Aja jälg kivis. Austria ja Saksamaa. Helgi Erilaid

Читать онлайн.
Название Aja jälg kivis. Austria ja Saksamaa
Автор произведения Helgi Erilaid
Жанр Книги о Путешествиях
Серия
Издательство Книги о Путешествиях
Год выпуска 2016
isbn 9789949549351



Скачать книгу

ehitud sammaste, baroksete kaunistuste ja skulptuuridega. Kogu see uhkus koos valguse ja varjude fantastilise vaheldusega peegeldub palee-esise tiigi siledal pinnal.

      Kaht pidulikku ja suursugust lossikompleksi ümbritsevad mitme ruutkilomeetri suuruses pargis hoolitsetud Prantsuse ja Itaalia aiad. Sümmeetrilised lillemustrid, purskkaevud, kivivaasid, skulptuurideks pügatud põõsad ja hekid, raidkujud, lisaks kasvuhooned eksootiliste taimede jaoks ja loomaaed. Ehitamise ajal oli kogu Belvedere lossikompleks Viinist väljas, tänapäeval asub see peaaegu kesklinnas.

      Kunsti ja muusika kohtumispaik

      Belvederesse oma suveresidentsi rajanud kuulsusrikas väejuht prints Eugene lahkus siit ilmast 1736. aastal. Kohe pärast seda ostis Dresdeni muuseum tolle kunstide metseeni väärtusliku raamatukogu, graafikakollektsiooni ja antiikskulptuurid. Eugene’i maalikogu rändas Torinosse ja Belvedere paleed jäid pikkadeks aastateks peaaegu tühjaks, kuni keisrinna Maria Theresia nende eest hoolt hakkas kandma. Mõned allikad teatavad, et alles tema ajal antudki paigale too kaunis nimi, Belvedere.

      Aastal 1776 tõi Maria Theresia oma poja, tulevase Joseph II ettepanekul Austria kuningliku maaligalerii Ülem-Belvedere paleesse, kus see avati publikule. Siin oli kunsti väljapanekuks ka hulk sobivaid ruume, sest just selle lossi kaunites baroksetes saalides ja galeriides korraldas prints Eugene bankette ja vastuvõtte. Kuni aastani 1856 täiendas Ülem-Belvedere maaligalerii direktorina tegutsenud Johann Peter Krafft kuninglikku kunstikogu päris tublisti. Belvederesse toodi varasematele klassitsistlikele ja romantilistele maalidele lisaks Itaalia, Madalmaade ja Saksa maalikoolkondade ning Austria tolleaegsete kunstnike töid. Lossi kirdetiiva ruumides veetis oma viimase eluaasta ning kirjutas oma viimase sümfoonia tuntud Austria helilooja Anton Bruckner. Ja mõnel barokksaali hiiglaslike kroonlühtrite all peetud ballil tõstis väga tõenäoliselt oma taktikepi Viini valsikuningas Johann Strauss noorem, kelle maine teekond lõppes aastal 1899.

      Kolm aastat varem oli Austria troonile tõusnud keiser Franz Joseph I vennapoeg, Austria-Ungari armee kindralinspektor, ertshertsog Franz Ferdinand. Arhitekt Emil von Foerster oli kohandanud Ülem-Belvedere ertshertsogi residentsiks. Originaalne barokkmööbel asendati vähemalt osaliselt ajakohasemaga. Franz Ferdinand olnud nimelt peaaegu spartalikult lihtsate eluviisidega ning oma harjumustes äärmiselt täpne ja sõjaväelaslik. Belvederesse toodi siiski ka valitseja hingele armsaid kunstiesemeid. Alam-Belvedere lossi sisustati ertshertsogi sõjaväekantselei.

      Kõik kuulutasid kõigile sõja

      Kahekümnenda sajandi algul oli Euroopas rahutu. Suurriigid olid põhjatult ahneks muutunud. Saksamaa unistas Suurbritannia purustamisest, sest miks pidi mereülemvõim just brittide käes olema. Prantsusmaa unistas Belgia ja Hollandi asumaadest ning Venemaa võimu all olevast Poolast, Ukrainast ja Baltimaadest. Austria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tšernogooriat, Türgi Taga-Kaukaasiat. Britid tahtsid omakorda Saksamaa pihuks ja põrmuks teha, võtta Türgilt Mesopotaamia ja Palestiina ning kanda kinnitada Egiptuses. Prantsusmaa tahtis tagasi Elsass-Lotringi, Venemaa unistas Galiitsiast, Konstantinoopolist ja Musta mere väinadest. Oli vaja vaid sädet, mis sõjaleegi põlema lahvataks.

      Küllap oleks selle sädeme sütitanud ka miski muu, kui Austria ertshertsog Franz-Ferdinand oleks 1914. aasta juunis oma kaunis Belvedere residentsis püsinud. Kuid temal oli tingimata vaja tollal Austria-Ungarile kuuluvasse Sarajevosse sõita, kus teda varitses relvaga Serbia rahvuslane Princip. Ja juhtus just nõnda, nagu ütles virtin proua Müllerovà Švejkile – nii nad tapsidki meie Ferdinandi.

      Kuu aega hiljem kuulutas Austria-Ungari Saksamaa toetusel Serbiale sõja. Edasi tundub esimese maailmasõja ajalugu vaadates, et kõik kuulutasid kõigile sõja ja Euroopat haaranud hullumeelne tulekahju levis ka väljapoole selle mandri piire.

      Pärast ertshertsog Ferdinandi lahkumist oli Belvedere taas mõned aastad peaaegu tühi. Kahe suure sõja vahel avati nüüd juba Austria riigi omandiks kuulutatud lossid ning kaunis park rahvale imetlemiseks. Teise maailmasõja õhurünnakutes said nii Ülem- kui ka Alam-Belvedere paleed tublisti kannatada. Sõja lõpul jagati Austria ajutiselt Nõukogude Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel neljaks okupatsioonitsooniks – Hitler oli ju juba 1938. aastal Austria vallutanud ning Ostmarki nime all Saksamaaga liitnud.

      Kaks paleed täis maailmakuulsat kunsti

      Aasta 1955 oli Austria jaoks oluline ning väga tähtis ka Belvedere ajaloos. Ülem-Belvedere marmorhallis kirjutasid liitlasvägede välisministrid ning tollane Austria välisminister Leopold Figl alla riigilepingule, mille kohaselt okupatsiooniväed lahkusid ning Austriast sai iseseisev neutraalne riik. Ja Belvederest sai aegade jooksul üks maailma kuulsamaid ning kaunimaid kunstimuuseume.

      Ülem-Belvedere saalides, kus vürst Eugen kunagi uhkeid bankette korraldas, on 19. ja 20. sajandi kunst. 1900. aasta paiku algas kahaneva suurvõimuga Austria-Ungari keisririigis suurejooneline kunstielu tõus ja areng. Siin võib näha sümbolist Gustav Klimti maale, nende seas kuulus „Suudlus”, Egon Schiele ja ekspressionist Oskar Kokoschka töid, aga ka impressionistide ja postimpressionistide kogu – Monet’d, Renoir’i, Cezanne’i, van Gogh’i ja Munchi. Ülem-Belvedere terrassilt saab imetleda Viini, mille siluett polegi 1760. aastal valminud Bellotto-Canaletto maalil olevaga võrreldes eriti muutunud.

      Mõlemad paleed ja neid ümbritsevad aiad on tegelikult kõvasti suuremad, kui esimesel pilgul tundub, nii et jalutuskäik mäekünkast alla, ülemisest lossist läbi uhkete aedade Alam-Belvederesse on päris pikk ja nauditav. Alam-Belvederes on sisse seatud Austria barokk-kunsti muuseum ja sellele olekski raske veel paremat paika leida. Viini kunstnike maalid ja skulptuurid linna kuldsetest aegadest, alates keisrinna Maria Theresia ja tema kaasa Franz Stephani portreedest kuni skulptor Permoseri vürst Eugene’i apoteoosini. Viimane troonib uhkes rokokoostiilis kaunistatud Kuldkabinetis. Kunagises Orangerie’s – kasvuhoones – on koha leidnud Austria keskaegse kunsti muuseum.

      Belvedere Augustini kabelis puhkavad hõbeurnides pikkade sajandite jooksul Austriat valitsenud Habsburgide dünastia suurkujud.

      Schönbrunni loss

      Paigas, kus praegu seisab Schönbrunni loss, oli 14. sajandil Katterburgi talu, mis kuulus läheduses asuvale Klosterneuburgi kloostrile. Tõenäoliselt oli see päris suur talu oma hoonete, vesiveski ja viinamarjaistandustega. Vanadest ürikutest võib leida talu rentinud põllumeeste nimesid.

      Aastal 1569 sai see paik keiser Maximilian II omandiks. Mitte et keiser talupidamisest huvitatud oleks olnud, temale oli vaja kauneid aedu ning paika, kus rahuldada oma kaht suurt kirge – kogumine ja jahiretked. Viimane harrastus meeldis ka paljudele teistele Habsburgidele, Maximiliani kogumiskire objektideks olid aga kõiksugu eksootilised olendid, näiteks paabulinnud ja kalkunid üha uhkemaks ja kuninglikumaks muutuvates aedades.

      Aeg tegi aga nii keisri eksootilisele harrastusele kui ka jahtidele lõpu – aastal 1605 tulid Ungari väed ja hävitasid Katterburgi aiad. Kuid õige pea ulatusid siinsetele aladele juba keiser Matthiase jahiretked ja – legend või tõde, kes teab – ühel sellisel retkel 1612. aastal olevat oma saatkonnaga jahti pidanud keiser avastanud imeilusa allika – Schöner Brunnen. Siit tulnud ka tulevase lossi nimi – Schönbrunn.

      Valitsejad ja ehitajad

      Matthiase järglane Ferdinand II ja tema naine Eleonora olid jällegi innukad jahipidajad ning pärast Ferdinandi surma laskis keisrinna siia kauni jahilossi ehitada. 1642. aasta ürikutes on seda paika esmakordselt Schönbrunniks nimetatud. Keisrinna Eleonora huvid ulatusid aga jahilkäikudest kaugemale. Ta pidas väga lugu kunstist ning lasi lossi ümbrusse kauneid aedu rajada, kus siis uhkeid õukonnapidusid ja vabaõhuetendusi korraldati. Sellise elustiili lõpetas 1683. aastal türklaste kallaletung Viinile. Linna piiramisest kaugemale ei jõutud, kuid nii Schönbrunni loss kui ka park tehti maatasa.

      Keiser Leopold I sai Schönbrunni alad oma valdusse aastal 1686 ja kohe alustati sellesse imeilusa allika paika kauni barokklossi ehitamist. Leopold I poeg Joseph I – järgmine keiser – jagas oma isa auahneid unistusi paleest, mis oleks uhkem isegi vägevast Versailles’ist. Neid unistusi kutsuti täide viima Roomas kunsti õppinud õuearhitekt Johann Bernhard Fisher von Erlach. Arhitekti esimesed plaanid olid päris utoopilised, kuid pikapeale jäi neist järele vaid üks suur jahiloss, mida siis 1696. aastal ehitama asuti. Koos lossiga hakati otsemaid kavandama ka selle ümbrust – suursuguseid aedu ja avaraid parke. Sel alal tegutses prantsuse kuulsa