Õnnemäng. Felix Francis

teadis, mida ta teeb. Päris kindlasti oli tegemist palgamõrvaga.

      Aga miks?

      Iga mõtteniit viis tagasi sama küsimuse juurde. Miks pidanuks keegi tahtma tappa Herb Kovakit? Ma teadsin, et mõni meie klientidest võis saada väga vihaseks, kui investeering, mida talle oli soovitatud, ei teeninud mitte kasumit, vaid hoopis kaotas osa oma väärtusest, ent kas klient oli valmis selle pärast tapma? Kindlasti mitte.

      Herbi- ja minutaolised inimesed ei elanud löömameeste ja palgamõrvarite maailmas. Meie keskkonda ei ilmestanud püstolid ja kuulid ega vägivaldne surm, see oli lihtsam ning koosnes arvudest ja arvutitest, kasumist ja tulust, intressimääradest ja kulla väärtusest.

      Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda suuremaks kasvas mu veendumus, et kui tahes meisterlikult seda mõrva ka ei sooritatud, tapja laskis maha vale mehe.

***

      Kui ma oma Mercedese Finchleys Lichfield Grove’il majaesisele parkimisplatsile juhtisin, olin näljane ja väsinud. Kümme minutit puudus keskööst, ning ajast, mil ma olin siit hommikul lahkunud, oli möödas kõigest kuusteist tundi. Aga mulle tundus, et nii umbes nädala jagu rohkem.

      Claudia oli mind oodanud ja tuli välja auto juurde.

      „Ma vaatasin telekast uudiseid,” ütles Claudia. „Ma ei suuda seda uskuda.”

      Ega minagi suutnud. See kõik tundus nii ebatõeline.

      „Ma seisin päris tema kõrval,” ütlesin. „Ühel hetkel oli ta elus ja arutles naerdes, millisele hobusele me peaksime panustama, ja järgmisel sekundil oli ta surnud.”

      „Kohutav!” Claudia paitas mu käsivart. „Kes seda tegi?”

      „Mulle seda igatahes ei öeldud,” vastasin. „Mida uudistes räägiti?”

      „Tegelikult mitte midagi erilist,” ütles Claudia. „Kaks niinimetatud eksperti ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda, kas tegemist oli terroristliku akti või organiseeritud kuritegevusega.”

      „See oli palgamõrv,” ütlesin veendunult. „Selles pole kahtlust.”

      „Aga kes ometi võis tahta tappa Herb Kovakit?” küsis Claudia. „Ma olen temaga küll ainult kaks korda kohtunud, aga ta tundus olevat nii meeldiv inimene.”

      „Täitsa nõus,” ütlesin, „ja mida rohkem ma tema peale mõtlen, seda enam olen veendunud, et ta aeti kindlasti kellegagi segamini. Võib-olla on see täiendav põhjus, miks politsei pole veel öelnud, keda tulistati. Nad ei taha, et mõrvar saaks teada, et tappis vale inimese.”

      Ma kõndisin ümber auto selle tagaosa juurde ja tõstsin pagasiluugi üles. Aintreesse jõudes oli väljas soe ja päikeseline kevadpäev ning me otsustasime, et jätame mantlid autosse. Ma vaatasin alla ja nägin mõlemat mantlit seal lebamas, Herbi sinine minu pruuni peal.

      „Oh jumal,” ütlesin ma valjusti, muutudes järsku jälle väga emotsionaalseks. „Mis ma sellega peale hakkan?”

      „Las ta olla seal,” ütles Claudia ja lõi pagasiluugi pauguga kinni. Ta haaras mu käsivarrest. „Tule, Nick. Sul on aeg voodisse heita.”

      „Ma teeksin pigem ühe või paar kanget drinki.”

      „Hüva,” ütles Claudia naeratades. „Kõigepealt paar kanget drinki ja siis tuttu.”

***

      Hommikul ei tundnud ma end kuigivõrd paremini, halva enesetunde võisid tekitada need pisut rohkem kui paar kanget drinki, mille ma kõrist alla kulistasin, enne kui kella kahe paiku lõpuks voodisse jõudsin.

      Ma polnud kunagi eriline joodik olnud, ammugi veel džokina tegutsedes, kui pidin oma kaalu hoidma. Üleminekueksamid koolis sooritasin ma parimate hinnetega kolmes aines, ning suuresti nii oma vanemate kui ka õpetajate jahmatuseks loobusin mulle pakutud kohast LSE-s, London School of Economicsis2, ning eelistasin sellele elu sadulas. Nii et kaheksateistkümneaastaselt, kui paljud ülikooli läinud noored mehed õppisid, kuidas kasutada oma äsja omandatud vabadust suurte alkoholikoguste kõrist allalaskmiseks, sörkisin mina dressides mööda Lambourni tänavaid või istusin üksi saunas ja üritasin mõnest lisakilost lahti saada.

      Ent eelmisel õhtul oli päevaste sündmuste vapustus endast märku andnud. Nii ma siis olingi jõuludest üle jäänud pooliku pudeli ehtsa šoti viskiga välja otsinud ja sellele otsa peale teinud, et seejärel trepist üles voodisse komberdada. Ent loomulikult ei kihutanud alkohol minu peas elutsevaid deemoneid minema ning ma olin suurema osa ööst ärkvel ja vähkresin, kujutledes, kuidas Herb mõne Liverpooli surnukuuri marmoralusel üha külmemaks muutub.

***

      Ilm pühapäeva hommikul oli sama vilets kui minu enesetunne ning koos tugevneva põhjatuulega saabus järjest kohale aprillikuiseid raskeid vihmahooge.

      Umbes kella kümne paiku, kui sajus oli tekkinud väike vahe, läksin ma välja pühapäevast lehte ostma ja käisin kärmelt ära Regent’s Park Roadil asuvas ajalehekioskis.

      „Kaunist hommikut teile, härra Foxton,” ütles kioskipidaja leti tagant.

      „Hommikust, härra Patel,” vastasin. „Aga ma ei tea, mis selles hommikus kaunist on.”

      Härra Patel naeratas mulle ega öelnud midagi. Me võisime ju elada samas kohas, kuid ei kuulunud sellepärast veel ühte ja samasse kultuuri.

      Kõikide riiulil olevate ajalehtede esikülgedel jutustati ühtainsat lugu: SURM VÕIDUAJAMISTEL, teatas üks pealkiri, MÕRV NATIONALIL, teatas teine, RELVAPAANIKA AINT-REES, kõlas kolmas.

      Heitsin korraks pilgu kõigile lehtedele. Üheski ei mainitud ohvrit nimepidi ja mulle tundus, et hoopis rohkem leidsid kajastamist pealtvaatajatele osaks saanud hädad ja ebamugavused ning et vaese Herbi suhtes ei ilmutatud mingit poolehoidu ega kaastunnet. Minu meelest oli loomulik, et teatud määral tegeldi oletamisega, sest reporteritel oli loo jaoks liiga vähe faktilist materjali, kuid mind üllatas, mil määral avaldus kirjutatus nende külm suhtumine mõrva ohvrisse.

      Üks ajaleht läks koguni nii kaugele, et pakkus välja oletuse, nagu olnuks tapmine seotud uimastitega, ja andis seejärel mõista, et küllap on kõigil vedanud, et tapmine õnnestus.

      Ostsin endale Sunday Timesi üksnes seetõttu, et selle pealkiri – INIMJAHT HIPODROOMIMÕRVARILE – oli kõige vähem sensatsiooniline ning järgnenud loos ei tikutud kohe oletama, et arvatavasti Herb oligi tapmist väärt.

      „Tänan teid, söör,” ütles härra Patel mulle peenraha tagasi andes.

      Toppisin raske ajalehe endale kaenla alla ja läksin tuldud teed tagasi koju.

      Lichfield Grove on üsna tavaline Londoni eeslinnatänav, kus asuvad peamiselt 1930. aastatel ehitatud ärkliakendega paarismajad, millel on väikesed eesaiad.

      Nüüdseks olin elanud seal juba viimased kaheksa aastat, kuid ma peaaegu ei tundnudki oma naabreid, mõne üksikuga olin vahetanud juhusliku tervitusviipe, kui juhtusime ühel ajal koju tulema või sealt lahkuma. Ma tundsin tegelikult ajalehemüüjat härra Patelit paremini kui neid inimesi, kelle vahetus naabruses elasin. Teadsin, et minu kõrval elava abielupaari eesnimed on Jane ja Phil (või oli see John), kuid mul polnud aimugi, mis on nende perekonnanimi või millega nad elatist teenivad.

      Lehekioski juurest tagasi kõndides mõtlesin sellest, kui kummaline on, et siinsed inimsoo esindajad suudavad elada üksteisega nii õlg-õla kõrval ja samal ajal peaaegu üldse mitte suhelda. Kuid siin oli vähemalt teisiti kui maal, külas, kus ma varem olin elanud ja kus kõik nägid kurja vaeva, et ennast teiste eluga kurssi viia ning kus mitte miski ei jäänud pikaks ajaks saladuseks.

      Mõtlesin, kas ma ei peaks rohkem pingutama, et tunda end pisutki kogukonna liikmena. Minu arvates sõltus kõik sellest, kui kauaks ma kavatsesin paigale jääda.

      Paljude mu džokipäevist pärit sõprade arvates oli Finchley kummaline valik, kuid ma olin end tahtnud oma endisest elust täielikult lahti murda. Lahti murda – oli see vast nali! Just lahtimurdmine sundiski mind võistlusratsutamisest loobuma, ning parajasti siis, kui ma hakkasin endale juba spordis nime tegema.

2

Londoni majanduskool, 1895. aastal asutatud ja sotsiaalteaduste õpetamisele keskendunud Londoni ülikooli kolledž. Tlk.