Õnnemäng. Felix Francis

Читать онлайн.
Название Õnnemäng
Автор произведения Felix Francis
Жанр Современные детективы
Серия
Издательство Современные детективы
Год выпуска 2012
isbn 9789985326879



Скачать книгу

see retooriline küsimus, sest ta oli selgelt näinud, kuidas ma paberi taskust välja võtsin ja lauale laotasin. Ma vaikisin.

      „Kas te ei arvanud, et see võib olla asitõend?” küsis politseinik. „Selle kätega puudutamine võib nurjata võimaluse paberilt veel mingeid jälgi leida.”

      „See oli sügavale tema mantli taskusse topitud,” ütlesin enda kaitseks. „Ma ei teadnud, mis see on, kuni olin paberi lahti voltinud ja siis oli juba liiga hilja.”

      Politseinik uuris veel kord paberit.

      „Ja mida kirjutatu teie arvates tähendab?”

      „Pole aimugi,” vastasin. „Aga mulle tundub, et see on hoiatus.”

      „Hoiatus? Miks hoiatus?”

      „Ma mõtlesin selle peale suure osa ööst,” ütlesin. „On selge, et see pole ähvardus, muidu oleks siin kirjas „tee nagu sulle öeldi, või muidu”, aga mitte „oleksid pidanud tegema, mis kästi”.”

      „Hüva,” ütles politseinik aeglaselt, „aga see pole veel ähvardus”.

      „Ma tean,” ütlesin. „Aga olen sellele mõelnud. Kui tahetakse kedagi tappa, siis vaevalt et helistatakse sellele inimesele ja öeldakse seda, on ju nii? Sellest poleks mingit kasu, võimalik ohver muutub hoopis valvsaks ja tapjal saab olema selle võrra raskem. Ohver võib koguni politseilt kaitset taotleda. Nii ei saavutata üldse mitte midagi, pigem kaotatakse. Kindla peale pandaks rünnak toime ette hoiatamata.”

      „Te paistate selle üle tõepoolest mõelnud olevat,” ütles politseinik.

      „Jah,” vastasin. „Üsna palju. Ja kui Herb tapeti, olin ma tema kõrval. Enne kui too mees tulistas, ei öelnud ta, et „sa oleksid pidanud tegema nii või naa”. Otse vastupidi. Ta laskis nii kiiresti ja ilma sissejuhatuseta, et ma arvan, et Herb oli surnud veel enne, kui ta arugi sai, mis toimub. Ja see pole selle sõnumi tooniga kooskõlas.” Jäin hetkeks vait. „Nii et minu arvates võib too paber olla hoiatus kelleltki teiselt, mitte tapjalt. Tegelikult ma arvan, et see polegi hoiatus, pigem vabanduskiri.”

      Vanemuurija vaatas mulle paari sekundi vältel otsa. „Vaadake, härra Foxton,” ütles ta lõpuks. „See siin ei ole telelavastus. Päriselus ei palu inimesed kelleltki enne tapmist vabandust.”

      „Te siis ütlete, et ma eksin?”

      „Ei,” vastas vanemuurija aeglaselt. „Seda ma ei ütle. Aga ma ei ütle ka, et teil on õigus. Ma kavatsen uurida seda juhtumit kõiki võimalusi arvestades.”

      Minu kõrvus kõlasid tema sõnad kangesti sedamoodi, et ma eksin. Vanemuurija tõusis püsti ja läks ukse juurde ning kohe sisenes ruumi teine politseinik, kes võttis laualt paberitüki ja asetas selle pintsetti kasutades ettevaatlikult kilekotti.

      „Nii,” ütles vanemuurija, kui uks oli sulgunud. „Kas te teate, kas härra Kovakil oli tööalaselt käsil midagi sellist, mis võiks aidata mul mõista, miks ta tapeti?”

      „Pole vähimatki aimu.”

      „Härra Lyall ütles mulle, et teie ja härra Kovak töötasite kahekesi koos.” Ma noogutasin. „Millega ta siis täpselt tegeles?”

      „Selle samaga, millega mina,” vastasin. „Ta töötas enamasti Patrick Lyalli abina, aga tal olid ka mõned oma kliendid. Ta…”

      „Vabandage,” ütles vanemuurija mulle vahele segades. „Ma olen veidi segaduses. Härra Lyall ei maininud mulle, et härra Kovak oli tema isiklik abi.”

      „Ega ta ei olnudki sekretär ega midagi sellist,” selgitasin. „Ta aitas härra Lyallil üksnes tolle klientide investeeringute järelevalvet teostada.”

      „Hmm,” ütles vanemuurija, jäi korraks vait ega paistnud olevat kübetki varasemast targem. „Kas te saaksite mulle täpselt kirjeldada, mida te siin teete, samuti seda, millega firma tegeleb?”

      „Olgu,” ütlesin. „Ma üritan.”

      Tõmbasin sügavalt hinge ja mõtlesin, milline võiks olla kõige parem selgitus, et vanemuurija Tomlinson sellest aru saaks. „Kõige lihtsamalt öeldes me vaatame teiste inimeste raha järele. Need inimesed on meie kliendid. Me anname neile nõu, kuhu ja millal nad peaksid oma kapitali investeerima, paneme nende raha nende nõusolekul teenima ning seejärel jälgime, kuidas investeeringutel läheb, ja kui meie arvates on kusagilt mujalt võimalik rohkem tulu saada, paigutame selle raha sinna.”

      „Ahaa,” ütles vanemuurija, ja kirjutas midagi üles. „Ja kui palju kliente teie firmal on?”

      „Asi on natuke keerulisem,” vastasin. „Kuigi me oleme firma, tegutsevad kõik nõustajad omaette, ja just neil on kliendid. Meil töötab kuus kvalifitseeritud ja registreeritud SFN-i6, vähemalt töötas, kuni Herb tapeti. Nüüd on neid ilmselt viis.”

      „SFN-i?”

      „Sõltumatut finantsnõustajat.”

      Politseinik pani selle kirja.

      „Kas ka teie olete üks neist?” küsis ta.

      „Jah.”

      „Ja teil on oma kliendid?”

      „Jah,” vastasin. „Mul on umbes viiskümmend klienti, kuid ligi pool minu tööajast kulub Patricku klientidega tegelemisele.”

      „Ja kui palju kliente on härra Lyallil?”

      „Umbes kuussada,” vastasin. „Peale Herb Kovaki ja minu on veel kaks assistenti, kes aitavad teda.”

      „Ja nemad on samuti sõltumatud finantsnõustajad?”

      „Üks on,” ütlesin, „kuigi ta sooritas alles hiljuti eksami ja oma kliente tal veel pole. Aga teine ei ole.” Ütlesin vanemuurijale, kes need inimesed on, ja ta leidis nad firma töötajate nimekirjast üles.

      „Kuidas te saate olla sõltumatu, kui te töötate firma heaks?”

      See oli hea küsimus ja seda esitati mulle tihti.

      „Sõltumatus tähendab antud juhul seda, et me ei sõltu ühestki investeerijast ja meil on seega täielik vabadus tutvustada oma klientidele kõiki raha paigutamise võimalusi. Kui te lähete oma panka ja avaldate soovi veidi raha investeerida, püüab sealne nõustaja veenda teid paigutama seda sellesama panga investeerimisskeemidesse, isegi kui mujal on paremaid võimalusi. See inimene võib olla suurepärane nõustaja, kuid ta ei ole sõltumatu.”

      „Ja kuidas siis teie oma raha teenite?” küsis politseinik. „Olen kindel, et te ei tööta ainult lõbu pärast.”

      „Muidugi mitte,” jäin nõusse. „Me teenime raha kahel viisil, sõltuvalt kliendist. Enamik neist on tänapäeval otsustanud maksta meile kokkulepitud honorari, mis on tegelikult tilluke protsent summast, mille me nende nimel investeerime, ja teised rahapaigutajad eelistavad tasuda meile komisjonilõivu nende toodete arvelt, mida me neil osta soovitame.”

      „Saan aru,” ütles ta, aga mina mõtlesin, kas ta ikka sai aru. „Kui palju on seda raha kokku, millel te silma peal hoiate?”

      „Palju,” ütlesin lõbusal toonil, aga ta ei hakanud naerma. „Mõned kliendid on suutelised investeerima üksnes paar tuhat naela, teised aga miljoneid. Ma arvan, et firmal tervikuna on hallata sadu miljoneid naelu. Suurem osa meie klientidest teenib hästi või on neil käsutada perekonna vara, või mõlemat pidi.”

      „Ja need kliendid usaldavad teile suuri rahasummasid?” Vanemuurija hääles kõlas imestus.

      „Jah,” vastasin. „Ja nad usaldavad meid sellepärast, et meie käsutuses on tohutu hulk turvameetmeid ja kontrollimisvõimalusi, mis tagavad, et midagi ei lähe kaduma.”

      „Ja kas need turvameetmed ja kontrollimisvõimalused toimivad?”

      „Täiesti,” ütlesin ja püüdsin näida pahasena, et ta sellist asja üldse küsis.

      „Kas on võimalik, et härra Kovak varastas oma klientide raha?”

      „See



<p>6</p>

Originaalis IFA, Independent Financial Adviser. Tlk.