Tõmbetraat. Lee Child

tal endaga kohakuti jõuda – õlg õla kõrvale. Seejärel kergitas ta vasakut kätt ja võttis mehel küünarnukist kinni. Ta surus liigese peopesaga sirgeks ja vajutas sõrmed selli kolmpealihase alumise otsa juures paiknevatesse tundlikesse närvidesse. See mõjub nagu lakkamatu valuaistingute jada. Mees kargas ringi nii, nagu oleks ta pilgeni elektrit täis.

      „Trepist alla,” lausus Reacher tasakesi.

      Teine mees oli tegevuses oma šansside kalkuleerimisega. Reacher nägi, et ta seda teeb, ning jõudis järeldusele, et tõsiasjad tuleb täies ulatuses ja ausalt teatavaks teha. Ta tõstis oma parema käe silmade kõrgusele, andes niiviisi selgesti mõista, et see on vaba ja valmis tegutsema. Käsi oli suur, pruun ja labidaga töötamisest mõhnaline ning sõnum jõudis mehele pärale. Ta kehitas õlgu ja hakkas trepist alla minema. Reacher tõukas tema semu talle järele.

      „Me kohtume veel,” ütles mees.

      „Võtke kõik oma sõbrad kah kaasa,” hõikas Reacher trepist alla. „Kolm dollarit igaühelt sissepääsu eest.”

      Ta hakkas baariruumi tagasi minema. Crystaliks kutsutud tantsijanna seisis otse tema taga.

      „Mida nad tahtsid?” küsis ta.

      Reacher kehitas õlgu.

      „Otsisid kedagi.”

      „Kas kedagi Reacheri-nimelist?”

      Reacher noogutas.

      „Täna juba teist korda,” ütles Crystal. „Ennist käis siin üks vanamees. Tema maksis kolm dollarit ära. Kas sa tahad neile järele minna? Teha kindlaks, kes nad on?”

      Reacher kõhkles. Cristal võttis baaripukilt tema särgi ja ulatas selle talle.

      „Lase käia,” lausus ta. „Mõneks ajaks on meil siin rahu majas. Vaikset ööd sulle.”

      Reacher võttis särgi. Ta keeras varrukad alla.

      „Aitäh, Crystal,” ütles ta.

      Ta pani särgi selga ja nööpis eest kinni. Siis hakkas ta ukse poole minema.

      „Võta heaks, Reacher,” hüüdis tüdruk talle järele.

      Reacher pöördus kannal ringi, kuid Crystal kõndis juba lava poole. Reacher vaatas mittemidagiütleval ilmel vastuvõtulauas istuva neiu poole ja võttis suuna tänavale.

      Key West on õhtul kell üksteist enam-vähem niivõrd elu täis, kui see üldse võimalik on. Mõni inimene on öö veetmisega juba poole peale jõudnud, mõnel on see alles algamas. Duval on valguse ja lärmi sees üle kogu saare idast läände kulgev peatänav. Reacher ei muretsenud selle pärast, et nood mehed võiksid teda oodata Duvalil. Seal oli liiga palju rahvast. Kui neil on mõttes kättemaks, siis nad otsivad mõne vaiksema paiga. Neid oli aga kenake valik. Eriti põhja pool läheb Duvalist kaugemal kähku vaiksemaks. Linn on miniatuurne. Kvartalid tillukesed. Lühike jalutuskäik viib su kahekümne kvartalivahe järel sellesse kohta, mida Reacher pidas eeslinnaks ja kus ta käis väikeste majade taga pisikestes aedades basseine kaevamas. Tänavaid valgustatakse seal üksnes kohati ja baaride melu vaigistub ööputukate tüsedaks suminaks. Õlle- ja suitsulõhn asenduvad aedades õitsevate ja mädanevate troopikataimede vänge lehaga.

      Ta kõndis pimeduses mööda omamoodi spiraaljoont, keerates huupi ümber tänavanurkade ja viibides vaiksetes piirkondades. Kedagi ei olnud. Ta käis keset teed. Ta tahtis, et kui keegi on kuhugi väravaalusesse peitu pugenud, peaks ta temani jõudmiseks läbima kümne-viieteist jala pikkuse vahemaa. Ta ei muretsenud selle pärast, et tema pihta võidakse tulistada. Püstoleid neil meestel kaasas ei olnud. Seda näitasid nende ülikonnad. Need olid liiga liibuvad selleks, et relvi varjata. Ja ülikond tähendas, et nad tulid lõunasse kiirustades. Lendasid lõunasse. Püstolit taskus hoides pole just kerge lennukile pääseda.

      Umbkaudu ühe miili järel ta loobus. Linn oli küll pisike, aga siiski piisavalt suur, et paar mehikest võiks seal kaotsi minna. Ta pöördus kalmistu juurest vasakule ja hakkas lärmi poole tagasi minema. Kettpiirde ääres lamas kõnniteel keegi mees. Sirakil maas ja liikumatult. Key Westis pole see just ebatavaline vaatepilt, kuid midagi oli valesti. Ja midagi oli tuttavat. Vale asi oli mehe käsivars. See oli tema keha alla jäänud. Õlanärvid oleksid siin pidanud kriiskama piisavalt valjusti, et ennast kuuldavaks teha, sõltumata sellest, kuivõrd purjus või uimastijoobes mees on. Tuttav asi oli vana beeži pintsaku läige. Mehe ülemine pool oli hele ja alumine tume. Beež pintsak, hallid püksid. Reacher peatus ja vaatas ringi. Astus lähemale. Laskus kükakile.

      See oli Costello. Tema nägu oli sodiks pekstud. Peidetud veremaski alla. Särgikaeluse kolmnurgast paistval sinakasvalgel suurlinlase nahal voolasid koorikuga kaetud pruunid jõekesed. Reacher katsus kõrva tagant pulssi. Seda ei olnud. Ta puudutas käeseljaga nahka. Külm. Koolnukangestust polnud, aga õhtu oli ju ka soe. Mees oli surnud olnud vahest nii umbes tund aega.

      Ta katsus läbi pintsakupõue. See ülearu pungil rahakott oli läinud. Seejärel nägi ta käsi. Sõrmeotsad olid maha lõigatud. Kõik kümme. Kiired ja tõhusad nurgeti lõiked millegi täpse ja teravaga. Mitte skalpelliga. Tera oli ilmselt olnud laiem. Võib-olla linoleuminoaga.

      KAKS

      „See on minu süü,” ütles Reacher.

      Crystal raputas pead.

      „Sina ju seda meest ei tapnud,” ütles ta.

      Seejärel vaatas ta terava pilguga Reacheri poole. „Kas tapsid?”

      „Ma lasksin ta tappa,” sõnas Reacher. „Kas seal on mingit vahet?”

      Baar oli kella ühe ajal kinni pandud ja nad istusid tühja lava ääres kõrvuti toolidel. Tuled olid kustutatud ja muusika ei mänginud. Ei olnud üleüldse mingeid helisid peale veerandi võimsusega töötades läpatanud suitsu- ja higilehka Keysi liikumatusse ööõhku imeva kliimaseadme ümina.

      „Ma oleksin pidanud talle rääkima,” ütles Reacher. „Oleksin lihtsalt pidanud talle rääkima, et muidugi, mina olengi Jack Reacher. Siis oleks ta mulle teatanud seda, mida ta pidi teatama, ja oleks nüüd kodus tagasi, mina aga oleksin nagunii saanud sellele kõigele lihtsalt käega lüüa. Minuga ei oleks midagi halba juhtunud ja tema oleks veel elus.”

      Crystal kandis valget T-särki. Ja ei midagi muud. See oli küll pikk T-särk, kuid mitte piisavalt pikk. Reacher ei vaadanud tema poole.

      „Mis see sinu asi on?” küsis Crystal.

      See oli üks Keysi küsimusi. Ta ei olnud tundetu. Talle lihtsalt jäi mõistmatuks Reacheri mure teiselt maalt pärit võõra inimese pärast. Reacher vaatas tema poole.

      „Ma tunnen ennast vastutavana,” kostis ta.

      „Ei, sa tunned ennast süüdlasena,” ütles Crystal.

      Reacher noogutas.

      „Noh, sa ei peaks tundma,” ütles Crystal. „Sina ju teda ei tapnud.”

      „Kas seal on mingit vahet?” küsis Reacher uuesti.

      „Muidugi on,” lausus Crystal. „Kes ta oli?”

      „Eradetektiiv,” ütles Reacher. „Otsis mind.”

      „Miks?”

      Reacher raputas pead.

      „Pole aimugi,” ütles ta.

      „Kas need teised mehed olid temaga koos?”

      Reacher raputas uuesti pead.

      „Ei olnud,” ütles ta. „Nood mehed ta tapsidki.”

      Crystal vaatas teda ehmunult. „Nemad tapsid?”

      „Nii ma oletan,” ütles Crystal. „Temaga koos ei olnud nad kindlasti. Nad olid nooremad ja rikkamad kui tema. Niiviisi riides? Säärases ülikonnas? Tema alluvate moodi nad välja ei näinud. Igatahes jättis ta mulle üksinda tegutseva inimese mulje. Nii et nood kaks töötasid kellegi teise jaoks. Tõenäoliselt said nad käsu teda siin jälitada ja selgitada välja, mis põrgu asjaga ta siin tegeleb. Ta ilmselt astus seal põhjas mõnele varba peale ja tekitas kellelegi mingisuguse