Tõmbetraat. Lee Child

ära,” ütles rahandusdirektor. „Ma käin seal päevast päeva taguotsasid suudlemas lihtsalt selleks, et hoida alles sedagi, mida me neile juba võlgu oleme. Kui ma juurde küsin, naeravad nad mulle näkku.”

      „Sinuga võib juhtuda hullemaidki asju,” ütles peadirektor.

      „Küsimus ei ole selles,” kostis rahandusdirektor. „Küsimus on selles, et kui nad saavad haisu ninna, et me ei ole ikka veel täie tervise juures, siis nad nõuavad nende laenude tagastamist. Paugupealt.”

      Peadirektor trummeldas sõrmedega palisandrile ja kehitas õlgu.

      „Ma müün osa aktsiaid maha,” ütles ta.

      Rahandusdirektor vangutas pead.

      „Sa ei saa seda teha,” lausus ta kannatlikult. „Kui sa aktsiad turule viid, langeb nende hind põrandast madalamale. Meie olemasolevad laenud on garanteeritud aktsiatega ja kui need veel rohkem väärtust kaotavad, pannakse meid hommepäev kinni.”

      „Sant lugu,” ütles peadirektor. „Meil jääb puudu kuus nädalat. Ma ei kavatse sellest kõigest mingisuguse näruse kuue nädala pärast ilma jääda. Ega mingisuguse näruse miljoni dollari pärast. See on ju niivõrd tühine summa.”

      „Tühine summa, mida meil ei ole.”

      „Peab ju olema mõni koht, kust me selle saame.”

      Rahandusdirektor ei vastanud selle peale midagi. Kuid ta istus nii, nagu oleks tal veel miskit öelda.

      „Mis on?” küsis temalt peadirektor.

      „Ma olen kuulnud jutte,” ütles ta. „Mu tuttavad sellid levitasid kõlakaid. Võib-olla ongi olemas üks koht, kuhu me saame minna. Kuue nädala pärast võib see ennast ära tasuda. On üks firma, millest ma kuulsin. Mingisugune viimases hädas olijatele laenaja.”

      „Kas ta on tasemel?”

      „Ilmselt on,” ütles rahandusdirektor. „Näeb väga lugupeetav välja. Suur kontor Maailma Kaubanduskeskuses. Spetsialiseerunud seda laadi juhtumitele.”

      Peadirektor silmitses vihaselt ekraani.

      „Millistele juhtumitele?”

      „Seda laadi juhtumitele,” kordas rahandusdirektor, „kus sa oled juba peaaegu laukast väljas ja kuival, aga pangad on liiga kitsarinnalised, et seda näha.”

      Peadirektor noogutas ja laskis pilgul kabinetis ringi käia. See oli ilus ruum. Ning tema enda kabinet oli nurgatuba kaks korrust kõrgemal ja veelgi ilusam.

      „Heakene küll,” ütles ta. „Tee see asi ära.”

      „Mina ei saa teha,” ütles rahandusdirektor. „Peadirektori tasandist madalamal too tegelane asju ei aja. Sina pead selle ära tegema.” See algas ühel vaiksel ööl stripibaaris. Oli argipäeva õhtu juunikuus – liiga hilja soojal maal talvitajate ja kevadist õppevaheaega nautivate tudengite jaoks ning liiga vara lõunasse ennast praadima tulevate puhkajate jaoks. Kogu öö jooksul käis baaris mitte rohkem kui vahest nelikümmend inimest, leti taga oli kaks tüdrukut ja kolm tüdrukut tantsis. Reacher jälgis naist, keda kutsuti Crystaliks.

      Ta oletas, et see ei ole naise tegelik nimi, kuid ei olnud iial seda temalt küsinud. Crystal oli parim. Ta teenis märksa rohkem, kui Reacher oli eales teeninud sõjaväepolitsei majorina. Osa oma sissetulekust kulutas ta vana musta Porsche käigushoidmisele. Reacher kuulis seda vahel varahommikuti mürisemas ja mürtsumas nende kvartalite kandis, kus ta töötas.

      Baar kujutas endast pikka kitsast ruumi hoone teisel korrusel ning selles olid käigutee ja väike läikiva kroomitud postiga sõõrjas lava. Käigutee ja lava ümber siugles toolirida. Kõikjal olid peeglid ja seal, kus neid ei olnud, olid seinad ühetaoliselt mustaks värvitud. Kogu see koht tuikas ja tümpsus valjust muusikast, mida tootvad pool tosinat kõlarit olid piisavalt vinged, et kliimaseadmete urin enda alla matta.

      Reacher istus baarileti ees seljaga leti poole ukse juurest kolmandal pukil. Uksele küllalt lähedal, et otsekohe silma jääda, ja küllalt kaugel ruumis sees, et inimesed ei unustaks tema kohalolekut. Crystaliks kutsutav naine oli parajasti lõpetanud oma kolmanda esinemise ja vedas üht ohutut kutti kakskümmend dollarit maksva eraetenduse andmiseks lava taha, kui Reacher nägi trepiotsale ilmumas kaht meest. Nad olid võõrad ja väljanägemise järgi pärit põhja poolt. Vahest nii kolmekümnesed, tursked ja kahvatu nahaga. Kurjakuulutavad. Tuhat dollarit maksva ülikonna ja viksitud kingadega kõvad kutid põhjast. On siin lõunas mingisuguse väga kiire asja pärast ja kannavad ikka veel oma linnakontori rõivaid. Nad seisid piletimüüja laua juures ja vaidlesid kolme dollari suuruse sissepääsutasu pärast. Tüdruk laua taga heitis äreva pilgu Reacheri suunas. Reacher libistas ennast pukilt maha. Kõndis laua juurde.

      „Mehed, kas teil on mõni probleem?” küsis ta.

      Ta kasutas seda, mida ta nimetas oma kolledžijumbu kõnnakuks. Ta oli tähele pannud, et kolledžipoisid liiguvad mingisuguse pinevil ja lonkava sammuga. Iseäranis supelrannas, kui nad on lühikestes pükstes. Otsekui oleksid nad niivõrd kohutavalt lihastesse kasvanud, et ei saa enam oma ihuliikmeid päris hästi tavalisel viisil tööle. Tema meelest andis see nendele 130-naelastele teismelistele üsna koomilise välimuse. Kuid ta oli selgeks saanud, et 250 naela kaaluva ning kuue jala ja viie tolli pikkuse mehe muudab see üpris hirmuäratavaks. Kolledžijumbu kõnnak oli üks tema uue ameti töövahendeid. See oli mõjuv vahend. Nendele kahele tuhandedollarises ülikonnas vennikesele näis see igatahes üksjagu muljet avaldavat.

      „Probleem?” küsis ta uuesti.

      Tavaliselt piisaski tollest ainsast sõnast. Suurem osa tegelasi taandus selle koha peal. Aga nood kaks ei taandunud. Lähemale jõudes tundis ta, et nendest õhkub midagi. Mingisugust ähvarduse ja enesekindluse segu. Sellele lisandus võib-olla ka teatav kõrkus. Vihje tõsiasjale, et tavaliselt saavad nad oma tahtmise. Kuid nad olid ju kodust kaugel. Omaenda mänguväljakust küllalt palju lõuna pool, et käituda pisut ettevaatlikumalt.

      „Mitte mingeid probleeme, Tarzan,” ütles vasakpoolne sell.

      Reacher muigas. Teda oli kutsutud väga mitmesugusel viisil, kuid see siin oli midagi uut.

      „Kolm dollarit sisenemise eest,” ütles ta. „Või tasuta uuesti trepist alla.”

      „Me kõigest tahame ühe inimesega kõnelda,” lausus parempoolne mees.

      Mõlemad rääkisid aktsendiga. Kusagilt New Yorgist. Reacher kehitas õlgu.

      „Kõnelemisega ei tegelda meil siin kuigi palju,” ütles ta. „Muusika on liiga vali.”

      „Mis su nimi on?” päris vasakpoolne mees.

      Reacher muigas taas.

      „Tarzan,” ütles ta.

      „Me otsime üht vennikest, kelle nimi on Reacher,” kostis mees vastu. „Jack Reacher. Kas sa tunned teda?”

      Reacher raputas pead.

      „Pole temast kunagi kuulnud,” ütles ta.

      „Siis me peame tüdrukutega rääkima,” ütles mees. „Meile teatati, et nemad võivad teda tunda.”

      Reacher raputas uuesti pead.

      „Ei tunne,” lausus ta.

      Parempoolne mees vaatas Reacheri õlast mööda pika kitsa ruumi poole. Ta heitis pilgu tüdrukutele baarileti taga. Ta jõudis järeldusele, et Reacher on praegu ainus siinne turvamees.

      „Olgu pealegi, Tarzan, astu eest,” ütles ta. „Me tuleme nüüd sisse.”

      „Kas te lugeda oskate?” küsis Reacher tema käest. „Suurte tähtedega kirjutatud sõnu ja selliseid asju?”

      Ta osutas laua kohal rippuvale sildile. Suurtele helendava värviga tähtedele mustal taustal. Sildile oli kirjutatud: „Juhtkond jätab endale õiguse sisselaskmisest keelduda.”

      „Mina olen juhtkond,” ütles Reacher. „Ma keeldun teid sisse laskmast.”

      Mees