Aja jälg kivis. Austria ja Saksamaa. Helgi Erilaid

imelisse tervikusse. Schönbrunni arhitektide plaanide kohaselt pidi kunst siin ühinema loodusega. Iga väikseimgi detail hiigelpargis ja aedades on läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

      Barokk ja klassika kõrvuti. Kõrgete roheliste seintena, skulptuuridena, kummaliste kujudena pügatud põõsashekid. Vägevate raidkujudega purskkaevud ja veekaskaadid. Eksootilised taimed kasvuhoones ja maailma vanim loomaaed – keisrinna Maria Theresia jälgis hommikueinet võttes heameelega metsikuid kiskjaid, kas või leoparde. Schönbrunni loomaaeda mainib muuseas ka Hašeki vahva sõdur Švejk. Esimene maailmasõda on täies hoos, rong vägedega läheneb parasjagu Viinile. Švejk jutustab kaasreisijatele üht oma tuhandetest lugudest ning sõnab: „Viin on ülepea tähtis linn. Kui palju metsloomi on juba ainuüksi Schönbrunni loomaaias!” Selle lause lõpus on minu 1960. aastal välja antud Švejgi-raamatus tärn, mis tähendab üht sadadest selgitavatest märkustest raamatu lõpus. See kõlab nõnda: „Schönbrunn on keisrite loss Viinis ja Švejk mõtleb loomade all muidugi keisrikoda.”

      Minul on küll kuri kahtlus, et Švejk mõtles loomade all siiski vaid Schönbrunni loomaaia loomi. Loomaaed tegutseb Schönbrunnis edasi ja sellega on säärane tore lugu, et loomad lippavad looduses vabalt ringi, neid vaatama tulnud inimesed aga seisavad puurides.

      Franz Joseph ja tema Sissi

      Aeg läks, Austriat valitsesid Habsburgid. Ainus sellest dünastiast pärit keisrinna Maria Theresia suri aastal 1780 ning on maetud Viini, keisrite hauakambrisse. Tema jättis tulevikule imetlemiseks kauni suvelossi Schönbrunni. Üks eredalt ajalukku jäänud Habsburgide soost keiser on kindlasti Franz Joseph I, kelle valitsemise ajal 1867. aastal sai Austria impeeriumist Austria-Ungari impeerium. Tema oli ka ainus Austria keiser, kes Schönbrunni lossis sündis ja suri. Sündis aastal 1830 ning oli juba 18 aastat hiljem Austria keiser.

      Baierimaa pealinna Müncheni hertsogilossis tuli Franz Josephist seitse aastat hiljem ilmale tema täditütar printsess Elisabeth. Nende kahe õdedest emad korraldasid aastal 1853 perekondliku koosviibimise, et Franz Joseph tutvuks oma vanema täditütre Helenaga. Keisrikojal olevat olnud nimelt kindel plaan nood kaks paari panna. Tollal 15aastane Elisabeth, keda Sissiks kutsuti, võeti niisama kaasa. Aga nagu Franz Joseph oma nooremat nõbu nägi, olnud tema jaoks kohe selge, et ta abiellub ainult Sissi ja ei kellegi teisega. Aasta pärast olidki Viinis pulmad. Paari kaks esimest last olid tütred, kuid 1858. aastal sündis poeg ja pärija – kroonprints Rudolph.

      Väga õnneliku tähe all keisripaari elu just ei kulgenud. Rahutu hing Sissi tahtis maailma näha ja rändaski sageli mööda Euroopat ringi, jõudes ka Väike-Aasiasse ja Põhja-Aafrikasse. Keisril oli aga Austrias oma tähtis töö teha, seda enam, et elu ei veerenud tolle aja Euroopas kaugeltki rahulikult. Sissi poliitikasse ei sekkunud, kuigi just tänu temale õnnestus ajalooline kokkulepe Austria ning rahutu Ungari vahel ja Austria-Ungari keisririigi loomine. Kahe riigi konfliktis asunud vaba- ja edumeelne keisrinna nimelt Ungari poolele, mistõttu Ungari lõpuks nõustunudki ühisriigiga ning kuulutanud Sissi oma tõeliseks valitsejaks.

      Küllap tundis Franz Joseph end kaunis Scönbrunnis, mida ta südamest armastas, üksinda. Ta olnud lausa naeruväärselt tänulik iga päeva eest, mille Sissi tema ja perekonnaga veetis. Keisri elus oli olnud palju traagilist. Ta oli kaotanud sõjad Prantsusmaa ja Preisimaaga, tema vend hukkus Mehhikos, poeg, kroonprints Rudolph tegi aga 1889. aastal enesetapu. Keisrinna rõivastus seejärel kuni oma elu lõpuni ainult musta.

      Habsburgide nukker lõpp

      Septembris 1898. aastal viibis keisrinna Elisabeth koos sõpradega Šveitsis Genfi järve ääres. Ta reisis tavaliselt küll vale nime all, kuid oli üldteada, kellega on tegemist. Itaalia anarhist Luigi Luccheni oli samuti Genfi järve äärde jõudnud, eesmärgiks tappa mingi vaid temale arusaadava vabaduse nimel Orleansi hertsog. Viimane oli aga siit juba lahkunud. Niisiis otsustas Lucchini tappa ühe teise tähtsa isiku. Keisrinna Elisabeth sobis ju ka.

      Vaese Franz Josephi jaoks oli see tõeline tragöödia, millest ta ilmselt elu lõpuni ei toibunud. See viimane vana kooli monarh, nagu teda kutsuti, veetis üha enam aega oma kaunis Schönbrunnis, kuid lossi vaikseks jäänud tantsusaalidesse ja salongidesse oli tal harva asja. Tema enese ruumid selles uhkes lossis on aga lausa kuulsad oma askeetlikkuse poolest. Magamistoa seinu kaunistasid vaid perekonnapildid, nurgas seisis lihtne voodi, selle kõrval pesulaud. Lihtne diivan, tugitoolid, lihtne laud. Range ja töine maailm. Keiser Franz Joseph ei hoolinud mugavusest ja luksusest. Igal hommikul, alati täpselt ühel ajal, sõitis ta tööle Hofburgi lossi. Viinlased olevat öelnud, et tema saabumise järgi võiks kellad õigeks sättida. Keisri elegantne must tõld seisab siiani Schönbrunni tõllakuuris keisriperekonna teiste uhkete kuldkaunistustega tõldade hulgas.

      84aastane keiser Franz Joseph pidi veel nägema, kuidas tema vennapoeg ja troonipärija, ertshertsog Franz Ferdinand 28. juunil 1914 Sarajevos tapeti ning kuidas sellele järgnes kõikehävitav esimene maailmasõda.

      Ikka veel Austria-Ungari monarhi tiitlit kandev Franz Joseph suri üksinduses Schönbrunni lossis oktoobris 1916. Koos temaga kadus ajalukku sajandeid püsinud Habsburgide dünastia, jättes elegantse ja veetleva Schönbrunni oma ajast ja elanikest hääletuid lugusid jutustama.

      Musikverein

      Saksakeelne sõna verein tähendab ühingut või seltsi. Maailmas on kindlasti lugematu hulk igat sorti muusikaühinguid, kuid ainult üks Musikverein – Viini muusikaelu ning kogu Austria maailmakuulsa muusikakultuuri keskus. Musikvereiniks kutsutakse nii võimsat uusklassitsistlikku kontserdimaja Karlsplatzil kui ka selle omanikku, Viini Muusikasõprade Ühingut – Gesellschaft der Musikfreunde. Hoone ja organisatsioon kuuluvad lahutamatult kokku.

      Aastaks 1831 oli Viini Muusikasõprade Ühing kolinud suurde majja linna keskel, aadress oli Tuchlauben 12. Siia rajati Viini esimene tõeline kontserdisaal, mis mahutas 700 inimest. Õige pea oli selge, et muusikasõpru on Viinis palju rohkem. Üha suureneval ning hoogsalt tegutseval ühingul oli niisiis ka suuremaid ruume vaja – konservatooriumi ja arhiivide jaoks, kontserdipubliku mahutamisest rääkimata.

      Detsembris 1857 tegi keiser Franz Joseph I Viinile keiserliku kingituse. Ta andis loa vanad linnamüürid lammutada, see aga tähendas, et äkki oli igasuguste uute hoonete rajamiseks piisavalt maad. Plaanides sündisid kiiresti uus ooperimaja, kunstigaleriid ja muuseumid ning muusikasõbrad lootsid, et nüüd ometi saavad ehk nemadki oma ammu kitsaks jäänud majast uude kolida. Nende kannatus pandi siiski veel aastateks proovile, alles anno 1863 määras keiser äkilises heldusehoos muusikasõpradele suure maatüki Karli kiriku vastas. Ühing tegi innukalt plaane – uude majja otsustati ehitada lausa kaks kontserdisaali. Projektide loomise au pakuti kolmele arhitektile, need olid Theophil Hansen, August Sicard von Sicardsburg ja Eduard van der Nüll, kes oli projekteerinud õukonnaooperi hoone. Kaks viimast arhitekti keeldusid, kuid Theophil Hansen näitas, et just tema on Musikvereini plaanide tegemiseks kõige õigem mees.

      Klassikaline hoone klassikalise muusika jaoks

      19. sajandi keskel ehitati Viinis üpris palju, sest linn sai pärast vanade müüride lammutamist kenasti kasvama hakata. Kui aga arhitekt Hanseni kolleegid, ka nimetatud Sicardsburg ja Eduard van der Nüll, oma loomingus põhiliselt romantismi radadel rändasid, siis Hansen valis teise tee. Ta oli uurinud renessanssarhitektuuri, kuid Musikvereini kavandamisel lubas endale tagasivaate Antiik-Kreeka ajastusse. Just selles vallas tundis too Taanis sündinud arhitekt end koduselt, sest enne Viini saabumist oli ta kaheksa aastat õppinud ja töötanud Ateenas. Ta lausa armastas Kreeka klassikalist arhitektuuri ning see tunne peegeldub Musikvereini hoones igal sammul.

      Suures kontserdisaalis seisavad reas samasugused maaniulatuvates klassikalistes rüüdes karüatiidid – Karüa linna neitsid –, nagu olid antiikajal toetanud Ateena akropolil Erechtheioni templitalastikku. Siin on nad kuldsed. Brahmsi saali joonia sambad ja templikatus, August Eisenmengeri hiiglaslik laemaal „Apollo ja 9 muusat” suures saalis, Orpheus oma lüüraga hoone peafassaadi ehisviilul – kõik meenutab klassikalist ajastut. Nagu ka hoone värvitoonid – kaunis soe sügav telliskivitoon ning kreemjad sambad, kaared ja skulptuurid. Niimoodi lõi arhitekt Theophil Hansen klassikaliste muusikateoste kuulamiseks tõeliselt klassikalise õhkkonna.

      Viini