Õnnemäng. Felix Francis

olid väga tõenäolised. Selle eest, et sain hetkel mööda Lichfield Grove’i jalutada, olin tänu võlgu tol saatuslikul päeval Cheltenhami hipodroomil valves olnud ja kiiresti tegutsenud parameedikutele. Nad olid tublisti pingutanud, et mu kael ja selgroog liikumatuks muuta, enne kui mind murult üles tõsteti.

      See oli olnud tobe kukkumine ja ma pean tunnistama, et osaliselt põhjustas selle mu enda hooletus.

      Viimast võistlust Cheltenhami jahivõidusõidufestivali kolmapäeval nimetatakse Täiskarikaks – see on üleriigiline lauskmaajahivõidusõit. Hüppeid ei sooritata ja takistusi pole, on vaid kolm koma kaks kilomeetrit üles-alla kulgevat rohelist rohurada stardi ja finiši vahel. Seda ei peeta festivali kõige vaatemängulisemaks võiduajamiseks ja suur osa muidu rohkearvulisest pealtvaatajaskonnast on selle toimumise ajaks juba parklatesse või baaridesse suundunud.

      Kuid Täiskarikas pakub suurt võistluspinget ja džokid võtavad seda väga tõsiselt. Mitte just sageli ei anta hüppevõistlustel osalevatele noormeestele ja neidudele võimalust mängida Willie Shoemakerit3 või Frankie Dettorit4. Leida distantsi jaoks õige tempo, ilma et hüpped rütmi segamini lööks, on kunst, ning kui teada, kus ja millal otsustavalt finiši poole söösta, on võimalik lõpuks kõik ennustused segi paisata.

      Tol kolmapäeval veidi rohkem kui kaheksa aastat tagasi ratsutasin ma hobusel, keda Racing Post oli nimetanud võrdlemisi leebelt „autsaideriks”. Tollel hobusel oli ainult üks käik – mõõdukas –, ning ta ei suutnud absoluutselt oma jalgu liigutada, et viimasel tõusul võidu poole teistest mööduda. Minu ainus võimalus oli stardist kiiresti minema saada ja üritada „finiš” teiste jaoks ära rikkuda.

      See plaan toimis üsna hästi, kuid ainult teatud hetkeni.

      Umbes poolel võistlusmaal olin oma ratsul lähimast konkurendist ligi viisteist hobuse kehapikkust eespool ning liikusin endiselt üsna tempokalt edasi, pöörasin vasakule ja sööstsin seejärel mäest alla. Kuid tagaajajate hääled mu kõrvus muutusid valjemaks ning kuus või seitse neist pühkisid meist sirgele jõudes mööda nagu Ferrarid teerullist.

      Võistlus oli kaotatud ja see ei üllatanud eriti ei mind ega neid väheseid, kes veel peatribüünil seda jälgisid.

      Võib-olla tajus ka hobune minus toimunud tillukest muutust – ootuse ja erutuse asendumist alistumise ja pettumusega. Või siis ei keskendunud hobune enam tema ees seisvale ülesandele, sest ka džoki mõte liikus juba järgmise päeva võiduajamistele ja eelseisvatele võistlustele.

      Mis ka põhjuseks polnud, kuid ühel hetkel galopeeris ta innukalt ühtlases tempos, ent seejärel komistas ja kukkus, nagu oleks teda tulistatud.

      Vaatasin televiisorist selle kurva sündmuse kordust. Mulle ei jäänud vähimatki võimalust.

      Ma katapulteerusin kukkumise tagajärjel pea ees üle hobuse kaela ja kukkusin otse vastu maad. Kaks päeva hiljem tulin teadvusele Bristolis asuva Frenchay haigla neurokirurgia ja seljavigastuste osakonnas, mu pea valutas metsikult ning seda ümbritses haloklamber – metallist asjandus, mis oli sõna otseses mõttes mu kolba külge kruvitud.

      Kolm vastikut kuud hiljem, kui metallist asjandus oli lõpuks ära võetud, asusin ma oma füüsilist vormi ja kohta sadulas tagasi nõudma, kuid ratsaspordi nõukogu arstlik komisjon tõmbas mu lootustele kriipsu peale, leides, et mind tuleb lugeda võistlemise jaoks sobimatuks. „Liiga riskantne,” ütlesid arstid. „Järgmine kukkumine pea peale võib olla surmav.” Ma vaidlesin vastu, et olen valmis sellega riskima, ning mainisin tõsiasja, et pea peale kukkumine võib olla surmav ka juhul, kui eelnevalt pole kaela murtud.

      Üritasin neile seal pikalt selgitada, et kõik džokid riskivad iga kord oma eluga, kui ronivad pool tonni kaaluva hobuse selga ning sööstavad kiirusega nelikümmend kaheksa kilomeetrit tunnis üle pooleteise meetri kõrguste tõkete. Džokid on harjunud riskima ja arvestavad võimalike tagajärgedega, seejuures ratsaspordi korraldajaid süüdistamata. Kuid minu jutust polnud mingit kasu. „Kahju,” öeldi vastuseks. „Meie otsus on lõplik.”

      Ja nii see jäigi.

      Ma olin alles äsja olnud lootustandev uustulnuk, Grand Nationali noorim võitnud džoki alates Bruce Hobbsist 1938. aastal, ning paljud oletasid, et minust saab järgmine tšempion, ja järsku olin ma kahekümne ühe aastane eksdžoki, kellel polnud kusagilt abi otsida.

      „Kui su ratsutajapäevad ükskord läbi saavad, läheb sul tarvis haridust,” ütles mu isa, kui olin kaheksateistkümneaastane ja ta tegi veel viimase, tulutuks jäänud katse sundida mind astuma ülikooli, mitte siirduma ratsasporti.

      „Kui mul haridust vaja läheb, siis hangin selle,” olin tookord vastanud.

      Ja nii ma astusingi uuesti sisse ja mind võeti jälle LSE-sse vastu. Hakkasin seal valmistuma kraadi omandamiseks kombineeritud erialal, mille nimi oli avalik haldus ja majandusteadus.

      Sestpeale elasingi Finchleys, olles teinud selle maja peale deposiidi rahast, mis ma teenisin oma viimasel edukal ratsutamishooajal.

      Finchley peametroojaam, kuhu Lichfield Grove’ilt oli kiviga visata, asus Põhjaliini kasutades LSE-st vaid kümne peatuse kaugusel.

      Ent see muutus polnud tulnud kergelt.

      Ma olin juba harjunud tolle adrenaliini tekitatud erutusega, mis haarab ratsutaja oma võimusesse, kui too hüppab kihutaval hobusel võidu peale üle tõkete. Võita, võita, võita – muul polnud tähtsust. Mõtlesin võidust kogu aeg, mida ma ka ei teinud. Ma armastasin seda. See meeldis mulle. Võit oli nagu uimasti ja mina olin sõltlane.

      Ja kui võidu tagaajamine minult ära võeti, kannatasin rängalt võõrutusnähtude all. Olin nagu deliiriumis alkohoolik, kes ei oska end kuidagi aidata.

      Ma üritasin neil paaril esimesel kuul kõigest väest vaprat nägu teha ning püüdsin leida endale rakendust, ostes maja ja valmistudes õpinguteks. Ma kirusin saatust ja rääkisin kõigile, et minuga on kõik korras, ent sisimas tundsin iiveldust, värisesin ja olin lähedal enesetapule.

***

      Kui ma läbisin teel pooljoostes, ajaleht käes, viimaseid majani jäävaid meetreid, ähvardas pimenenud taevast alla langeda uus vihmavaling.

      Nagu paljud naabrid, olin lasknud oma väikese ja ülekasvanud majaesise muruplatsi betooni täis valada, muutes selle tänavast eraldatud parkimisalaks, kus praegu seisis mu päevinäinud sportauto Mercedes SLK. Täis õhinat, olin ostnud selle masina, kui ta oli veel täiesti uus, makstes tema eest Grand Nationali võidusumma mulle kuuluvad protsendid. See oli olnud kümme aastat ja rohkem kui kakssada kaheksakümmend kaheksa tuhat kilomeetrit tagasi, ja tõtt-öelda pidanuks ma oma auto juba ammu välja vahetama.

      Ma avasin pagasiluugi ja vaatasin kaht selle all lebavat mantlit. Eelmisel õhtul oli Herbi sinise kašmiirvillast kehakatte vaatamine mulle liiga valus, kuid nüüd nägi mantel välja nagu rõivas, millel pole omanikku.

      Võtsin mõlemad mantlid pagasiruumist välja, lõin luugi kinni ja kiirustasin majja, sest esimesed suured vihmapiisad tegid mul juba juuksed märjaks.

      Riputasin oma mantli ühe eesukse taga oleva konksu külge ja mõtlesin, mida Herbi omaga teha. Temal seda enam vaja ei läinud, aga minu meelest kuulus see tema perekonnale ja pidi lõpuks nende kätte jõudma.

      Aga seniks riputasin selle esikusse oma mantli kõrvale.

      Ma ei tea täpselt, miks tundsin vajadust Herbi mantli taskutes sorida. Vahest arvasin, et ta oli jätnud sinna oma korteri võtme, sest kui ta ukse eelmisel hommikul kinni keeras, oli mantel tal seljas.

      Võtit ei olnud, kuid see-eest lebas sügaval vasakpoolses taskus üks paberitükk. See oli kiiruga kokku murtud ja siis nutsakaks kägardatud. Panin selle vastu seina ja lükkasin sirgeks.

      Seisin hämmastunult ja lugesin sünget sõnumit, mis oli musta pastakaga paberile kirjutatud.

      OLEKSID PIDANUD TEGEMA, MIS KÄSTI. SA VÕID ÖELDA, ET SUL ON KAHJU, AGA EGA SA KAUA EI KAHETSE.

      Kas see tähendas, et Herb oli siiski olnud rünnaku sihtmärk? Ja mõrvar

3

USA džoki (1931–2003). Tlk.

4

Itaalia džoki (s. 1970). Tlk.