindlasti väljub hommikul vara Miamist mõni lennuk.”

      Tüdruk naeratas uuesti. Sedapuhku ettevaatlikult.

      „Ja kuidas sa kavatsed Miamisse jõuda?” küsis ta. „Sellisel öisel kellaajal?”

      Reacher vastas samuti naeratusega. Enesekindla naeratusega.

      „Sina viid mind autoga,” ütles ta.

      „Kas mul on aega ennast riidesse panna?”

      „Aega on kõigest kingade jaoks.”

      Reacher kõndis koos Crystaliga garaažini, kus seisis tüdruku Porsche. Ta keeras ukse üles, Crystal poetas ennast autosse ja käivitas mootori. Ta viis Reacheri pool miili põhja poole tema motelli, sõites aeglaselt, et õli põhjalikult soojeneks. Kogukad rehvid hüplesid katkisel sillutisel ja mütsatasid teeaukudesse. Crystal peatus neoonvalgusest särava vestibüüli ees ja jäi ootama, mootor kiiretel tuuridel töötamas, et see välja ei sureks. Reacher avas autoukse ja pani selle siis jälle tasakesi kinni.

      „Hakkame lihtsalt minema,” ütles ta. „Seal sees ei ole midagi, mida ma tahaksin kaasa võtta.”

      Crystal noogutas armatuurlaua mõõteriistade kumas.

      „Olgu pealegi, tõmba turvavöö peale,” ütles ta.

      Ta lükkas esimese käigu sisse ja alustas sõitu läbi linna. Suundus mööda North Roosevelt Drive’i põhja poole. Vaatas näidikuid ja keeras vasakusse ritta, et tõusta tammil kulgevale maanteele. Lülitas sisse radariavastajad. Vajutas auto tagumist otsa maadligi surudes gaasipedaali põhja. Reacheri selg litsuti nahkistme vastu nii, nagu oleks ta lahkunud Key Westist hävitaja kabiinis.

      Crystal hoidis põhja poole kihutades Porsche spidomeetri näitu kuni Key Largoni kolmekohalisena. Reacher nautis sõitu. Crystal oli suurepärane juht. Sujuv ja säästlike liigutustega, vahetas kogu aeg käike madalamaks ja kõrgemaks, laskis mootoril unnata, hoidus oma pisikese autoga sõiduridade keskele ja kasutas sirgetele lõikudele katapulteerumiseks rehvide eripära. Ta naeratas tema veatult kaunist nägu valgustavate näidikute õhetuses. Selle autoga kiiresti sõita ei ole sugugi lihtne. Raske mootor ripub kaugel tagumise telje taga, olles valmis hakkama tigeda pendlina õõtsuma ja juhti lõksu püüdma niipea, kui too sekundi murdosa võrra hiljaks jääb. Kuid Crystal ei jäänud. Ta läbis kerglennuki kiirusega ühe miili teise järel.

      Siis hakkasid radariavastajad kiunuma ja eespool ilmusid miili kaugusel nähtavale Key Largo tuled. Crystal pidurdas jõuliselt ja vuras läbi linna, seejärel aga vajutas pedaali taas põhja ja tuiskas tumeda silmapiiri poole. Järsk kurv vasakule, sõit üle silla Ameerika mandriosale ning siis edasi põhjakaarde Homesteadi linna poole mööda sohu rajatud sirget ja tasast maanteed. Seejärel järsk parempööre kiirteele, suur kiirus kogu teekonna jooksul ja kõige tundlikumaks seatud radariavastajad ning jõudmine täpipealt enne kella viit hommikul Miami lennujaama ette. Crystal peatus kohal, kus reisijad autost väljuvad, ja jäi ootama.

      „Noh, aitäh sõidu eest,” ütles Reacher.

      Tüdruk naeratas.

      „See valmistas mulle mõnu,” ütles ta. „Usu mind.”

      Reacher avas ukse, kuid istus ettepoole vaadates edasi.

      „Olgu pealegi,” lausus ta. „Ma arvan, et me kohtume veel.”

      Crystal vangutas pead. „Ei, ei kohtu,” ütles ta. „Sinusugused mehed ei tule iial tagasi. Sa lähed ära ega tule enam iial tagasi.”

      Reacher istus tema auto soojuses. Mootor popsus ja porises. Jahtuvad summutid plõksusid. Crystal kallutas ennast tema poole. Vajutas siduri alla ja lükkas käiguvahetushoova esimesele käigule, et Reacherile lähemale pääseda. Ta võttis Reacheril kaela ümbert kinni ja suudles teda kõvasti huultele.

      „Hüvasti, Reacher,” ütles ta. „Ma olen rõõmus, et sain viimaks sinu nime teada.”

      Reacher suudles kõvasti ja pikalt vastu.

      „Nii et mis siis sinu nimi on?” küsis ta.

      „Crystal,” ütles tüdruk ja naeris.

      Reacher naeris temaga kaasa, ajas ennast üles ja väljus autost. Crystal kummardus üle istme ja tõmbas ukse tema järel kinni. Lõi mootorile õige hääle sisse ja sõitis minema. Reacher seisis teeserval ja jälgis tema lahkumist. Crystal keeras ühe hotellibussi ette ja kadus tema pilgu eest. Koos sellega kadusid Crystali auto heitgaaside hämuna ka kolm kuud Reacheri elust.

      Viiskümmend