Aja jälg kivis. Austria ja Saksamaa. Helgi Erilaid

kõlab – tänutäheks meie linnale ja riigile.”

      Liiga palju kulda ja värve?

      Viini Muusikasõprade Ühingu – Musikvereini – säravalt kuldne saal avaneb maailmale iga uue aasta esimesel päeval. Kusagile sammaste, raidkujude, San Remost pärit lillede ja kes teab mille sekka on peidetud hulk telekaameraid, mis paaritunnise Straussi-kontserdi miljonite vaatajateni toimetavad.

      Päris esimene kontsert leidis selles saalis aset 6. jaanuaril 1870. Viini peen kõrgklass avaldas oma üllatust ja vaimustust ning ajalehes kirjutati, et esimene mulje sellest saalist, mille arhitektuuriline ilu ja stiilne hiilgus ainulaadseks muudavad, ületas ka kõige kõrgemad ootused.

      Muljed olidki ilmselt päris vapustavad, nii vapustavad, et Viini tuntuim muusikakriitik Eduard Hanslick pidi lausa küsima, kas Musikvereini suur saal ei ole ühe kontserdipaiga jaoks mitte liiga sädelev ja hiilgav? Igast kandist pritsib kulda ja värve. Šokeeritud askeet Hanslick kahtles, kas kogu sära ja hiilgus juba muusikat segama ei hakka. Lugematu hulk muusikasõpru on aga tänase päevani veendunud vastupidises – saali sära, hiilgus ja muusika pakuvad inimestele unustamatu elamuse.

      „See imeline, nii pidulik saal paneb meid argipäeva unustama,” kirjutas teine Viini muusikakriitik Carl Eduard Schelle. Tema meelest oli see ruum oma kaunistuste ja värvitoonidega juba ise otsekui osa seal kõlavast muusikast. Arhitekt Hansen ja Mozart peavad küll hingesugulased olema, väitnud Schelle.

      Viini Musikvereini Kuldne saal on täpselt 48 meetrit ja 80 cm pikk, 19 meetrit ja 10 cm lai ning 17 meetrit 75 cm kõrge. See moodustab suure korrapärase ristküliku. Seinad ja lagi on kindlas rütmis liigendatud, vormid ja värvid moodustavad kauneid ühendusi. Lagi – „Apollo ja 9 muusat” allegooriliste kujude keskel – on säravalt värviline, vastukaaluks saalis valitsevale kuldsele toonile. Viimasega tekitavad põneva kontrasti ka Franz Melnitzky lihtsad valged raidkujud. Elegantsed antiikskulptuure meenutavad naisefiguuride paarid rõduuste ja kuldselt särava oreli kohal sobivad võrratult oma niššides seisvate kuldsete karüatiididega.

      Säärases hiilgavas galeriis meenutatud saada – selle au osaliseks said üksnes need kuulsad heliloojad, kes aastaks 1870 juba siit ilmast lahkunud olid. Ka päevavalgusel, mis peaaegu lae all kulgevate kõrgete kaarakende reast sisse tulvab, on arhitekt Hanseni värvidesümfoonias oma osa.

      Musikvereini suurde saali mahub rohkem kui 2000 muusikasõpra. Istekohti on 1744, saali tagaosas ka 300 seisukohta. Uusaastakontserte vaadates võib tähele panna, et publik istub lausa laval, kahel pool orkestrit.

      Õnneliku kõlaga saal

      Kuldse saali avakontserdil 6. jaanuaril 1870 ei võlunud külastajaid üksnes ruumi särav ilu. Leiti, et saalil on ka hämmastavalt hea akustika. Hoone sajanda aastapäeva puhul kirjutas kriitik Hans Weigel, et selle saali jaoks poleks küll tarvis olnud mikrofoni leiutamisega vaeva näha. Sest selles kuldses saalis kõlavad kuldsed helid.

      Kohe pärast avakontserti märkis Viini kriitik Theodor Helm, et nii imepärase akustika saavutamine on ka õnneasi, sest ühe ruumi kõlaomadusi ei saa täpselt välja arvestada. Tõepoolest, Viini Muusikasõprade Ühingu suure saali akustika ei ole katsete, proovide ega arvestuste tulemus, sääraseid asju hakati stuudiotes tegema alles aastakümneid hiljem. Nii et siinne vapustav kõla on õnneasi, kuid mitte ainult. Kriitik Helmil oli õigus ka selles, et ruumi akustika sõltub suuresti selle arhitektuurilistest omadustest –, aga tegemist oli ju arhitekt Hanseni meistriteosega.

      Kontserdisaali nelinurkne kuju on hea akustika kindel eeldus ja kõik elemendid, mis Musikvereini saali liigendavad – kaunite ornamentidega osadeks jaotatud lagi, rõdud, karüatiidid –, kõik aitavad helilainete levikule kaasa. Tühi ruum puupõranda all tekitab resonantsi otsekui viiulis. Puust lagi, mis sarikate küljes ripub, lisab saalile veel ühe helimõõtme. Selle saali helimõjutajaid uurivad targad akustikateadlased veel tänapäevalgi.

      Musikvereini hoone fassaadi keskosa on korruse võrra kõrgem kui kahekorruselised tiivad ning ulatub ka astme võrra ettepoole. See, kes pidulikust sammaste vahel paiknevast kaaruksest sisse astub, leiab end otsemaid keset ajalugu. Fuajees on mälestustahvlid inimestele, kes Viini Muusikasõprade Ühingu looga seotud on – asutaja ja innustaja Josef Sonnleithner, esimene patroon ertshertsog Rudolf ning viimase järglane ertshertsog Eugen. Pikk rida heatahtlike annetajate väärikaid nimesid. Üks mälestustahvel meenutab arhitekt Hanseni õpilast Ludwig Richterit, kes juhtis 1911. aastal Musikvereini suuri restaureerimistöid. Kümmekond aastat hiljem sai skulptor Anton Dietrich valmis Beethoveni kuju, mis paigutati hoone külgukse juurde. Leonard Bernstein haaranud oma sügava austuse märgiks Beethoveni embusse iga kord, kui Kuldsessse saali sisenes.

      Valsikuninga auks

      Oli aasta 1824, kui tollal diletantidest koosnev Viini Muusikasõprade Ühingu orkester koos keiserliku Õueooperi orkestriga Beethoveni 9. sümfooniat mängis. Märtsis 1842 juhatas helilooja ja dirigent Otto Nicolai suurt kontserti, mille korraldamisest võttis osa kogu Õueteatri kollektiiv. See kontsert märgib tänaste Viini Filharmoonikute sündi.

      Aastal 1925 tähistas maailm Johann Straussi sajandat sünniaastapäeva ning valsikuninga auks peetud arvukate kontsertide tipuks sai suur Straussi kontsert 5. detsembril Musikvereini Kuldses saalis. Esimene Straussi uusaastakontsert peeti sealsamas 31. detsembri hommikupoolikul 1939, järgmine aga juba jaanuarikuu 1. päeval 1941. Traditsioon oligi sündinud ja alates 1959. aastast kannab ka televisoon üle Viini Filharmoonikute uusaastakontserte. Vähehaaval on pildid uskumatu hulga San Remo lilledega ehitud Musikvereini pidulikust saalist levinud üle maailma ja kaks rahulikku nostalgilist tundi koos Strausside eatu muusikaga kuuluvad kindlasti paljude inimeste uue aasta esimesse päeva.

      Hundertwasseri maja

      „Maja.

      Ebatavaline maja, mis ei vasta akadeemilise arhitektuuri klišeedele ega normidele. Maalikunstniku loodud maja – seiklus tänases maailmas, rännak tundmatule maale, loova arhitektuuri maale. Maja, kus akendel on oma õigused, kus üürnikeks on puud, kus põrandad on ebatasased ning katusel kasvab mets. See on rännak paika, kus loodus ja inimene on kohtunud ühises loomingus, tulemuseks esimene tõeliselt vaba maja. Maalikunstniku täitunud unistus.”

      Allkiri – Hundertwasser.

      Austria kunstniku Friedensreich Hundertwasseri unistustes sündis sääraseid ebatavalisi maju palju ja praegu on neid mitmel pool maailmas. Tavaliselt mõeldakse aga Hundertwasseri maja mainides üht kindlat maja, seda, mis asub Viinis.

      On küll pisut kummaline, et säärane maja seisab keset uhkete baroksete kirikute ja losside Viini, keset saladustest tulvil Viini, mis esmapilgul uskumatult keerulise suurlinnana tundub. Linnaplaani uurides hakkad pikapeale taipama, et tänavate rägastikud püüavad moodustada üksteise sisse mahtuvaid korrapäratu kujuga ringe – ümber keskuse, milleks on Püha Stephani katedraal ajaloolise Viini vanalinna südames, Innere Stadtis. Siin, siseringis, laiub ka suur osa ehtsast keiserlikust Viinist, mida selle linna elanikud on suutnud läbi ajaloo katsumuste alles hoida.

      Pidulik ajalugu – ooper ja Hofburg

      Siseringi võid astuda mööda laia jalakäijate tänavat Kärtnerstrasset. Selle nurgal asub tohutu Viini Ooperimaja, mille valmimisega on seotud mõndagi traagilist. See ehitati 1862. Arhitektid August Sicard von Sicardsburg ning Eduard van der Nüll projekteerisid hoone Prantsuse renessansi stiilis, mille eest neile kõva kriitika osaks sai. Van der Nüll tegi seepeale enesetapu ja von Sicardsburg sai südameataki. Niisiis olid mõlemad arhitektid siit ilmast juba lahkunud, kui kolonnaadide ja Pegasuse seljas ratsutavate muusadega ehitud massiivne ooperimaja 1869. aastal Mozarti „Don Giovanni” etendusega avati.

      Ooperi juurest mööda siseringi edasi astudes jõuad sa keiserlikku Hofburgi. Siinsed toredates vormides voorimehed, läikivad hobused ja ehitud kalessid on alati keiserliku Viini juurde kuulunud. Ilmatu suures lossiõues seisab keiser Ferdinand I ratsakuju. Tema oli Franz Joseph I onu. Viimane asus Austria troonile 1848 ja on eredamalt ajalukku jäänud kui mõnigi teine valitseja. Tema ajal sai Austria impeeriumist Austria-Ungari impeerium. Keisri talveresidentsis ning ametlikus palees Hofburgis on uhked ja luksuslikud keiserlikud eluruumid,