Aja jälg kivis. Austria ja Saksamaa. Helgi Erilaid

Читать онлайн.
Название Aja jälg kivis. Austria ja Saksamaa
Автор произведения Helgi Erilaid
Жанр Книги о Путешествиях
Серия
Издательство Книги о Путешествиях
Год выпуска 2016
isbn 9789949549351



Скачать книгу

ruum on vaikne ja üpris hämar. Silmad peavad harjuma, et õige pea nõustuda 20. sajandi alguse avangardistliku arhitekti Adolf Loosi sõnadega – see siin on maailma kõige pühalikum kirikuruum. Suurtest kõrgetest gooti akendest sisse tulvav päike paneb äkki särama kõik kivipitsiga kaunistatud hiigelsambad, mis ruumi kolmeks lööviks jaotavad. Varjud ja valgus. Sammaste jalamitel rohkete kaunistuste ning piltidega altarid – neid on kogu ruumis tervelt 18. Peente sepisvõredega eraldatud kabelid. Laest rippuvad lühtrid ning akende värvilõõmas klaasmaalingud. Lugematud puust nikerdatud ning kivist välja raiutud figuurid, kõrgusse tõusvad teravad pitsilised tornikesed hiigelsammaste küljes. Küünlajalad, lilled ja mosaiik kivipõrandal. Gootika ja barokk, mis teineteist sugugi ei sega.

      Õues kaob päike korraks pilvede taha ja Stephansdomi kirikuruum muutub otsemaid. Kõik hämardub, ainult peaaltar on heledalt valgustatud. Sissekäigu juurest on selleni päris pikk maa, oma sadakond meetrit, kuid see-eest ootab sind seal Viini esimene varane barokkaltar kõigi selle juurde kuuluvate rahutute ornamentide ja skulptuuride ning vaataja pilku ikka kõrgemale juhtivate piltidega. Altaripildil on kujutatud püha Stephani märtrisurma, seda, kuidas ta Jeruusalemma linnamüüri ääres kividega surnuks loobiti. Tema kohal on aga avanenud taevas, kus teda ootavad Jumal ja Jeesus Kristus. Pildi vasakpoolses esiservas on noor mees koeraga – arvatakse, et nii jäädvustas ennast altaripildi looja Tobias Pock. Barokklühtrid, sambad, värviline marmor. Ning kõige kõrgemal troonimas heledalt valgustatud Jumalaema kuju. See on Viini esimene, varane, raskesti kirjeldatav barokkaltar.

      Stephansdomi kantsel on päris ootamatus kohas, lausa peaukse lähedal, kuigi tavaliselt ehitati kantslid kooriosa altariesisele alale. Seletus on lihtne. Stephansdomi kirikuruum on tohutu kõrge ja kivine, mis kõlab ja kajab. Endistel aegadel, kui polnud mikrofone ega valjuhääldajaid, poleks ukse lähedal seisvad inimesed kaugel altari ees peetud jutlust kuulnud, seetõttu ongi kantsel uksele nii lähedal. See toetub hiigelõie stiliseeritud kroonlehti meenutades ühele kesk- ja põhjalöövi eraldavatest sammastest, kivipitsiliste ornamentide vahelt avanenud akendest vaatamas välja neli kõige pühamat ja tähtsamat kirikuisa. Kantsli alaosas leidub apostleid, pühakuid ja gildide kaitsepühakuid. Üles kantslisse viib uhkelt kaunistatud keerdtrepp, mille käsipuul purevad üksteist sisalikud ning kärnkonnad, sümboliseerides hea ja kurja võitlust. Keerdtrepi alla on end aga sättinud üks Püha Stephani katedraali kõige armastatumaid sümboleid – Fenstergucker, aknast välja vahtija. Mehel on õlgadeni lokid, suur ümar müts, keskaegne volditud varrukas, pihus peitel. Arvatakse, et see on kantsli valmistanud tundmatu meistri lõbus autoportree. Katedraali peaehitusmeister Anton Pilgram on aga jäädvustanud end sümboolsel aknal, mis paikneb kunagise orelialtari võlvide all.

      Krüptid, katakombid ja varakambrid

      Stephansdom on täis aardeid ja reliikviaid. Pühakute säilmeid hoitakse Valentini kabeli barokkintarsiaga altaripüramiidis ning kullaga kaunistatud laegastes. Väga kauni kabeli keskel paikneb Püha Valentini põrmuga sarkofaag. Selles kabelis olevat alles ka tükike viimase õhtusöömaaja laudlinast.

      Risti kabelis on Savoy printsi Eugeni viimane puhkepaik. Just selles kabelis toimus 6. detsembril 1791 Wolfgang Amadeus Mozarti matusetalitus. Sellest jutustab mälestustahvel kabeli seinal.

      Püha Stephani hauakambrites ja krüptides puhkavad kuningad, keisrid, piiskopid, kardinalid ning Stephansdomi praostid. Kiriku all katakombides on leidnud puhkepaiga 1735. aastal linna rüüstanud katkuepideemia ohvrid – rohkem kui 11 000 inimest.

      Kiriku käärkambris on püha varandust alles hoitud sajandeid. Kulla ja kalliskividega tikitud uhked preestrite missarüüd, vanimad 17. sajandist – aga kõige suurematel kirikupühadel kantakse neid ikka veel. Siin hoitakse alles Sankt Stephani rajaja hertsog Rudolf IV portreed, arvatavasti aastast 1365, mida loetakse kõige vanemate säilinud portreede hulka.

      Umbes 1640. aastast on siin katedraali esimene peaaltari tabernaakel – tornikujuline Palermos valmistatud karp, milles hoitakse armulaualeiba. Siin on kalliskividest sädelev püha vere, see tähendab armulauaveini karikas aastast 1784, ja 14. sajandist pärit õlipuust gooti rist, mida on kasutatud suure reede missadel. Nii palju kiriklikke aardeid, nii palju hindamatut ajaloolist kunsti.

      „Püha Stephani katedraali võimsat ja imelist ilu pole võimalik sõnades kirjeldada,” kirjutas aastal 1457 Aeneas Silvius Piccolomini, Friedrich III nõuandja, kellest hiljem sai paavst Pius II. Stephansdom Viini südames on eriline paik – nii neile, kes siia oma Jumalaga kohtuma tulevad, kui ka neile, kelle jaoks kujutab see hoone kunsti- ja kultuuriajaloo imepärast monumenti ning jutustab Austria pikast ajaloost.

      Belvedere loss

      Habsburgide dünastia – vanimaid kuninglikke perekondi Euroopas – olevat saanud oma nime perekonna lossi Habichtsburgi järgi. Jahikulli loss niisiis, mis asus 11. sajandi algul praeguses Šveitsis Aargau kantonis. Arvatakse, et Habsburgide juured ulatuvad Karolingide dünastiasse. Sellest võrsunud Karl Suur rajas 790. aastatel Frangi riigi, kuid Saksamaa kuningas ja Püha Rooma keiser Rudolf I oli see, kes Habsburgid Euroopas väga võimsaks suutis muuta. Maid vallutades, läänistades või ostes alustas ta Habsburgide pärusvalduste rajamist.

      15. sajandi lõpul tungisid Kagu-Euroopasse türklased. Viini piiramine algas 1529. aastal. Selle ohu ees ühinesid Austriaga Tšehhia, Moraavia, Sileesia, Lääne-Ungari ja Lääne-Horvaatia. Türklased pidid taganema ja Kagu-Euroopas kujunes välja paljurahvuseline Austria riik, kus puhkes alalõpmata rahutusi, ülestõuse ning eri rahvuste vahelisi kokkupõrkeid. Nagu sellest veel vähe oleks – visad türklased ootasid lõuna pool ikka veel oma aega ja asusid aastal 1683 taas Viini piirama. Linna kaitsmist juhtis väejuht von Starhemberg, türklased sundis aga taganema Poola kuninga Jan Sobieski abivägi.

      Tollal 20aastane Savoia prints Eugene näitas võitluses türklaste vastu erakordseid väejuhivõimeid. 10 aastat hiljem oli ta Austria feldmarssal ning 1696. aastal Austria vägede ülemjuhataja, kes aasta pärast oma väed Zenta lahingus kindlalt võiduni viis. Taas kord oli Türgi alistatud.

      Savoia prints Eugene jõudis 18. sajandi alguse Euroopas veel palju korda saata, võites muu hulgas aastatel 1716–1718 järjekordse Türgi sõja. Ta reformis Austria armeed, mõjutas riigi välispoliitikat ning jõudis saada ka teaduse ja kunsti metseeniks.

      Oli aasta 1714, kui prints Eugene andis arhitekt Johann Lucas von Hildebrandtile ülesande Viini lähedale suursugune suveresidents ehitada. Koha nimi oli Belvedere, itaalia keeles „ilus vaade”. Niimoodi on hakatud kutsuma kauni ja suurejoonelise väljavaatega kohti või ehitisi, ka Belvedere lossi Viinis.

      Õieti on olemas kaks Belvedere paleed – Alam- ja Ülem-Belvedere. Stiilist kõneldes jõuame, nagu ka Schönbrunnis, baroki ja rokokoo juurde. Ajastu oli Händeli oma, kuigi helilooja ise oli selleks ajaks juba Londonis, Briti kuningakoja soosingut võitmas.

      Kaks paleed – majesteetlik ja veel majesteetlikum

      Austria barokk-arhitektuuri kuulsamaid meistreid on Johann Bernhard Fischer von Erlach, mitme Viini lossi looja, kuid Belvederest sai Lucas von Hildebrandti meistritöö, kuhu siiski ka Fischer on oma jälje jätnud. Tema kujundas suure vastuvõturuumiga raamatukogu.

      Oli niisiis aasta 1714, kui von Hildebrandti plaanide järgi ja tema juhtimisel Alam-Belvedere paleed ehitama hakati – suveresidentsiks prints Eugene’ile, Austria feldmarssalile, riigitegelasele ning teaduse ja kunstide soosijale. Suur hiilgav barokkloss künkajalamil oli juba kahe aasta pärast sama hästi kui valmis ja tänaseni võib imetleda barokseid kuldkaunistusi ning säravaid värvitoone paraad-magamistoas, Martino Altomonte freskosid marmorhallis või lausa üleliia ehitud marmorgalerii eesruume. Lossi juurde rajati ka kasvuhoone ja tallid, kus hoiti printsi hobuseid.

      Printsi suveresidentsi ümber laius tohutu park ja õige pea pärast Alam-Belvedere valmimist leiti, et künka tipus võiks seista teinegi uhke palee – Ülem-Belvedere. Lucas von Hildebrandti plaanide järgi ehitati see valmis aastaks 1722, üks aasta kulus veel siseviimistlusteks. Uuem, künka tipul seisev loss kujunes Alam-Belvederest isegi majesteetlikumaks. Selle katust ehtivad sinised, kuldsete ornamentidega kaunistatud kuplid meenutavad pisut türklaste telke – ikka prints Eugene’i auks, kes Türgi väed Viinist eemale oli peletanud. Palee katuseäärt ehib hulk mütoloogilisi raidkujusid, mis kannavad Vana-Rooma sõjakiivreid ja hoiavad kõrgel võidupärgi. Siin on lehvivaid kiviseid lippe, lilledega kaunistatud amforaid ning tiivulisi jumalaid. Ülem-Belvedere pidulik fassaad on keskosas neljakorruseline,