Õnnemäng. Felix Francis

tagasi neile harvadele puhkudele, mil me olime Herbiga koos aega veetnud, mõnikord hotellides, kus me rahanduskonverentside aegu üheks ööks peatusime. Ta polnud kordagi üritanud mulle „niimoodi” läheneda, ja vahetevahel rääkis ta pehmeks mõne kohaliku tüdruku ning uhkustas siis hommikusöögi ajal oma saavutustega. Tõsi küll, ma polnud teda ühegi naisega seksimas näinud, mehega samuti mitte.

      „Lihtsalt tean,” vastasin väsinult.

      „Hmm,” ütles uurija, kes ilmselgelt mind ei uskunud ja tegi oma märkmikku järjekordse sissekande.

      Aga kas ma ikka teadsin? Ja oli sellest lugu?

      „Mis tähtsust sellel ülepea on?” küsisin.

      „Paljud mõrvad sooritatakse seksuaalsetel motiividel,” kostis uurija. „Kuni me kindlalt ei tea, peame uurima kõiki versioone.”

***

      Oli juba peaaegu pime, kui mind lõpuks hipodroomilt lahkuda lubati, ja lisaks oli hakanud vihma sadama. Tasuta bussiühendus kaugel asuva autoparklaga oli selleks ajaks ammu toimimast lakanud ning kui ma oma Mercedese juurde jõudsin, oli mul külm, ma olin läbimärg ja kõigest tüdinud. Aga enne kui ma teele asusin, istusin mõnda aega autos ning lasksin ikka ja jälle oma silme eest läbi möödunud päeva sündmusi.

      Olin võtnud Herbi peale Hendonist Seymour Waylt tema korteri juurest veidi pärast kella kaheksat hommikul ja me asusime väga heas tujus teele Liverpooli poole. Herbil oli see esimene kord sõita Grand Nationali vaatama ja see erutas teda, mis polnud tema puhul just tavaline.

      Ta oli üles kasvanud USA-s Kentucky osariigis Louisville’is, kuulsa Churchill Downsi hipodroomi kaksiktornid pidevalt silme ees. Sellel hipodroomil toimub Kentucky Derby võiduajamine ja see on Ameerika täisvereliste ratsahobuste vaimne kodu, kuid Herb oli alati väitnud, et just hobuste peale mängimine hävitas tema lapsepõlve.

      Olin palunud teda varem üsna mitmel korral tulla koos minuga võiduajamistele, kuid ta oli sellest alati keeldunud, öeldes, et mälestused lapsepõlvest teevad talle endiselt haiget. Ent täna ei paistnud neist mingit märki, kui ma mööda kiirteed põhja poole sõitsin, ja me lobisesime sõbralikult oma tööst ja elust ning tulevikuga seotud lootustest ja hirmudest.

      Kumbki meist ei aimanud, kui lühikeseks kujuneb Herbi tulevik.

      Olin temaga möödunud viie aasta vältel ikka üsna hästi läbi saanud, kuigi olime valdavalt üksnes rangelt tööalastes suhetes. Too päev tõotas kaasa tuua sügavama sõpruse. Ühtlasi osutus see päev ka viimaseks.

      Istusin üksi autos ja leinasin oma äsja leitud, kuid samas ka nii kiiresti kaotatud sõpra. Ja ikkagi polnud mul aimu, miks pidi keegi tema surma soovima.

***

      Minu teekond tagasi Londoni põhjaossa Finchleysse ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Kiirteel M6 oli põhja pool Birminghami juhtunud õnnetus ja tekkinud autoderodu oli kaheksa kilomeetrit pikk. Nii vähemalt öeldi raadios, ning see teade oli pikitud Herbi tapmise ja Grand Nationali ärajätmise lõputult korduvate uudiste vahele. Nimepidi Herbi loomulikult ei mainitud. Temast räägiti kui „mehest”. Ma oletasin, et politsei hoiab tema isiku saladuses, kuni on teatatud tema kõige lähematele sugulastele. Aga kes on tema kõige lähemad sugulased? Ja kuidas kavatsevad võimud nad üles otsida? Seepeale mõtlesin kergendustundega, et õnneks pole see minu probleem.

      Sattusin liiklusummikusse veidi lõuna pool Stoke’i ja minu ees pimeduses hiilgas punaste piduritulede pikk rivi.

      Pean tunnistama, et tavaliselt olen üsna kannatamatu autojuht. Ma arvan, et minu puhul on tegemist inimesega, kelle kohta öeldakse, et „võidusõitja jääb surmani võidusõitjaks”. Minu jaoks pole tähtsust, kas mu ratsul on neli jalga või neli ratast – kui näen võimalust mööda sõita, üritan seda teha. Just nii olin talitanud oma neli aastat kestnud ja liiga lühikeseks jäänud džokikarjääri jooksul, ja mind oli saatnud edu.

      Kuid tol õhtul polnud mul energiat, et vihastada peaaegu seisma jäänud autorodu peale. Selle asemel istusin vaikselt kõige äärmises reas, kui me venisime mööda katusele paiskunud haagiselamust, mis oli oma inimestest ja majapidamisesemetest koosneva koorma üle poole sõidutee laiali paisanud. Teiste õnnetust pole kena pealt vaadata, kuid loomulikult tegid seda kõik, ja tänasid taevast, et ei lebanud seal külmal asfaldil ega lasknud endale arstiabi osutada.

      Peatasin auto kiirteeäärsel teenindusribal ja helistasin koju.

      Pärast teist piiksu võttis mu sõbratar Claudia toru.

      „Tere, siin mina,” ütlesin. „Olen teel koju, aga mul läheb veel oma paar tundi.”

      „Kas oli tore päev?”

      „Kas sa uudiseid oled vaadanud?”

      „Ei. Miks ma peaksin?”

      Teadsin, et ta polekski pidanud. Claudia on kunstnik ja ta kavatses veeta kogu päeva oma ateljees maalides; ateljeeks nimetas Claudia ruumi, mis oli tegelikult meie ühiskasutuses oleva maja külaliste magamistuba. Kui ta selle ukse sulges, oma iPodi kõrvaklappides heli valjuks keeras ja lõuendi kallal tööle asus, läinuks vaja maavärinat või tuumaplahvatust, et teda tema mullis häirida. Mind tegelikult lausa üllatas, et ta telefoni võttis.

      „Võistlus katkestati,” ütlesin.

      „Katkestati?”

      „Noh, oli juttu, et see viiakse üle esmaspäevale, aga täna, jah, katkestati.”

      „Miks?” küsis Claudia.

      „Keegi tapeti.”

      „Kui inetu neist.” Tema häälest kostis naeru.

      „Tapetu oli Herb,” ütlesin.

      „Mis Herbiga oli?” küsis Claudia. Naer oli kadunud.

      „See, kes tapeti, oli Herb.”

      „Issand jumal!” karjatas ta. „Kuidas?”

      „Vaata uudiseid.”

      „Aga, Nick…” ütles Claudia murelikult. „See, et… – kas sinuga on kõik korras?”

      „On küll. Tulen koju nii kiiresti, kui saan.”

      Seejärel üritasin helistada oma bossile – Herbi bossile –, hoiatamaks teda, et töös tuleb nüüd katkestus, sest ma olin kindel, et see tuleb, aga boss ei võtnud vastu. Sõnumi saatmisest loobusin. Kõnepostkast ei olnud just parim koht, kuhu halbu uudiseid jätta.

      Võtsin uuesti suuna lõunasse ja veetsin ülejäänud osa teekonnast nii nagu enne peatust, mõeldes Herbist ja arutledes endamisi selle üle, miks pidi keegi tahtma teda tappa. Paraku oli küsimusi palju ja vastuseid vähe.

      Kust teadis mõrvar, et Herb on täna Aintree hipodroomil?

      Võib-olla oli meid Londonist peale jälitatud ja hipodroomil varitsetud?

      Kas taheti tappa Herbi või oli teda kellegagi segamini aetud?

      Ja miks pidi keegi tahtma sooritada mõrva, kui läheduses viibis kuuskümmend tuhat võimalikku tunnistajat ning märksa ohutum olnuks oodata, kuni ohver jõuab mõnele pimedale ja vaiksele põiktänavale?

      Olin öelnud seda ka politseiuurijale, kuid tema ei pidanud juhtunut kuigi ebatavaliseks. „Mõnikord on ründajal lihtsam minema pääseda, kui kusagil on suur hulk rahvast, kelle sekka end poetada,” vastas ta. „Peale selle tõuseb kurjategija enesetunne, kui tal õnnestub roim korda saata avalikus kohas ja paljude silme all.”

      „Aga sel juhul on ju kindlasti tõenäolisem, et kallaletungija tuntakse ära, või vähemalt antakse tema kohta enam-vähem täpne kirjeldus.”

      „Teid võib see üllatada,” ütles politseinik, „kuid suur tunnistajate hulk tähendab sageli suurt segadust. Kõik inimesed näevad asju erinevalt ja lõpuks on meil kirjeldus mustanahalisest valgest mehest, kellel on sirged lokkis juuksed, neli kätt ja kaks pead. Ja kõik eelistavad vaadata pigem veritsevat ohvrit kui kuriteo kordasaatjat. Tihti antakse meile suurepärane kirjeldus laiba kohta, ent mõrvarit poleks nagu olnudki.”

      „Aga turvakaamerad?” küsisin