Tõmbetraat. Lee Child

sellelsamal päeval küsima teie, see ajab talle hirmu naha vahele ja ta laseb jalga. Aga kuhu? Kas siia?”

      Teine mees noogutas. „Kui ta jäi Atlantas lennukile, siis on ta siin.”

      „Aga miks?” küsis Hobie. „Kes kurat ta säherdune on?”

      Ta mõtles viivu ja vastas siis oma küsimusele ise.

      „Sekretär räägib meile, kes see klient on, eks ole ju?”

      Seejärel ta naeratas.

      „Ja klient räägib meile, kes on too Reacherist sell.”

      Peenes ülikonnas mehed noogutasid sõnatult ja tõusid püsti. Nad sammusid mööbli vahelt läbi ja astusid kabinetist välja.

      Reacher kõndis läbi Central Parki lõuna poole. Ta püüdis aru saada selle töö mõõtmetest, mis ta oli teha võtnud. Ta oli kindel, et viibib õiges linnas. Need kolm aktsenti olid määravad. Aga tal tuli läbi kammida tohutu arv siinseid elanikke. Seitse ja pool miljonit inimest viies linnaosas, koos äärelinnadega ühtekokku vahest nii umbes kaheksateist miljonit. Kaheksateist miljonit inimest, kes on piisavalt lähedal, et pöörata pilk sissepoole, kui nad vajavad mõnda sedalaadi kitsa valdkonna teenusepakkujat, nagu näiteks kiire ja tõhus eradetektiiv. Tema kõhutunne ütles, et Costello asukoht võis olla Manhattan, kuid oli täiesti võimalik, et proua Jacob on mõnest eeslinnast. Kui sa oled kusagil eeslinnas elav naine ja tahad eradetektiivi, siis kust sa teda otsima hakkad? Mitte supermarketi või videolaenutuse kõrvalt. Mitte kaubatänavalt riidepoodide naabrusest. Sa võtad lähima suurlinna äriettevõtete telefoniraamatu ja hakkad helistama. Sa pead maha sissejuhatava vestluse ja võib-olla sõidab see mees siis autoga sinu juurde või sa ise istud rongi ja lähed tema juurde. Ükskõik millisest kohast tihedasti asustatud suurel, sadade ruutmiilideni ulatuval alal.

      Ta oli hotellid kõrvale jätnud. Ta ei pidanud ju ilmtingimata palju aega mängu panema. Võis juhtuda, et läheb hotelli, aga lahkub sealt juba tunni aja pärast. Ja talle kulus ära rohkem informatsiooni, kui hotellidel pakkuda oli. Ta vajas kõigi viie linnaosa ja eeslinnade telefoniraamatut. Hotellidel neid kõiki ei ole. Ja tal polnud tarvis maksta säärast tasu, mida hotellid armastavad telefonikõnede eest võtta. Ta ei olnud ujumisbasseine kaevates rikkaks saanud.

      Nõnda siis võttis ta suuna avalikule raamatukogule. Fortysecond Streeti ja Fifth Avenue nurgal. Kas see on suurim maailmas? Ta ei mäletanud. Võib-olla on, võib-olla ka ei ole. Aga on kindlasti piisavalt suur, et seal oleks kõik talle vajalikud telefoniraamatud ning avarad lauad ja mugavad toolid. Nelja miili kaugusel Roosevelt Square’ist – tund aega reibast kõndimist, mida katkestavad ainult valgusfoorid ristmikel ja kiire kõrvalepõige kantseleitarvete kauplusse, et osta märkmik ja pliiats.

      Järgmine mees Hobie kabinetis oli vastuvõtusekretär. Ta astus sisse ja lukustas enda järel ukse. Kõndis edasi ning võttis istet kirjutuslauale lähima sohva otsal. Vaatas Hobiele kaua, karmilt ja sõnatult otsa.

      „Milles on asi?” küsis Hobie, ehkki teadis, milles see on.

      „Sa peaksid siit kaduma,” ütles sekretär. „Nüüd on see ohtlik.”

      Hobie ei vastanud. Ta lihtsalt hoidis oma konksu vasakus peos ja silitas allesolevate sõrmedega selle õela välimusega metallkaart.

      „Sa koostasid kavasid,” ütles sekretär. „Sa lubasid. Sinu kavadel ja lubadustel pole mingit mõtet, kui sa ei tee seda, mida peaksid tegema.”

      Hobie kehitas õlgu. Ta ei lausunud midagi.

      „Me saime teate Havailt, on ju nii?” ütles sekretär. „Sa kavatsesid põgeneda niipea, kui me kuuleme midagi Havailt.”

      „Costello ei ole kunagi Havail käinud,” ütles Hobie. „Me uurisime järele.”

      „Nii et see teeb asjad veelgi hullemaks. Havail käis keegi teine. Keegi selline, keda me ei tunne.”

      „See oli tavaline kontroll,” ütles Hobie. „Pidi olema. Mõtle järele. Kellelgi pole vähimatki põhjust minna Havaile enne, kui me oleme midagi kuulnud teiselt poolt. Sa tead, et on olemas kindel järjestus. Me kuuleme teiselt poolt ja kuuleme Havailt, esimene samm ja teine samm ning siis on aeg minna. Mitte varem.”

      „Sa lubasid,” kordas mees.

      „Liiga vara,” ütles Hobie. „See ei ole loogiline. Mõtle järele. Kas sa tunned hirmu, kui näed, et keegi ostab püstoli ja karbi padruneid ning sihib siis püstoliga sinu poole?”

      „Muidugi tunnen.”

      „Mina ei tunne,” ütles Hobie. „Sest ta ei laadinud püstolit. Esimene samm on osta püstol ja padrunid, teine samm on püstol laadida. Havai on laadimata püstol seni, kuni me kuuleme midagi teiselt poolt.”

      Sekretär ajas pea kuklasse ja vahtis lakke.

      „Miks sa seda teed?”

      Hobie tõmbas sahtli lahti ja tõi lagedale Stone’i toimiku. Võttis kausta vahelt allkirjastatud leppe. Kallutas paberit seni, kuni aknast paiknev hämar valgus langes kahe allkirja eresinisele tindile.

      „Kuus nädalat,” ütles ta. „Võib-olla ka vähem. See on kõik, mida ma vajan.”

      Vastuvõtusekretär käänutas taas pead ja kõõritas paberi poole.

      „Vajad mille jaoks?”

      „Elu suurima võidu jaoks,” lausus Hobie.

      Ta laotas paberi lauale ja hoidis seda konksu abil paigal.

      „Stone andis mulle äsja üle kogu oma äri. Kolme põlvkonna higi ja vaev ning see tobe perseauk andis kõik nagu taldrikul minule üle.”

      „Ei, ta andis sulle taldrikutäie paska. Sa oled ühe koma ühe miljoni dollari võrra vaesem ja said vastu mõned väärtusetud paberid.”

      Hobie muigas.

      „Lase ennast lõdvaks ja jäta mõtlemine minu hooleks, eks ole? Mina olen see, kellel mõtlemine hästi õnnestub, on ju nii?”

      „Heakene küll, aga kuidas?” küsis mees.

      „Kas sa tead, mis talle kuuluvad? Suur vabrik Long Islandil ja suur häärber Pound Ridge’is. Viissada maja, mis on kõik kobaras ümber vabriku. Seal peaks olema ühtekokku kolm tuhat aakrit arenduse järele karjuvat esmaklassilist Long Islandi kinnistut mere kaldal.”

      „Need majad ei ole ju tema omad,” vaidles mees vastu.

      Hobie noogutas. „Ei ole, need on enamasti seotud hüpoteegiga mingisugusele pisikesele pangale Brooklynis.”

      „Heakene küll, aga kuidas?” küsis mees uuesti.

      „Sa lihtsalt mõtle järele,” ütles Hobie. „Oletagem näiteks, et ma panen need aktsiad müüki.”

      „Sa ei saa nende eest mitte paskagi,” kostis mees vastu. „Need on täiesti väärtusetud.”

      „Just nimelt – nad on täiesti väärtusetud. Aga tema pankurid tegelikult ei tea seda veel. Ta on neile valetanud. Ta on oma muresid nende eest varjanud. Miks oleks ta muidu pidanud minu juurde tulema. Nii et tema pankuritele virutatakse otse nina alla, kuivõrd väärtusetu nende tagatis siiski täpipealt on. See hinnang tuleb vahetult börsilt. Neile teatatakse: „Need aktsiad ei maksa õrna õhkugi.” Mis siis juhtub?”

      „Nad satuvad paanikasse,” ütles mees.

      „Vastab tõele,” ütles Hobie. „Nad satuvad paanikasse. Nad on nende mitte kui midagi maksvate väärtpaberitega supi sees. Nad teevad püksi seni, kuni tuleb Konksu-Hobie ja pakub neile Stone’i võla eest kakskümmend senti dollarist.”

      „Kas nad võtavad selle? Kakskümmend senti dollari eest?”

      Hobie muigas. Tema armkude tõmbus krimpsu.

      „Nad võtavad selle,” ütles ta. „Nad hammustaksid mul teise käe otsast, et seda saada. Ja tehingu juurde kuuluvad ka kõik need aktsiad, mis on nende valduses.”

      „Heakene küll, aga mis siis juhtub? Mis nende majadega saab?”

      „Seesama,”