Õnnemäng. Felix Francis

see polnud Herbi jaokski teab mis rõõm, mõtlesin endamisi, kuid otsustasin selle enda teada jätta. Kuigi firmana oli Lyall ja Black väga väike, oli see finantsteenuste turul kujunenud üheks oluliseks tegijaks üksnes tänu Patrick Lyalli ja Gregory Blacki eesmärgikindlusele. Kui firma Lyall ja Black millegi uuega välja tuli, tegid seda tavaliselt varsti ka teised. Lyall ja Black võttis oma klientide investeeringute puhul kasutusele uudse lähenemise ja soovitas sageli lahendusi, mida harjumuspärasema mõtlemisega nõustajad oleksid pidanud liiga riskantseks.

      Kõigilt sõltumatutelt finantsnõustajatelt nõutakse, et nad selgitaksid välja ja hindaksid oma klientide riskivalmidust. Madala riskiga investeeringud, nagu kindla intressiga pangahoiused või kõrgeima reitinguga valitsuse võlakirjad, kippusid tooma üksnes väikest tulu, kuid põhikapitali pärast polnud muret. Keskmine risk võis tähendada suurkompaniide aktsiaid või kollektiivseid investeeringuid ja ühisfonde, kus tulu peaks olema suurem, kuid alati jääb võimalus, et osa kapitalist kaotatakse aktsiaturu hinnalanguse tõttu. Suure riskiga investeeringud, sealhulgas raha paigutamine riskikapitalifondidesse ja operatsioonid välisvaluutaga, võimaldasid saada suurt tulu, kuid võisid kaasa tuua ka suuri kaotusi.

      Ent Lyall ja Black soovitasid investeerida ka ettevõtmistesse, mille riskimäära sai nimetada üksnes äärmuslikuks, nagu näiteks filmide ja näidendite rahastamine, veinifondide aktsiate, välismaal asuva kinnisvara või kunstiteoste ostmine. Selliste investeeringutega võis saada tohutut tulu, kuid samas võis ka kõigest ilma jääda.

      Just selline suhtumine oligi mind algul Lyall ja Blacki poole tõmmanud.

      Anda hobusele kõva jalahoop kõhtu ja nõuda talt pika, hüppe jaoks paraja sammu astumist, oli samuti suure riskiga seotud strateegia, mis võis väga kergesti lõppeda ränga kukkumisega. Vastupidine ja ohutum olnuks hobust valjastest sikutada, et nõuda loomalt sammu lühendamist ja ühe lisasammu tegemist. See võis olla küll ohutum, kuid oli samas ka aeglasem, palju aeglasem. Minu meelest oli tunduvalt parem võidujanusena murule prantsatada kui rahulduda teise kohaga.

      „Kui kaua nad meid siin veel oodata lasevad?” nõudis Gregory Black. „Kas nad ei mõista, et me peame tööd tegema.”

      Küsimus jäi vastuseta.

      Üksteise järel olid ka kõik teised töötajad välja ilmunud ja klientide ootetuba oli nüüd inimestest umbes. Suurem osa neist kuulis Herbi surmast alles kohale jõudes ja tööle asumine oli küll viimane asi, mida nad teha tahtsid. Kaks daami, kes töötasid vaheldumisi nii vastuvõtus kui ka juhiabidena, olid pisarais. Herb oli olnud populaarne ning teda armastati, üheks põhjuseks oli ka see, et ta erines tavalisest rangest ja pikitriibulist ülikonda kandvast finantsistist.

      Herbile meeldis väga etendada välismaal viibivat ameeriklast, ta ilmus 4. juulil5 tööle, kaasas kingitused – pulgakommid ja õunapirukas –, ning tegi novembris kogu personalile välja tänupühalõuna, kalkuni ja selle juurde kuuluva. Ta lõugas kauboi kombel kõigest kõrist „jee-huu”, kui tal õnnestus järjekordne klient silmusesse püüda. Herbiga oli olnud lõbus ja elu kontoris tõotas temata kujuneda palju rõõmutumaks.

      Lõpuks, poole kümne paiku, ilmus vastuvõtutuppa keskealine mees, seljas halvastiistuv hall ülikond ja pöördus ootavate inimeste poole.

      „Daamid ja härrad,” kõlas tema ametlik algus. „Mina olen Merseyside’i politseivalitsuse vanemuurija Tomlinson. Palun vabandust ebamugavuste pärast, aga nagu te varsti kuulete, ma uurin koos oma kolleegidega Herbert Kovaki mõrva, mis toimus laupäeva pärastlõunal Aintree võiduajamistel. Ma arvan, et me viibime siin veel mõnda aega ja ma palun teil olla kannatlik.

      Samas soovin, et te jääksite siia, sest ma tahan rääkida teie kõigiga eraldi.”

      Gregory Blackile ei paistnud see meeldivat. „Kas me ootamise ajal oma kabinettides töötada ei või?”

      „Ma kardan, et see pole võimalik,” vastas politseinik.

      „Ja miks mitte?” nõudis Gregory.

      „Sest ma ei taha, et ükski teist,” ta vaatas toas ringi, „pääseks oma arvuti juurde.”

      „Aga see on pöörane,” Gregory hakkas üle keema. „Kas te tahate kedagi meist süüdistada seotuses härra Kovaki mõrvaga?”

      „Ma ei süüdista kedagi,” vastas vanemuurija Tomlinson pisut lepitavamal toonil. „Ma lihtsalt pean tegutsema järjekindlalt. Juhul kui härra Kovaki arvutist peaks leitama mingeid asitõendeid, siis ma olen kindel, et te kõik mõistate, et need peavad olema kaitstud võimaliku rikkumise eest, mis võib juhtuda, kui keegi teist firma serveri kaudu neile ligi pääseb.”

      Gregoryt see muidugi ei lohutanud. „Aga kõik meie failid on kaugsalvestatud ja neile pääseb ligi igal ajal. See on lihtsalt naeruväärne.”

      „Härra Black.” Politseinik pöördus otse tema poole. „Te raiskate mu aega ja mida varem ma tagasi tööle pääsen, seda kiiremini jõuate ka teie oma kabinetti.”

      Ma vaatasin Gregory Blacki. Millegipärast tundus mulle, et nii polnud keegi temaga rääkinud sellest ajast peale, kui ta koolis käis, ja kas sealgi. Toas valitses täielik vaikus ja me kõik ootasime, et kohe toimub plahvatus, kuid seda ei juhtunud. Gregory üksnes pomises midagi endale nina alla ja pöördus eemale.

      Kuid ühes oli Gregoryl täiesti õigus: keeld meil arvuteid kasutada oli naeruväärne. Meie süsteemis oli kaugligipääs andmetele korraldatud nii, et mõned firma töötajad said kasutada asutusesiseseid faile ka väljaspool kontorit oma sülearvutites. Kui keegi meist oleks tahtnud pärast Herbi surma tema faile „rikkuda”, poleks ta suuremal osal nädalavahetusest muuga tegelenudki.

      „Kas me välja kohvi jooma võime minna?” küsis Jessica Winter, firma järelevalveametnik. Fotokoopiate tegemise ruum, mida kasutati ühtlasi ka väikese köögina ja kus me endale tavaliselt sooje jooke tegime, asus kabinettide taga ja jäi meile hetkel kättesaamatuks.

      „Jah,” ütles vanemuurija, „aga mitte kõik korraga. Ma hakkan teid varsti küsitlema. Ja kui te lähetegi välja, siis olge palun kella kümneks tagasi.”

      Jessica tõusis kärmelt püsti ja suundus ukse poole. Sinnapoole hakkasid liikuma veel viis või kuus inimest, mina nende hulgas. Oli selge, et mitte kedagi meist ei vaimustanud väljavaade veeta järgmine pooltund Gregory Blacki vahetus läheduses.

***

      Mul tuli oodata, sest minu küsitlemine algas alles pärast kella ühteteist, ja Gregory Blacki pahameeleks olin ma vanemuurija nimekirjas Patrick Lyalli järel teine.

      Ma ei tea, kas politseinik tegi seda meelega, et Gregoryt veelgi üles ärritada, kui ülekuulamised viidi läbi just tema kabinetis ja tema laua taga, kusjuures vanemuurija Tomlinson istus nahast kõrge korjuga ülemusetoolil, millele tavaliselt toetus Gregory kogukas kere. See tõotab pahandust, mõtlesin ma, eriti kui hakatakse küsitlema Gregory Blacki ennast.

      „Niisiis, härra Foxton,” ütles vanemuurija oma pabereid sirvides. „Mulle näib, et te viibisite laupäeva pärastlõunal Aintree võiduajamistel ja teid küsitles seal üks minu kolleeg.”

      „Jah,” vastasin. „See oli uurija Matthews.”

      Ta noogutas. „On teil ehk veel midagi, mida te tahaksite tolles intervjuus öeldule lisada?”

      „Jah, on küll,” ütlesin. „Ma püüdsin eile uurija Matthewsile helistada. Tegelikult jätsin talle sõnumi, et ta mulle tagasi helistaks, aga ta ei teinud seda. Tahtsin rääkida sellest.”

      Võtsin taskust tolle kokkumurtud paberilehe, mille ma olin Herbi mantlist leidnud, ja laotasin laual laiali. Keerasin paberilehe nii, et vanemuurija sai seda lugeda. Mulle oli see tekst juba pähe kulunud: OLEKSID PIDANUD TEGEMA, MIS KÄSTI. SA VÕID ÖELDA, ET SUL ON KAHJU, AGA EGA SA KAUA EI KAHETSE.

      Möödus natuke aega ja siis vaatas vanemuurija minu poole üles. „Kust te selle leidsite?”

      „See oli härra Kovaki mantli taskus. Kui me hipodroomile jõudsime, jättis ta mantli minu autosse.

5

USA rahvuspüha. Tlk.